Raa­si­ku val­la mat­ka­hu­vi­li­sed kõn­di­sid 286 ki­lo­meet­rit Paun­kü­last Ik­las­se

KRIS­TII­NA MA­RI­PUU, HEL­JU KA­DA­KAS ja JA­RI MAT­TI SEP­PÄ­NEN Här­ma kü­last olid teel 9 päe­va.

Veeb­rua­ris hak­ka­sid kirg­li­kud mat­ka­huv­li­sed, Pi­ka­ve­re mõi­sa­koo­li di­rek­tor Hel­ju Ka­da­kas ning te­ma naab­rid, Här­ma kü­la­selt­si ju­ha­tu­se liik­med, elu­kaas­la­sed Kris­tii­na Ma­ri­puu ja Ja­ri Mat­ti Sep­pä­nen te­ge­ma et­te­val­mis­tu­si, et lä­bi­da su­vel ena­mik Ees­tit lä­bi­vast Oan­du-Ik­la mat­ka­teest. Tee­le asu­sid nad 22. juu­nil Paun­kü­la tel­ki­mi­sa­lalt, Ik­la pii­ri­punk­ti jõud­sid 30. juu­nil. Mat­ka­mul­jed pa­ni Kris­tii­na Ma­ri­puu kir­ja oma blo­gis­se.
Kris­tii­na Ma­ri­puu ning Hel­ju Ka­da­kas on ak­tiiv­sed mat­ka­jad, suur osa va­bast ajast möö­dub mat­ka­ra­da­del nii ko­du lä­he­dal kui kau­ge­mal. Nai­sed loe­vad hoo­le­ga sam­me ning lä­bi­tud ki­lo­meet­reid, pi­ke­maid mat­ka­tii­re võ­ta­vad nad et­te igal aas­taa­jal. Mat­ka­kott sel­jas nad aga va­rem kõn­di­nud pol­nud.
Mat­ka­tee lä­bi­mi­se plaan tu­li selts­kon­nal aas­ta al­gu­ses. Kris­tii­na Ma­ri­puu mee­nu­tas, et elu­kaas­la­ne oli ost­nud uue jalg­rat­ta, käis sel­le­ga igal või­ma­lu­sel sõit­mas ning tu­li mõ­te te­ha pi­kem rat­ta­matk. Koos ra­du uu­ri­des leid­sid nad in­fot ka­hest mat­ka­ra­jast, mis lä­bi­vad Ees­tit ning ot­sus­ta­sid neist lü­he­ma lä­bi te­ha. Sel­gus, et ka Hel­ju Ka­da­kas oli taht­nud aas­ta va­rem sa­ma mat­ka et­te võt­ta, kuid su­vi sai lii­ga rut­tu lä­bi. Selts­kond pa­ni kuu­päe­vad ning tee­kon­na pai­ka. Nai­sed jalg­si, Ja­ri Mat­ti Sep­pä­nen jalg­rat­tal, kaa­sa nen­de koer Pä­tu.

Joo­giks filt­ree­ri­tud jõe­ve­si
Mat­ka­jad olid teel kok­ku 9 päe­va, eel­vii­ma­ne oli puh­ke­päev Kab­li ran­nas. Te­le­fo­nis ki­lo­meet­reid lu­ge­nud ning tee­kon­da sal­ves­ta­nud En­do­mon­do ra­ken­dus näi­tas, et lä­bi­tud sai 286 ki­lo­meet­rit, Kris­tii­na Ma­ri­puu nu­ti­kell näi­tas 421 903 sam­mu. Jalg­rat­ta­ki­lo­meet­reid oli 331. Kõi­ge roh­kem sai kõn­ni­tud 43,45 ki­lo­meet­rit päe­vas. Tee al­gas Har­ju­maalt, lä­bis Rap­la- ja Pär­nu­maa, ­põi­ge tu­li Vil­jan­di­maa­le. Orien­tii­riks olid kaar­did, RMK ko­du­le­helt väl­ja prin­di­tud le­gend ning suu­na­vad mär­gid tee ää­res, kui need oma­va­hel ei klap­pi­nud, tu­li ap­pi GPS.
Kris­tii­na Ma­ri­puu rää­kis, et tee oli ena­mas­ti möö­da kruu­sa- ja met­sa­va­he­teid: „Oli vä­ga häid kruu­sa­teid, mõ­ni tee oli al­les höö­vel­da­tud, lah­ti­sed ki­vid peal, mõ­ni aga tõ­si­ne tal­la­mas­saaž, kui tee lõp­pes, olid tal­lad ik­ka tu­li­sed.”
Ta lau­sus, et mat­ka­ja­te­le jäid sil­ma väi­ke­sed kü­lad, met­sa­si­hid ning va­nad ma­ja­ke­sed: „Nä­gi­me pal­ju ilu­sat loo­dust – võr­ra­tuid ra­ba­sid, tai­mi, mõ­nu­said puh­ke­koh­ti ja pea­tus­pai­ka­sid. Met­sa­tee­del koh­ta­si­me mõn­da ini­mest, põt­ra, sok­ku, re­bast, pal­ju us­se, par­me, sääs­ki ning ki­hu­la­si.”
Mat­ka­jad said päi­kest, hoo­vih­ma­sid, tuult, lak­ka­ma­tut sa­du: „Kui päi­ke oli tu­ge­vam ja tuult eri­ti pol­nud, tund­si­me, et sel­li­se il­ma­ga oleks ol­nud ras­ke lii­ku­da. Tei­ne päev jäl­le oli nii tu­ge­va tuu­le­ga, et vai­ki­si­me peaae­gu ko­gu päe­va, sest kõik öel­dud sõ­nad ka­du­sid tuul­de. Vii­ma­ne mat­ka­päev oleks või­nud ol­la päi­ke­se­li­ne, mit­te laus­vih­ma­ne. Oli­me plaa­ni­nud uju­mis­pau­se ja mõ­nu­le­mist ran­na­lii­val.”
Vil­li­dest jal­ga­del õn­nes­tus mat­ka­ja­tel pää­se­da. Kris­tii­na Ma­ri­puu nen­tis, et va­lu­ta­ma hak­ka­sid põl­ved: „Sel­ja­ko­ti ras­kus an­dis tun­da. Va­lust sai või­tu kree­mitamise­ ning ma­gu­sa­te tab­let­ti­de­ga. Esi­me­sel päe­val an­dis sel­ja­kott roh­kem tun­da, kuid hil­jem oli see ju­ba loo­mu­lik osa. Kaks päe­va ai­ta­si­me tei­ne­tei­se­le kot­te sel­ga, kol­man­dal sai­me sel­lega ju­ba ise vä­ga häs­ti hak­ka­ma.”
Mat­ka kõi­ge meel­di­va­mad osad oli te­ma ar­va­tes met­sa­ra­jad ja ra­bad: „Meel­de jäi Sa­ka­la mat­ka­ra­da, mis läks kaks­teist ki­lo­meet­rit lä­bi met­sa­de ja lii­va­lui­de­te. Kõi­ge ras­ke­mad, pi­gem tüü­tud, olid sir­ged ja lõ­pu­tud kruu­sa­teed.”
Kõi­ge tõ­hu­sam mat­ka­toit on te­ma sõ­nul kiir­nuud­lid: „Kõi­ge liht­sam toit, mi­da saab kii­relt ja liht­salt val­mis­ta­da eri li­san­di­te­ga.”

