800 aas­tat Ida-Har­ju­maa kü­la­de ris­ti­mi­sest

SVEN-OLAV PAA­VEL

Sel ja järg­mi­sel aas­tal tä­his­ta­vad mit­med Põh­ja-Ees­ti kü­lad ja väi­ke­lin­nad Taa­ni hin­da­mis­raa­ma­tus mai­ni­mi­se tõt­tu sün­ni­päe­va. Kuu­sa­lu val­las tä­his­ta­sid juu­lis 800. aas­ta­päe­va Ka­ha­la ja Si­gu­la. Kuu­sa­lu, Ani­ja ja Raa­si­ku val­da­des on sel­li­seid kü­la­sid, mi­da on Taa­ni hin­da­mis­raa­ma­tus mai­ni­tud, kok­ku üle 20.

Õi­gu­poo­lest tu­leks küll mär­ki­da, et ot­se­selt ei ole te­gu 800 aas­ta möö­du­mi­se­ga kü­la­de kir­ja­li­kust es­ma­mai­ni­mi­sest, sest Taa­ni hin­da­mis­raa­ma­tu ürik ise pä­ri­neb vei­di hi­li­se­mast ajast. Tei­salt on Taa­ni hin­da­mis­raa­ma­tus mai­ni­tud kü­lad, eri­ti Ka­ha­la piir­kon­nas asu­vad, üks­ja­gu va­ne­mad kui 800 aas­tat. Mis muu­tus siis ik­ka­gi mui­na­sü­his­kon­nas kü­la­de ris­ti­mi­se­ga aset lei­dis, et see täht­päev on nii mär­gi­li­ne?

Kuu­sa­lu ki­hel­kon­na jaoks on see olu­li­ne iseä­ra­nis, sest ris­ti­tud kü­la­dest moo­dus­ta­ti uus ki­ri­ku­ki­hel­kond, mil­le kes­ke­le ra­ja­ti Kuu­sa­lu ki­rik. Eest­las­te Re­ba­la mui­nas­ki­hel­kond ja ka Re­va­la maa­kond lak­ka­sid val­lu­tus­järg­selt hal­du­sük­sus­te­na ek­sis­tee­ri­mast.

Ku­na tä­na­päe­va­ne Kuu­sa­lu vald toi­mib geog­raa­fi­li­selt suu­res osas en­di­se ki­ri­ku­ki­hel­kon­na pii­ri­des, siis on te­gu val­la täht­päe­va­ga ter­vi­ku­na. Ar­heo­loo­gid on leid­nud, et Kuu­sa­lu oli ju­ba va­rem oma soo­lin­nu­se ja külg­ne­va asus­tu­se­ga esi­le ker­ki­nud, kuid uue ki­ri­ku­ki­hel­kon­na kes­ku­se staa­tu­se sai ta al­les pä­rast maa­de ris­ti­mist.

Har­ju-Jaa­ni ki­hel­kond loo­di mõ­ne­võr­ra hil­jem (es­ma­mai­ni­tud aas­tal 1322), kuid sel­le va­ra­se­mat ni­me Saia­ta­ga (Sain­ta­kæ) kan­dis ju­ba Taa­ni hin­da­mis­raa­ma­tus ni­me­ta­tud 43 ad­ra­maa­ga suur kü­la (või suur­sa­ras­kond).

Taa­ni hin­da­mis­raa­ma­tu si­su ja saa­tus
Taa­ni hin­da­mis­raa­ma­tu pu­hul on te­gu eri si­su­ga kä­si­kir­ja­de üm­ber­kir­ju­tus­te põh­jal kok­ku­ pan­dud köi­te­ga. Raa­ma­tu poog­nad on si­su poo­lest üs­na laia­li­val­gu­va ise­loo­mu­ga, si­sal­da­des näi­teks ka­lend­rit, värs­se, kir­jel­dust ing­li­te ja kee­ru­bi­te tii­va­sul­ge­de koh­ta, Taa­ni ku­nin­ga­te ja paavs­ti­de ni­me­kir­ju, be­ne­dik­tii­ni­de or­du­reeg­leid, mit­meid maa­ni­mis­tuid. Vii­mas­te hul­ka kuu­lub ka mei­le hu­vi­pak­kuv nn suur Ees­ti­maa ni­mis­tu. Raa­mat võib ol­la koos­ta­tud in­di­vi­duaal­seks pruu­ki­mi­seks, aga kel­le­le või miks, ei ole pä­ris sel­ge.

