Keh­ra aja­loo­kon­ve­rent­sil kõ­nel­di tun­tud ja tund­ma­tust Va­ba­dus­sõ­jast

Keh­ras toi­mu­nud Va­ba­dus­sõ­ja­le pü­hen­da­tud kon­ve­rent­si „Tun­tud ja tund­ma­tu Va­ba­dus­sõ­da“ põ­hi­tä­he­le­pa­nu oli sõ­ja­ga seo­tud vä­hem­kõ­nel­dud tee­ma­del – eluo­lu, me­dit­sii­nia­bi, ho­bu­sed sõ­jas.

MTÜ Keh­ra Raud­tee­jaam 9. aja­loo­kon­ve­rents toi­mus Keh­ra jaa­ma­hoo­nes 5. jaa­nua­ril, kor­ral­da­mist toe­tas ko­ha­li­ku omaal­ga­tu­se prog­ramm.
„Va­ba­dus­sõ­da al­gas Ees­ti jaoks vä­ga kee­ru­li­sel ajal – äs­ja olid lõp­pe­nud sak­sa oku­pat­sioon, Esi­me­ne Maail­ma­sõ­da. Ees­ti rah­va­vä­gi oli loo­dud vä­hem kui kaks nä­da­lat en­ne Va­ba­dus­sõ­da, väeo­sa­sid, ha­ka­ti for­mee­ri­ma mõ­ni päev en­ne sõ­ja al­gust,“ üt­les sõ­ja­mees­te eluo­lu Va­ba­dus­sõ­ja al­gu­ses tut­vus­ta­nud Toi­vo Kik­kas Tar­tu Üli­koo­list.

Va­ba­taht­li­kud pi­did 1918. aas­ta no­vemb­ri lõ­pus ala­nud sõt­ta mi­ne­ma oma rõi­vas­te ja ka­he nä­da­la toi­du­moo­na­ga, kuid pal­ju­del se­da pol­nud. Kui­gi esial­gu oli nei­le lu­ba­tud päe­va­ra­ha 3 mar­ka ning oh­vit­se­ri­de­le 200 mar­ka ühe­kord­set abi­ra­ha, ei jõu­tud se­da väl­ja maks­ta. Toi­vo Kik­ka­se hin­nan­gul po­leks­ki ra­hast eri­ti abi ol­nud, sest maal oli olu­kord nii kehv, et ra­ha eest ei ol­nud mi­da­gi eri­ti os­ta. Keh­tes­ta­ti ka toi­du­nor­mid, kui pal­ju li­ha, kui­vai­neid, juur­vil­ju ja muud pi­did sõ­du­rid päe­vas saa­ma. Esial­gu oli nei­le an­da pea­mi­selt lei­ba, ena­mas­ti saa­di ka sel­lest vaid pool nor­mist ehk 300 gram­mi päe­vas. Sõ­ja­me­hed on mä­les­tus­tes kir­jel­da­nud, et suu­res­ti jää­di el­lu tä­nu kaas­maa­las­te lah­ku­se­le, va­hel saa­di kü­lae­la­ni­kelt soo­ja pii­ma, heal päe­val ka sil­ku ja kar­tu­lit. Sõ­ja al­gu­ses, kui pi­de­valt ta­ga­ne­ti, ei jõu­tud süüa ja toit tu­li ma­ha jät­ta, nii olid ja­la­väe­pol­ku­de me­hed mõ­ni­kord mi­tu päe­va söö­ma­ta.

