Kuu­sa­lu ki­ri­ku pruu­di­vaip on plaa­nis taas­ta­da ko­ha­li­ke kä­si­töö­meist­ri­te abi­ga

Kuu­sa­lu va­na pas­to­raa­di­ma­ja kor­da­teh­tud osas ka­tab man­tel­korst­na üht ah­ju­sei­na suur ti­ki­tud vaip, mil­le te­gid 1958. aas­tal ühis­töö­na pool­sa­da Kuu­sa­lu naist. Vai­pa kut­su­tak­se ki­ri­ku pruu­di­vai­baks, mõõ­dud on 3,4×2,2 meet­rit. Vaip sea­ti ki­ri­ku põ­ran­da­le al­ta­ri et­te lau­la­tus­tel ja muu­del pi­du­li­kel puh­ku­del.

Vaip pu­has­ta­ti ja pan­di sei­na­le möö­du­nud su­vel. Ku­na sei­sis mõn­da ae­ga ka­su­tult kuu­ris, on sel­les hii­re- ja koiau­ke.

Muin­sus­kait­sea­me­ti Har­ju­maa nõu­nik Ly Ren­ter pak­kus hil­ju­ti idee, et pruu­di­vai­ba võiks taas­ta­da sa­ma­moo­di, na­gu se­da val­mis­ta­ti aas­ta­küm­neid ta­ga­si – ko­ha­li­ke kä­si­töö­meist­ri­te­ga.

Ta võt­tis ühen­dust pas­to­raa­di taas­ta­mis­töö­de­ga te­ge­le­nud Lau­rent­siu­se Selt­si ju­hi Su­lev Vald­maa­ga, kel­le al­ga­tu­sel vaip uues­ti ka­su­tus­se jõu­dis. Muin­sus­kait­sea­me­ti ja Lau­rent­siu­se Selt­si koos­töö­na on ha­ka­tud et­te val­mis­ta­ma vai­ba taas­ta­mi­se töö­tu­ba-tea­be­päe­va, kus pa­ran­da­taks ühi­selt pruu­di­vai­pa ning sa­mal ajal rää­gi­taks vai­ba saa­mis­loost, ka Kuu­sa­lu ki­ri­ku teis­test teks­tii­li­dest, piir­kon­na pruu­di­vai­pa­de must­ri­test ja vär­vi­dest, suur­te kä­si­tööe­se­me­te hool­da­mi­sest.

Ly Ren­ter: „See on rist­pis­te teh­ni­kas ti­ki­tud ki­ri­ku­vaip, mis po­le muin­sus­kait­se mõt­tes kuns­ti­mä­les­tis, kuid on ilm­sel­gelt omaet­te loo­ga ja vää­rib taas­ta­mist. Muin­sus­kait­se saab ra­has­ta­da üks­nes mä­les­tis­te kor­ras­ta­mist, Kuu­sa­lu pruu­di­vai­ba taas­ta­mi­seks riik­lik­ku toe­tus­ra­ha po­le. Sa­mas saab vai­pa pa­ran­da­da või vä­he­malt suu­res osas kor­da te­ha, kui kä­si­töö­meist­rid tu­lek­sid kok­ku, kuu­lak­sid loen­guid ja sa­mal ajal nen­de no­be­dad nä­pud töö­tak­sid.“

Kuu­sa­lu pruu­di­vai­pa käi­sid vaa­ta­mas ja hin­da­mas muin­sus­kait­sea­me­ti val­las­mä­les­tis­te ja muu­seu­mi­ko­gu­de ins­pek­tor Kad­ri Tael ning kuns­ti­pä­ran­di nõu­nik Ja­ni­ka Tu­ru. Teks­tii­li kon­ser­vaa­to­ri ha­ri­du­se­ga Ja­ni­ka Tu­ru koos­tab vai­ba pa­ran­da­mi­seks töö­ka­va. Pa­ran­da­mis­töö­deks va­ja­mi­ne­va lõn­ga võiks ko­gu­da sa­mu­ti ko­ha­li­kult rah­valt, na­gu 63 aas­tat ta­ga­si ko­gu­ti tik­ki­mi­seks. Es­malt tu­leb sel­gi­ta­da väl­ja õi­ged vär­vi­too­nid ning va­ja­mi­nev lõn­ga­ko­gus. Loeng-töö­toa saab kor­ral­da­da siis, kui Co­vi­di pii­ran­gud on möö­das ja või­ma­lik ko­gu­ne­da üh­te tup­pa üm­ber suu­re vai­ba kä­si­tööd te­ge­ma.