Uu­ri­jad on üs­na üks­mee­les, et koo­dek­si tekst on koos­ta­tud 13. sa­jan­di tei­ses poo­les. Kä­si­kir­ja ise­loo­mus­tab vor­mis­tus­lik üht­sus, mis­tõt­tu te­gu võis ol­la ühe mun­ga­ga, kes puh­tan­di val­mis­tas. Taa­ni pä­ri­to­lu Ees­ti aja­loo­la­se ja ar­hi­vaa­ri Paul Jo­han­se­ni da­tee­rin­gu alu­sel on koo­dek­sis si­sal­du­vad Ees­ti kü­la­de loen­did koos­ta­tud 1241. aas­tal Tal­lin­na piis­ko­pi Thor­kil­li ajel. Ni­me­ki­ri põ­hi­nes ilm­selt 1219.-1220. aas­ta ris­ti­mis­käi­ku­de ajal ko­ha­peal üles­mär­gi­tud kir­ja­li­kel and­me­tel.

Üri­ku saa­tus on sa­ma ki­rev na­gu ta si­su­gi. Taa­ni hin­da­mis­raa­ma­tu poog­nad köi­de­ti uues­ti kok­ku 16. sa­jan­dil. 17. sa­jan­dil kuu­lus köi­de Taa­ni aja­loo­la­se­le Step­ha­niu­se­le, kes kin­kis sel­le 1643. aas­tal eda­si, raa­mat jõu­dis Rings­te­di raa­ma­tu­kok­ku. 17. sa­jan­di Taa­ni-Root­si sõ­da­de käi­gus sat­tus raa­mat Ba­vel­ses­se ja Mal­mös­se.

Raa­mat on 1694. aas­tal Ko­pen­haa­ge­ni kraa­mi­kaup­me­he käest os­te­tud 12 Taa­ni šil­lin­gi eest. Ost­ja Sparf­ven­feldt ee­mal­das raa­ma­tust maa­de­ni­mis­tu ja nu­me­ree­ris kä­si­kir­ja uues­ti. 1705. aas­tal kin­kis Sparf­ven­feldt raa­ma­tu Root­si ku­ning­li­ku­le ar­hii­vi­le ja hil­jem jõu­dis sin­na ka ee­mal­da­tud maa­ni­mis­tu ning teos ühen­da­ti uues­ti 1851. aas­tal. 1929. aas­tal jõu­dis koo­deks ar­hii­vi­de va­he­tu­se tu­le­mu­sel Taa­ni Rii­giar­hii­vi Ko­pen­haa­ge­nis, kus see on tä­ni­ni. Taa­ni Rii­giar­hii­vi vee­bi­le­hel on koo­deks kõi­gi­le va­balt kät­te­saa­dav. Üri­ku si­su ja saa­tust on ees­ti­ keeles kä­sit­le­nud kes­ka­ja uu­ri­ja Tii­na Ka­la.

Taa­ni hin­da­mis­raa­ma­tut tun­tak­se mit­me ni­me all: Kong Val­de­mars Jor­de­bog, Co­dex ex-Hol­mien­sis, Li­ber Cen­sus Da­niae. Ees­tis on le­vi­nud vii­ma­ne, ees­kätt Paul Jo­han­se­ni su­lest 1933. aas­tal il­mu­nud mo­nog­raa­fia tõt­tu. Jo­han­se­ni hu­vi­tas vä­ga asus­tu­sa­ja­lu­gu, mil­le­ga se­le­tub ka te­ma suur hu­vi Taa­ni hin­da­mis­raa­ma­tu vas­tu. Taa­ni hin­da­mis­raa­ma­tus leiab 480 Har­ju- ja Vi­ru­maa ko­ha­ni­me, hin­nan­gu­li­selt on neist tä­na­päe­val al­les li­gi 450. Te­gu on nii­siis Ees­ti asus­tu­sa­ja­loo sei­su­ko­halt ülio­lu­li­se üri­ku­ga.