Sõ­di­da tu­li riie­tes, mil­le­ga ko­dust tul­di – mõ­nel lin­na­me­hel olid ja­las kin­gad või õhu­ke­sed ka­mas­sid, mis olid pea­gi rä­ba­la­teks kan­tud, koo­li­pois­tel olid sel­jas si­ne­lid, peas no­ka­müt­sid: „Det­semb­ri kes­kel olid lood ju­ba pä­ris keh­vad. Näi­teks saa­tis 4. pol­gu va­ne­mars­ti ase­täit­ja Au­gust Le­pik sõ­ja­mi­nist­ri­le mee­le­heit­li­ku et­te­kan­de, kus kir­jel­das, et me­hed on ala­toi­tu­nud, vä­si­nud, kur­na­tud, see on vii­nud mee­leo­lu al­la.“

Sõ­ja al­gul ma­ga­sid ja­la­väe­me­hed lau­sa püs­ti­ja­lu, kui ma­ju­tus­koh­ta­des­se jõu­ti, ku­ku­ti vä­si­mu­sest kok­ku. Üks 4. pol­gu võit­le­ja on mä­les­tus­tes kir­ju­ta­nud, et ala­tes Va­ba­dus­sõ­ja al­gu­sest õn­nes­tus al­les 18. det­semb­ril esi­mest kor­da ma­ga­da nii, et sai rii­ded sel­jast võt­ta.

Ras­kel ajal ai­tas soo­vi kõr­val oma rii­ki kaits­ta mees­te vai­mu aja­loo­la­se hin­nan­gul kõr­gel hoi­da see, et rah­va­vä­gi oli võr­rel­des tsaa­riar­mee­ga vä­ga de­mok­raat­lik, näi­teks oh­vit­se­rid ja sõ­du­rid sõid koos ühe laua ää­res.

Ars­tia­bist Va­ba­dus­sõ­ja al­gu­ses
Tal­lin­na Üli­koo­li lõ­pu­töö­na Va­ba­dus­sõ­jas esi­me­se kuu­de me­dit­sii­nia­bi uu­ri­nud An­na Ri­nal­do ju­tus­tas, kui­das kor­ral­da­ti sõ­ja ajal hai­ge­te ja haa­va­tu­te eva­kuee­ri­mist ja ra­vi­mist. Riik­li­kult hak­kas sel­le­ga te­ge­le­ma Ees­ti sõ­ja­vä­ge­de ter­vis­hoiu­va­lit­sus, mil­le esi­me­seks üle­maks mää­ra­ti Mih­kel Ost­rov, see­jä­rel Art­hur Loss­mann, ke­da on pee­tud Ees­ti sõ­ja­väe­me­dit­sii­ni ra­ja­jaks, ku­na tal en­dal olid vä­ga suu­red ad­mi­nist­ra­tiiv­sed ko­ge­mu­sed Ve­ne-Jaa­pa­ni sõ­jast ja Esi­me­sest maail­ma­sõ­jast.

Sõ­ja al­gu­ses tu­li sõ­ja­vä­ge­de ter­vis­hoiu­va­lit­su­sel pai­ka pan­na haig­la­te võrk, toit­lus­tus­punk­tid, si­du­mis­punk­tid ning lei­da töö­ta­jad – di­vii­siars­tid, velsk­rid, õed, sa­ni­ta­rid. Ka me­dit­sii­nis oli puu­dus kõi­gest, pol­nud haig­laid, nen­de si­sus­tu­sest rää­ki­ma­ta, sa­mu­ti ra­vi­meid ja muud va­ja­lik­ku. Ku­na ars­te ja ko­gu me­dit­sii­ni­per­so­na­li nap­pis, kuu­lu­ta­ti ars­ti­de­le sõ­ja al­gu­ses väl­ja kaks mo­bi­li­sat­sioo­ni, kes ko­ha­le ei il­mu­nud, neid äh­var­das koh­tu­lik ka­ris­tus. Pal­jud va­ne­mad ars­tid, kes mo­bi­li­sat­sioo­ni al­la ei kuu­lu­nud, as­tu­sid sõ­ja­väe­tee­nis­tus­se va­ba­taht­li­ke­na, asears­ti­de­na ja velsk­ri­te­na võe­ti tee­nis­tus­se ars­ti­tea­du­se üliõ­pi­la­si. Velsk­ri­te­le-õde­de­le kor­ral­da­ti sõ­ja-ajal kur­su­seid. Kok­ku tee­nis Va­ba­dus­sõ­jas 208 ars­ti, neist 25 ki­rur­gi. Kõi­ge le­gen­daar­sem va­ba­taht­lik oli ki­rurg ja Tar­tu Üli­koo­li ars­ti­tea­dus­te de­kaan Wer­ner Zoe­ge von Man­teuf­fel, kes töö­tas Tal­lin­na 1. sõ­ja­väe­haig­las ki­rurg-kon­sul­tan­di­na.