Ekst­rö­mi mar­silt kuu­lus Pä­tu
Mat­ka­le soo­vi­tab ta kind­las­ti kaa­sa võt­ta apa­raa­di, mil­le­ga saab vett pu­has­ta­da või filt­ree­ri­da: „Mit­me­tes pea­tus­pai­ka­des sai vett võt­ta ai­nult jõest. Mõ­nes ko­has oli kir­jas, et tel­ki­mi­sa­lal on kaev või mõ­ni muu vee­võ­tu­koht, te­ge­li­kult need ei toi­mi­nud. Ost­si­me kaa­sa väi­ke­se kä­sit­si pum­ba­ta­va seest filt­ri­ga vee­pu­de­li, mis toi­mis vä­ga häs­ti. Mat­kal on hä­da­va­ja­li­kud ka suu­red ja väi­ke­sed ki­le­ko­tid ning vet­su­pa­ber.”
Vä­ga pal­ju ole­neb te­ma sõ­nul ka mat­ka­kaas­las­test: „Mi­nul on en­da kaas­las­te­ga vä­ga ve­da­nud. Koos­töö toi­mis, tead­si­me täp­selt, kes pa­neb tel­gi üles ja kes mil­li­sest nur­gast hoiab, kes pu­hub mad­rat­sis­se õhu, väi­ke­se­le gril­li­le tu­le pa­neb ning mis jär­jes­tu­ses käi­vad as­jad hom­mi­kul kot­ti.”
3. päe­val pidi teekonna kat­kes­ta­ma koer Pä­tu, kes oli sel­leks ajaks lä­bi­nud 110 ki­lo­meet­rit. Kris­tii­na Ma­ri­puu lau­sus, et koer oli tub­li, kuid matk käis tal­le üle jõu: „Ta hak­kas üh­te ja­la­kest lon­ka­ma, tel­ki­misp­lat­si­le jõu­des oli nii vä­si­nud, et kuk­kus nur­ka. Kut­su­si­me au­to ning saat­si­me ta ko­ju.”
Ka Pä­tul on ko­gu­tud va­ra­se­mast pal­ju mat­ka­ki­lo­meet­reid. 2016. aas­tal sai ta kuul­saks sel­le­ga, et läks Kuu­sa­lu val­las Ekst­rö­mi mar­si ajal ka­du­ma, kui näi­dis­la­hin­gu pau­ku­dest eh­mu­nu­na võs­sa pa­ges. Ot­sin­gud kest­sid kolm päe­va ning leid­jad vii­sid Pä­tu Valk­la Fo­rel­li, kus oma­ni­kud ta kät­te said. Tä­na­vu oli Pä­tu Ekst­rö­mi mar­si ajal kor­ra­li­kult trak­si­des ning kõn­dis ma­ha ko­gu 30ki­lo­meet­ri­se mat­ka.
Oan­du-Ik­la hu­vi­lis­te­le soo­vi­tab Kris­tii­na Ma­ri­puu lä­bi­da tee­kond teist­pi­di, Ik­last Oan­dus­se: „Mat­ka al­gus oleks ilu­sa me­re ää­res, siis lõ­pu­tud sir­ged ja pi­kad kruu­sa­teed, lõpp ilu­sa­ma­tel loo­dus­ra­da­del, mis jal­gu hel­li­ta­vad.”