Ly Ren­ter li­sas, on to­re, et Kuu­sa­lu nais­te teh­tud vaip pa­ni­pai­gast väl­ja too­di: „Olen va­rem Kuu­sa­lu ki­ri­ku kõr­val­hoo­nes käi­nud, aga vai­pa ei mär­ga­nud. Nüüd on see pu­has­ta­tud ja pan­dud sei­na­le sir­gu­ma.“

Lau­rent­siu­se Selt­si juht Su­lev Vald­maa mee­nu­tas, et pruu­di­vai­ba lei­dis koos abi­lis­te­ga, kui teh­ti et­te­val­mis­tu­si pas­to­raa­di ees Eduard Ah­ren­si pronks­ku­ju ava­mi­seks ning söö­gi­paus ka­van­da­ti ma­ja poo­lel­di re­no­vee­ri­tud saa­li: „Ot­si­si­me tol­lal il­me­tu saa­li kau­nis­ta­mi­seks min­geid või­ma­lu­si. Pruu­di­vaip oli raa­mi­hoo­nes ar­me­tus sei­sus, kä­ga­ras ja hai­ses, hii­re­pe­sa oli sees. Pa­ni­me vai­ba küll päi­ke­se kät­te kui­va­ma, aga too­kord se­da siis­ki ka­su­ta­da ei kõl­va­nud. Möö­du­nud aas­tal re­mon­di ajal tõm­ba­si­me vai­ba pas­to­raa­di pöö­nin­gu­kor­ru­sel üle pen­ni, tel­li­si­me pu­has­ta­ja, kes töö­tas üle paa­ri tun­ni. Sei­na­le pa­ni­me pu­has­ta­tud vai­ba nii, et kõi­ge kat­ki­se­mat äärt ei näe. Pas­to­raa­dis on nüüd ka ku­na­gi­se ki­ri­ku­me­he Vil­lem Ree­met­sa val­mis­ta­tud puu­sõ­res­ti­kust rull, mil­le­le vaip ke­ri­ti pä­rast pi­du­lik­ke ju­ma­la­tee­nis­tu­si.“

Vai­ba tik­ki­mist mä­le­tab Kuu­sa­lu kü­la ela­nik, tol­leaeg­se ki­ri­kuõ­pe­ta­ja Eduard Sa­lu­mäe tü­tar Es­ter Pae­nurm. Lau­rent­siu­se Selt­si ko­du­le­hel in­ter­ne­tis on väl­ja­võ­te Es­ter Pae­nur­me ar­tik­list „Kil­lu­ke ki­ri­ku aja­lu­gu on tal­le­ta­tud teks­tii­li­des­se“, mis il­mus ka­hes osas aja­le­he Ees­ti Ki­rik 43. ja 44. numb­ris – 8. ja 15. no­vemb­ril 2000. Too­kord kir­ju­tas ta, kui­das vai­ba alus­ma­ter­ja­liks ka­su­ta­ti suhk­ru­kot­te, mis tu­li lah­ti ha­ru­ta­da ja suu­reks vai­baa­lu­seks kok­ku õm­mel­da. Must­ri lei­dis ki­ri­kuõ­pe­ta­ja Eduard Sa­lu­mäe min­gist sak­sa aja­kir­jast. Lõn­gad ko­gu­ti an­ne­tu­se­na. Õpe­ta­jap­roua Jo­han­na Sa­lu­mäe vär­vis lõn­gad va­ja­lik­ku too­ni.

Ena­mik tik­ki­jaist on nüüd­seks meie hul­gast lah­ku­nud. Sa­ge­da­se­mad tik­ki­jad olid Ade­lai­de Saa­reo­ja, Lin­da Toom­pärg, Lil­li Kir­si­maa, Juu­li Sõs­tar, Ol­ga Siir, Juu­li Zep­pov, Sel­ma Ka­go­ver, Vai­ke Kuul­pak, Lin­da Pae­nurm, Eli­sa­bet En­no, El­vii­ra Roos ning ka Jan­ne Sam­mel­selg, kes nüüd mee­nu­tas, et tik­ki­mas käi­sid hoo­le­ga veel Hul­da Maa­si­kas, Hil­da Ploom­puu ja Hil­da Kull.

Es­ter Pae­nurm rää­kis Sõ­nu­mi­too­ja­le, et te­ma oli pruu­di­vai­ba tik­ki­mi­se ajal 14aas­ta­ne ja õp­pis teh­ni­ku­mis: „Pruu­di­vaip oli pas­to­raa­di saa­lis suu­rel laual, mil­le üm­ber mah­tus küm­me­kond tik­ki­jat. Mi­na tik­ki­sin lau­päe­va õh­tu­ti, kui jõud­sin koo­list ko­ju. Pü­ha­päev oli me pe­res pü­ha päev, siis tööd ei teh­tud. Meie ema Jo­han­na vär­vis lõn­gu, meie õe Ru­ti­ga ai­ta­si­me te­da ning noo­rem õde Lea mä­le­tab, et ai­tas tik­ki­mi­se ajal hoi­da väi­kest Tiit Kras­must. Tik­ki­mas käi­sid nii va­ne­mad kui ka noo­re­mad nai­sed, sa­ge­li olid neil lap­sed kaa­sas. Tul­di hea mee­le­ga, töö oli kaa­sa­kis­kuv. Vaip val­mis kuu aja­ga jaa­nua­ris 1958. Töö­ta­ti hoo­le­ga ja kii­res­ti, vaip pan­di al­ta­ri et­te Kuu­sa­lu ki­ri­ku kesk­küt­te sis­seõn­nis­ta­mi­seks, mis toi­mus 2. veeb­rua­ril 1958.“

Sama tööga seoses valmis ka väiksem tikitud vaip altarilaua ette astmele, mille valmistas ja kinkis Magda Heinkriis.