An­na Ri­nal­do hin­nan­gul oli 1918. aas­ta no­vemb­ri lõ­pus üs­na sel­ge, et Ees­ti va­lit­su­sa­pa­raat ei olnud ük­si või­me­li­ne üles ehi­ta­ma rii­ki ja sa­mal ajal sõ­da pi­da­ma. Ku­na pal­jud selt­sid, selts­kon­na­te­ge­la­sed, koo­liõ­pi­la­sed olid pöör­du­nud Aju­ti­se Va­lit­su­se poo­le kü­si­mu­se­ga, kui­das nad saak­sid ai­da­ta, kut­su­ti 1. det­semb­ril Es­to­nias­se kok­ku rah­va­koo­so­lek, kus ot­sus­ta­ti luua suur or­ga­ni­sat­sioon, et va­ba­taht­li­ku­na saaks osa­le­da iga eest­la­ne.

Or­ga­ni­sat­sioo­ni Ühis­töö ava­koo­so­lek oli 8. det­semb­ril, esi­me­seks esi­me­heks sai Vol­de­mar Päts. Le­pi­ti kok­ku, et Ühis­töö hak­kab hoo­lit­se­ma sõ­ja­van­gi­de ja sõ­ja­põ­ge­ni­ke ning ka in­va­lii­di­de ja vaes­te eest. Ühis­töö loo­mi­sest tea­ta­ti aja­leh­te­des, kut­su­ti üles te­ge­ma või­ma­li­kult kii­res­ti kõik­ja­le sel­le osa­kon­di. Ühis­tööst sai ko­gu­mis­punkt, ku­hu kor­ja­ti kõi­ke va­ja­mi­ne­vat ala­tes toi­dust-see­bist ku­ni kan­gas­te­ni, mil­lest õm­mel­di rin­de­le saat­mi­seks rii­deid.

Ühis­töö kor­ral­das ka sõ­du­ri­te­le kin­gi­tus­te te­ge­mist jõu­lu­deks, va­ba­rii­gi aas­ta­päe­vaks, va­ba­taht­li­kud käi­sid neid ise rin­de ta­ga­las­se ära vii­mas. Kuid Ühis­töö üks olu­li­se­maid üle­san­deid oli haa­va­tu­te­le abi and­mi­ne. Kui sõ­ja­väe ter­vis­hoiu­va­lit­sus kor­ral­das se­da rin­del, siis Ühis­töö eva­kuee­ris haa­va­tud ko­gu­mis­punk­ti­dest ta­ga­las­se, lõi toit­lus­tus­punk­tid, sea­dis kor­da ja va­rus­tas haig­lad. Ron­gid lii­ku­sid aeg­la­selt, haa­va­tud sõ­dur oli kül­mas ron­gis tun­de, ise­gi päev-kaks. Toit­lus­tus­punk­tid olid ko­had, kus sai kor­raks pu­ha­ta, haa­va­tu eest hoo­lit­se­ti seal, an­ti süüa.