Jo­han­se­ni mo­nog­raa­fia uu­sim täien­dus on Ees­ti staažika kar­tog­raa­fi Tõ­nu Rai­di 2016. aas­tal il­mu­nud uu­ri­mus „Har­ju­maa ris­ti­mi­ne 1219-1220”, mil­les püü­tak­se Jo­han­se­ni ole­ta­tud ris­ti­mis­ret­ki kar­tog­raa­fi­li­se ma­ter­ja­li alu­sel vi­sua­li­see­ri­da. Raid ol­la käi­nud aas­ta­te jook­sul ka Jo­han­se­ni mars­ruu­did loo­du­ses omal ja­lal lä­bi.

Kuu­sa­lu ja Har­ju-Jaa­ni ris­ti­mis­ret­ked
Jo­han­se­ni jär­gi ris­ti­ti Kuu­sa­lu kan­di kü­lad 1220. aas­ta tei­ses poo­les. Ole­ta­tav 38 ki­lo­meet­ri pi­kku­ne ris­ti­mis­retk (tä­his­ta­tud tä­he­ga C) vii­di te­ma ar­va­tes lä­bi kol­me eral­di, kuid ühest kes­ku­sest läh­tu­va eda­si-ta­ga­si käi­gu­ga: 1) Kuu­sa­lu-Kiiu-Valk­la-Ka­ber­la-Rum­mu; 2) Ka­ha­la-Ka­la­mäe-Kul­la­va-Uu­ri; 3) Hirv­li-Si­gu­la.

Need väi­ted on te­ge­li­kult kül­lalt­ki õhu­ke­sel jääl: Kuu­sa­lu kü­lad või­di ris­ti­da ju­ba 1220. aas­ta alul või veel­gi va­rem. Kui ris­ti­ja­tel oli­gi min­gi sta­biil­ne asu­koht, siis sel­leks võis ol­la sa­ma­häs­ti Kol­ga. Ei saa vä­lis­ta­da ise­gi se­da, et ris­ti­jad tu­lid Kuu­sa­lu kan­ti hoo­pis me­rit­si, na­gu ole­ta­ta­valt Jõe­läht­me ja Har­ju-Jaa­ni ret­ke pu­hul. Nüü­di­saeg­sed ar­heo­loo­gi­li­sed uu­rin­gud on kin­ni­ta­nud am­must ole­tust, et Tsit­re kan­dis oli mui­nas­sa­dam. On ar­va­tud, et se­da ka­su­ta­sid hil­jem ka Kol­ga tsis­terts­la­sed oma ma­jan­dus­mõi­sa ja ema­kloost­ri va­he­li­ses lä­bi­käi­mi­ses.

Enn Tar­vel on väit­nud, et Jo­han­se­ni re­konst­rukt­sioo­nid on suu­res osas mee­le­vald­sed, sest kok­ku on so­bi­ta­tud jär­jes­t ­ju­pid, mis mõ­ne­del pu­hul on vaid ühe-ka­he kü­la pik­ku­sed. Sa­ma tor­kab sil­ma Hirv­li-Si­gu­la eral­di ret­ke koh­ta. Ei näe põh­just, miks Kuu­sa­lu ida­pool­sed ris­ti­mi­sed ei või­nud toi­mu­da kõik ühe kor­ra­ga. Need kü­lad on Ka­ha­last ala­tes lä­bi­ta­vad rin­gi­na üks­kõik kum­ba pi­di. Taa­ni hin­da­mis­raa­ma­tus on tu­vas­ta­tav kü­la­de to­pog­raa­fi­li­ne jär­jes­tus, aga ees­kätt on ris­ti­mis­ni­me­kir­ja üm­ber­kir­ju­tus gru­pee­ri­tud lää­nii­san­da kuu­lu­vu­se alu­sel. Alg­ne ni­me­ki­ri kuu­lu­vu­se alu­sel veel koos­ta­tud ei saa­nud ol­la, sest maa oli va­sal­li­de va­hel ja­ga­ma­ta. Jo­han­sen koos­tas oma ris­ti­mis­ret­ked põ­hi­li­selt 19. sa­jan­di lõ­pu 1-vers­tas­te kaar­ti­del ku­ju­ta­tud tee­de­võr­gu alu­sel.

Eri­ne­valt Kuu­sa­lu ki­hel­kon­nast ei ris­ti­­tud Jo­han­se­ni jär­gi Har­ju-Jaa­ni ki­hel­kon­na kü­la­sid ühe ris­ti­mis­ret­ke­ga, vaid need ja­gu­ne­sid nel­ja eri ret­ke (B, G2, G3, G2+G3) va­he­le. Kõi­ge ula­tus­li­kum oli Jõe­läht­mest al­gu­se saa­nud ris­ti­mis­retk (B), mis puu­du­tas rii­va­mi­si ka prae­gust Kuu­sa­lu val­da (Saun­ja kü­la). Prae­gu­se Ani­ja val­la ter­ri­too­riu­mil asu­va­test koh­ta­dest võis see ris­ti­mis­retk lä­bi­da Sood­la, Aa­ve­re, Ani­ja, Kõ­lu, Pir­su, Keh­ra (kü­la), Kih­ma ja Pa­ri­la. Raa­si­ku val­las asu­vad kü­lad jäid Jo­han­se­ni jär­gi mit­me naa­ber­ki­hel­ko­nna ris­ti­mis­käi­ku­de al­la. Neis loet­le­tud koh­ta­des on tä­na­päe­vas­te kü­la­de­ga iden­ti­fit­see­ri­ta­vad vä­he­malt Mal­la­ve­re, Iga­ve­re, Pi­ka­ve­re ja Ka­le­si. Kind­las­ti peab mär­ki­ma se­da, et kui min­git kü­la ei ole Taa­ni hin­da­mis­raa­ma­tus ni­me­ta­tud, et tä­hen­da veel, et se­da kü­la tol­lal ei ek­sis­tee­ri­nud. Ris­ti­jad ei lä­bi­nud ko­gu maad ja täit­sa va­balt või­sid ka mõ­ne kü­la lu­ge­da naa­ber­kü­la­ga kok­ku, na­gu ilm­selt Muuk­si loe­ti Uu­ri kü­la­ga koos.

Tä­nu Tõ­nu Rai­di raa­ma­tu­le võib igaüks võt­ta et­te hu­vi­ta­va aja­loo­mat­ka ja proo­vi­da ris­ti­mis­käi­gud ise loo­du­ses lä­bi käia. See an­nab va­he­tu et­te­ku­ju­tu­se ja pa­neb Jo­han­se­ni hü­po­tee­si­des­se suh­tu­ma mõ­ne­võr­ra tei­se pil­gu­ga.

Kü­la­de ris­ti­mi­se lä­bi­vii­mi­ne
Ris­ti­mis­ret­ke lä­bi­vii­mi­ne nõu­dis maa-ala head tund­mist, mis tä­hen­dab, et ilm­selt ka­su­ta­ti ka abi ko­ha­li­kelt eest­las­telt, kes teid ja olu­sid tund­sid ning või­ma­lik, et olid ka tee­ju­hid. On ole­ta­tud, et ris­ti­jad oma­sid min­gi­su­gust tur­be­kir­ja, mil­le aset võis täi­ta ka suu­li­ne tea­de või kor­ral­dus maa­kon­na va­ne­mailt. Ku­na ris­ti­ja­te gru­pi jul­ges­tus ei või­nud ol­la ülea­ru suur, oleks ek­si­mus eel­mai­ni­tud tin­gi­mus­te suh­tes või­nud ris­ti­mis­ret­ke­de edu­ka lä­bi­vii­mi­se oh­tu sea­da, mi­da taan­la­sed lõu­nast kuk­las­se hin­ga­va or­du hu­ve ar­ves­se võt­tes ei saa­nud en­da­le lu­ba­da.

Lä­ti Hen­ri­ku and­me­tel on Taa­ni preest­rid ris­ti­nud ka kü­la­va­ne­maid, kel­le üle­san­ne oli ris­ti­da siis oma kü­la rah­vas. Ris­ti­mi­se kor­ra­li­sed ja­ga­jad olid 13. sa­jan­dil piis­kop ja pres­bü­ter (prees­ter), äär­mi­sel ju­hul ka dia­kon. Aga hä­da­ kor­ral oli lu­ba­tud ris­ti­da kõi­gil ini­mes­tel, nii mees­tel kui nais­tel, ka il­ma­li­kel ning te­ge­li­kult ise­gi juu­ti­del, pa­ga­na­tel ja he­ree­ti­kuil tin­gi­mu­sel, et nad tee­vad, mi­da ki­rik et­te näeb (oma­vad „hä­da­va­ja­lik­ku in­tent­sioo­ni”) ja ka­su­ta­vad kol­main­sus­lik­ku ris­ti­mis­vor­me­lit.