An­na Ri­nal­do rää­kis, et rin­del haa­va­ta saa­nud sõ­du­ri jaoks oli kõi­ge olu­li­sem saa­da kii­relt ars­tia­bi, see tä­hen­dab, et eva­kuat­sioo­nip­laan pi­di toi­mi­ma efek­tiiv­selt. Ker­ge­ma­te haa­va­de­ga roo­ma­ti ta­va­li­selt ise tu­le alt ära ning need, kes se­da ei suut­nud, toi­me­ta­sid ohu­tus­se koh­ta roo­du­sa­ni­ta­rid, ke­ha­li­selt tu­ge­vad ja kii­re rea­gee­ri­mi­se­ga me­hed. Haa­va­tud vii­di pa­tal­jo­ni eel­si­du­mis­punk­ti, eda­si pea­si­du­mis­punk­ti, mis oli rin­dest ta­va­li­selt 6-12 ki­lo­meet­ri kau­gu­sel, sealt saa­de­ti ena­mas­ti suu­re­ma­tes lin­na­des asu­nud haig­la­tes­se. Hai­ge­te trans­por­ti­mi­sel ka­su­ta­ti sõ­ja al­gu­ses kõi­ki ole­ma­so­le­vaid veo­va­hen­deid, kaa­ri­kuid ja vank­reid, mil­le­le pan­di õl­gi, et oleks na­tu­ke­ne­gi peh­mem sõi­ta.

Ku­na sõ­du­reil pol­nud pii­sa­valt soo­je rii­deid ja saa­paid, le­vi­sid hai­gu­sed, näi­teks kop­su­põ­le­tik, aga ka tüü­fus. Et epi­dee­miad kii­res­ti kont­rol­li al­la saa­da, keh­tes­ta­ti ran­ged reeg­lid, mil­le täit­mist kont­rol­li­ti. Ku­na tüü­fust le­vi­ta­sid täid, oli olu­li­ne puh­tus. Et kõik sõ­du­rid saak­sid sau­nas käia, loo­di raud­teel lii­ku­vad sau­na­ron­gid, kus oli 4-6 va­gu­nit – ühes võe­ti rii­dest lah­ti, tei­ses oli lei­li­ruum, kol­man­das pes­ti, nel­jan­das pan­di sel­ga rii­ded, mis olid va­he­peal au­ru­ga de­sin­fit­see­ri­tud. Sel­li­ne saun suu­tis tun­nis vas­tu võt­ta 40-60 meest. Va­gu­neid, kan­de­raa­me ja muud de­sin­fit­see­ri­ti Tal­lin­na trans­por­di­punk­tis.

1919. aas­ta 24. veeb­rua­rist alus­tas te­ge­vust Ühis­töö haa­va­tu­te abiand­mi­se toim­kon­nast väl­ja kas­va­nud Ees­ti Pu­na­ne Rist. Haig­la­te va­rus­ta­mi­ne pa­ra­nes, kui ke­va­dest hak­kas Ees­tis­se tu­le­ma vä­li­sa­bi, ai­ta­sid pea­mi­selt roots­la­sed, taan­la­sed, amee­rik­la­sed.

Mo­bi­li­sat­sioon ka ho­bus­te­le
Tal­lin­na Üli­koo­li tu­deng Kad­ri Tal­vik tut­vus­tas oma ba­ka­lau­reu­se­tööd, mil­le tee­ma oli ho­bus­te ka­su­ta­mi­ne Va­ba­dus­sõ­jas. Es­ma­ne ho­bus­te mo­bi­li­sat­sioon kuu­lu­ta­ti väl­ja 17. jaa­nua­ril 1919. Kok­ku soo­vi­ti mo­bi­li­see­ri­da 4500 ho­bust, nii rat­sa-, ras­ke­veo- kui ker­ge­veo­ho­bu­sed. Ar­vud olid maa­kon­ni­ti vä­ga eri­ne­vad ning näi­teks Val­ga­maa oli üld­se väl­ja jää­nud, ku­na sealt olid ho­bu­sed ju­ba ära võt­nud ve­ne väed. Kõi­ge roh­kem soo­vi­ti ho­bu­seid saa­da Vil­jan­di­maalt, tõe­näo­li­selt see­tõt­tu, et Vil­jan­di oli Ees­ti üks jõu­ka­maid piir­kon­di.