Hi­li­se­ma­test sa­jan­di­test (1422. aas­tast) on pä­rit ühe Riia piis­ko­pi ki­ri­ku­kor­ral­dus, mis ma­nit­seb preest­reid oma ko­gu­du­se mees- ja nais­liik­meid õpe­ta­ma hä­da­ris­ti­mist lä­bi vii­ma. Sel­les tuuak­se ära ka ris­ti­mis­vor­mel ja öel­dak­se, et hä­da­ris­ti­mi­ne käib ema­kee­les, mis­tõt­tu on ole­ta­tud, et maa­keel­ne ris­ti­mis­vor­mel „Mi­na ris­tin sind Isa, Po­ja ja Pü­ha Vai­mu ni­mel” oli ta­lu­rah­val ju­ba siis või ise­gi va­rem tea­da-tun­tud.

Ris­ti­mis­sak­ra­men­di tä­hen­dus ja tin­gi­mus on, et ris­ti­tav ini­me­ne peab tun­nis­ta­ma usu pea­mi­si tõ­de­sid ja kin­ni­ta­ma, et ta ta­hab pa­tust loo­bu­da. Kui ini­me­ne ei saa ise se­da te­ha, tee­vad se­da te­ma ni­mel (ris­ti)va­ne­mad. Usu ja mee­le­pa­ran­du­se kin­ni­ta­mi­ne kuu­lub ris­ti­mis­ta­li­tu­se juur­de al­gu­sest pea­le. Ek­si­mus­te väl­ti­mi­seks ja pa­re­ma aru­saa­mi­se hu­vi­des võis see väl­ja nä­ha ka kü­si­mus­te-vas­tus­te vor­mis, mil­le pu­hul ris­ti­ta­vad kin­ni­ta­sid ühes­koos „mi­na usun”, „ma üt­len lah­ti”. Üs­na sar­na­se kir­jel­du­se esi­tab Hen­rik 1216. aas­tal Soon­ta­ga­na kind­lu­ses eest­las­te ris­ti­mi­sest, mille viis lä­bi prees­ter Godf­ri­d: „Õn­nis­ta­des neid ta üt­leb: „Kas ta­ha­te eba­ju­ma­la­kum­mar­da­mi­sest lah­ti ütel­da ja üh­teain­sas­se krist­las­te Ju­ma­las­se us­ku­da?” Ja kui nad kõik vas­ta­vad: „Ta­ha­me”, üt­leb ta, ise vett pi­ser­da­des: „Nii­siis ris­ti­tak­se teid kõi­ki Isa ja Po­ja ja Pü­ha Vai­mu ni­mel.”.

Mil­lal maa­rah­vas ris­ti­rah­vaks sai?
Kui kii­res­ti maa­rah­vas ris­tiu­su ta­vad omaks võt­tis, ei ole või­ma­lik pa­ra­ku hin­na­ta. Ko­gu ka­to­li­kuaeg­ne ai­ne­li­ne pä­rand on äär­mi­selt napp. Ka­to­liik­lus on ku­jun­da­nud aga vaiel­da­ma­tult suu­re osa ko­ha­li­kust rah­vat­ra­dit­sioo­nist, ala­tes rah­va­ka­lend­rist, lõ­pe­ta­des va­na­sõ­na­de ja kõ­ne­kään­du­de­ga. Kuu­sa­lu ki­hel­kon­nas aval­das oma mõ­ju ehk ka tsis­terts­las­te li­gio­lek. Ma­rii­na Viia, kes on uu­ri­nud tsis­terts­las­te te­ge­vust 13. sa­jan­di Ees­tis, on väit­nud, et Ees­tis te­gut­se­nud tsis­terts­las­te re­li­gioos­su­se tüüp „pal­ve – vaim­ne lu­ge­mi­ne – töö” soo­dus­tas ra­hu­meel­set mis­jo­nit ja ris­tiu­su omaks­võt­tu maa­rah­va seas.

Ta­lu­rah­vas on oma us­ku­mus­tes ja kom­me­tes ül­di­selt kon­ser­va­tiiv­ne. Ol­les ris­tiu­su vas­tu võt­nud, ko­han­da­tak­se see oma kom­bes­tik­ku, mil­lest ku­ju­nes nn „rah­va­ka­to­liik­lus”. Sel­lest an­na­vad tun­nis­tust mit­med pool­pa­gan­li­ke-pool­krist­li­ke ta­va­de kir­jel­du­sed re­for­mat­sioo­ni­järg­se­te pas­to­ri­te kroo­ni­ka­tes. Tun­tud on Balt­ha­sar Rus­so­wi pa­ja­ta­tud lu­gu Lii­vi sõ­ja ajal ma­ja­jäe­tud Kuu­sa­lu ki­ri­ku ta­ga ela­nud ta­lu­po­jast, kes ol­la kuu­lu­ta­nud oma sõ­nu­mit ja ni­me­ta­nud end „Ju­ma­la proh­ve­tiks”.

Kes­ka­jal on tõs­te­tud kü­si­mu­si krist­li­ke ko­hus­tus­te ja rii­tus­te õi­ge täit­mi­se, mit­te aga maa­rah­va krist­la­seks ole­mi­se kui sel­li­se koh­ta. Paa­ril vii­ma­sel aas­ta­sa­jal on aga ki­ri­ku­te­ge­la­sed ha­ka­nud kü­si­ma, mil­lal Ees­ti rah­vas te­ge­li­kult ris­ti­rah­vaks sai, ku­na ole­ta­ta­valt ei võt­nud ta­lu­po­jad ris­tius­ku sü­da­me­ga omaks, ris­ti­mi­si vii­sid lä­bi eba­pä­de­vad ini­me­sed, ju­ma­la­sõ­na kuu­lu­ta­ti võõ­ras kee­les, ris­ti­mis­sak­ra­men­di ja­ga­mi­se te­ge­lik ees­märk oli maa­de­val­lu­tus jne. See suh­tu­mi­ne kan­dus üle aja­loo­kir­ju­tus­se, mi­da võiks il­mes­ta­da Tõ­nu Rai­di len­nu­ka väi­te­ga, et eest­la­sed võt­sid vas­tu küll ris­ti­mi­se aga „te­ge­lik­ku­ses ei muu­tu­nud mi­da­gi” ja nad olid „si­su­li­selt pa­ga­nad” eda­si veel ko­gu ka­to­li­kua­ja.

La­di­na ki­ri­ku aru­saa­ma jär­gi ris­ti­mis­sak­ra­men­di ole­mu­sest ja toi­mest ei saaks ris­ti­tud maa­rah­vast küll mit­te kui­da­gi pa­ga­na­teks eda­si pi­da­da. Ris­ti­mis­sak­ra­ment kus­tu­tab alg­pa­tu ning ini­me­ne kuu­lub pä­rast ris­ti­mist jää­da­valt Kris­tu­se­le, kan­des oma hin­ges sak­ra­men­taal­set Is­san­da pit­se­rit, mis on Kris­tu­se kus­tu­ta­ma­tu märk, mil­le­ga Pü­ha Vaim ris­ta­ta­vat lu­nas­tus­päe­va­ni mär­gis­tab.

Tu­leks püü­da mõis­ta, et neid as­ju võt­sid 13. sa­jan­dil nii ris­ti­jad kui ka ris­ti­ta­vad rea­li­tee­ti­de­na. Sak­ra­men­di ja­ga­ja isik­lik pü­ha­dus, te­ma hea­dus ega hal­bus ei ol­nud ab­so­luut­selt mää­rav, sest sak­ra­ment teos­tub Ju­ma­la väe lä­bi. Kris­tus on see, kes ris­tib – ol­gu ris­ti­mi­se lä­bi­vii­ja kas või Juu­das Is­ka­riot, na­gu üt­les ki­ri­kui­sa Au­gus­ti­nus.

Üks Taa­ni ida­mis­jo­ni lä­bi­vii­ja oli Lun­di pea­piis­kop And­reas Su­ne­poeg, Taa­ni ku­nin­ga ase­hal­dur Ees­ti­maal. And­reas for­mee­ris 1220. aas­tal Põh­ja-Ees­ti piis­kop­kon­nad ja tõe­näo­li­selt oli just te­ma see, kes juh­tis taan­las­te ris­ti­mis­ret­ke­de lä­bi­vii­mist. Säi­li­nud on üks And­rea­se ma­hu­kas poeem, mil­les ta ot­se­sõ­nu rää­gib, et kui apost­lid hak­ka­sid rah­vast ris­ti­ma, siis nad ei tei­nud se­da mit­te en­da ni­mel, sest see oleks või­nud viia lahk­he­li­de­ni. Ko­gu vä­gi, mil­le­ga apost­lid ris­ti­sid, pä­ri­nes Mes­sialt, Peet­rus oli pi­gem tee­ni­ja. Ei ole kui­da­gi tõe­näo­li­ne, et Taa­ni ida­mis­jo­ni kor­ral­da­jad tead­ma­tu­sest või ko­gu­ni si­hi­li­kult oleks ris­ki­nud mit­te­keh­ti­va ris­ti­mis­sak­ra­men­di ja­ga­mi­se­ga, mis oleks kü­si­mär­gi al­la sead­nud ko­gu nen­de ida­mis­jo­ni ees­mär­gi ja maa­de­val­lu­tu­se n-ö le­gi­tiim­su­se.