Ho­bus­te mo­bi­li­see­ri­mi­se­ga te­ge­le­sid riik­lik pea­ko­mis­jon ning maa­kon­da­des ho­bus­te vas­tu­võt­mi­se ko­mis­jo­nid, kes ot­sus­ta­sid, kui pal­ju igast val­last-asu­last ho­bu­seid mo­bi­li­see­ri­ti. Koos­ta­ti ni­me­kir­ju, ku­hu oli mär­gi­tud ini­me­se ni­mi, tal­le kuu­lu­vad ho­bu­sed ja nen­de tun­de­mär­gid. Ho­bu­se loo­vu­ta­nud oma­nik sai kvii­tun­gi, mil­le alu­sel maks­ti pä­rast väl­ja ta­su. Esial­gu maks­ti rat­sa­ho­bu­se eest 600, ras­ke­veo­ho­bu­se eest 500 ja kerg­eveo­ho­bu­se eest 300 mar­ka. Mai­kuuks olid hin­nad ka­he-kol­me­kor­dist­nud, au­gus­tis maks­ti rat­sa­ho­bu­se eest 5000 mar­ka.

Siis­ki suu­de­ti Va­ba­dus­sõ­ja väl­tel ra­hul­da­da vaid 70 prot­sen­ti kõi­gi ük­sus­te ho­bus­te­ga va­rus­ta­mi­se va­ja­du­sest. Ho­bu­seid ei jät­ku­nud ve­ne­las­te va­ra­se­ma mo­bi­li­sat­sioo­ni tõt­tu, sa­mu­ti ei ol­nud või­ma­lik kõi­ki ho­bu­seid ini­mes­telt ära võt­ta, ku­na nen­de­ga oli va­ja te­ha tööd, et leib laua­le saa­da. Ho­bus­te mo­bi­li­sat­sioo­nist püü­ti ka kõr­va­le hii­li­da, osa loo­ma­oma­nik­ke üri­ta­sid ko­mis­jo­ni­le saa­ta sel­le koh­ta võlt­si­tud tõen­dei­d. Prob­leem ol­nud nii tõ­si­ne, et pea­ko­mis­jon lu­bas mo­bi­li­sat­sioo­nist kõr­va­le jät­ta vaid ho­bu­sed, kel­le koh­ta on pea­ko­mis­jo­nis all­kir­jas­ta­tud kvii­tung. Ku­na ho­bus­te puu­dus oli suur, käi­di met­sas ui­ta­mas näh­tud ho­bu­seid püüd­mas, sa­mu­ti saa­di neid val­lu­ta­tud ala­delt.

Pal­jud rat­sa­väes tee­ni­nud noo­red pol­nud va­rem ho­bus­te­ga kok­ku puu­tu­nud, sa­ge­li ei osa­nud ise­gi rat­su­ta­da, see­tõt­tu asu­ta­ti ap­ril­lis 1919 riik­lik sõ­ja­kool, mil­le esi­me­se kur­su­se lõ­pe­ta­nud 191 ka­de­tist 25 olid rat­sa­väek­las­sis. Li­saks saa­de­ti väl­ja ees­kir­ju ju­his­te­ga, kui­das ho­bus­te eest hoo­lit­se­da, et loo­mad ei hai­ges­tuks või su­reks kur­na­tus­se. Mais hak­kas siis­ki le­vi­ma ho­bus­te kärn­tõ­bi. Puu­dus oli ka neist, kes te­ge­lek­sid ho­bus­te ra­vi­mi­se­ga, kui­gi 1919. aas­ta al­gu­ses kuu­lu­ta­ti väl­ja ka ve­te­ri­naa­rars­ti­de mo­bi­li­sat­sioon.