Krist­lik õi­gus­süs­teem
Taan­las­te lä­bi­vii­dud Põh­ja-Ees­ti kü­la­de ris­ti­mi­se pu­hul oli te­gu nii sak­raal­se kui po­lii­ti­li­se akt­sioo­ni­ga, mil­les esi­me­ne pü­hit­ses teist. Ris­ti­mis­sak­ra­men­di ja­ga­mi­se lä­bi teh­ti maa­rah­vas ki­ri­ku liik­me­teks ja see­lä­bi pan­di siin­mail keh­ti­ma krist­lik õi­gus­süs­teem (nn iu­ra ch­ris­tia­no­rum): maa­rah­vast sai ris­ti­rah­vas ja siia­mai­le laie­nes lää­ne krist­lik õi­gus­süs­teem kõi­ge oma õi­gus­te ja ko­hus­tus­te­ga.

Taan­las­te ülem­võim ja ris­ti­mi­ne ei võt­nud ta­lu­poe­ga­delt nen­de isik­lik­ku va­ba­dust, ei pan­nud neid pä­ri­sor­jus­se, na­gu tä­na­päe­val sel­lest mõis­test ol­lak­se har­ju­nud aru saa­ma. Mit­me­su­gu­seid ko­hus­tu­si tu­li va­bal ta­lu­poe­ga­de-ko­gu­kon­nal kan­da ju­ba taan­las­te sis­se­tun­gi­le eel­ne­nud ajal: rel­va­kan­de­li­sel me­hel sõ­ja­ko­hus­tus, osa­võtt lin­nus­te ehi­ta­mi­sest, va­ja­du­sel kont­ri­but­sioo­ni maks­mi­ne pii­ra­ja­te­le (mis ja­ga­ti kü­la­de ja ük­si­ku­te ta­lu­de va­hel vas­ta­valt ad­ra­maa suu­ru­se­le), ilm­selt ka va­kuõi­gu­se­le tu­gi­ne­vad an­da­mid. Neid koor­mi­si tu­li nüüd ha­ka­ta taan­las­te ka­suks kand­ma. Küll li­san­dus taan­las­te ülem­või­mu­ga uu­si, esial­gu näh­ta­vas­ti veel mõõ­du­kaid ko­hus­tu­si. Ni­melt võis krist­li­ku õi­gus­süs­tee­mi jär­gi ki­rik en­da­le ha­ka­ta nõud­ma küm­nen­di­ku krist­la­se töö­vil­jast.

Omaet­te kü­si­mus on see, mil­li­ses olu­kor­ras vast­ris­ti­tud end edas­pi­di leid­sid. Võib ole­ta­da, et vast­ris­ti­tu­te õi­gus­test ja ko­hus­tus­test ku­ju­ne­sid jär­jest too­niand­va­maks just vii­ma­sed.

Halb koht­le­mi­ne, mil­le osaks vast­ris­ti­tud maa uu­telt isan­da­telt said, leiab ka­jas­tu­se ka 1227. aas­ta mais paavst Gre­go­rius IX koos­ta­tud pöör­du­mi­ses siin­se­te pä­ri­se­la­ni­kest vast­ris­ti­tu­te poo­le, mil­les Roo­ma paavst üt­leb: „… ku­na te ole­te nii­siis kut­su­tud Ju­ma­la Po­ja va­ba­dus­se ning uues­ti sün­di­nud veest ja Pü­hast Vai­must. Ja kus on vaim, seal peab ole­ma ka va­ba­dus; ja on üli­malt hä­bi­väär­ne, et teie olu­kord on us­ku pöör­du­nu­na hal­vem kui siis, kui oli­te usk­ma­tud.”