KRISTIINA MARIPUU, HELJU KADAKAS ja JARI MATTI SEPPÄNEN Härma külast olid teel 9 päeva.


Veebruaris hakkasid kirglikud matkahuvlised, Pikavere mõisakooli direktor Helju Kadakas ning tema naabrid, Härma külaseltsi juhatuse liikmed, elukaaslased Kristiina Maripuu ja Jari Matti Seppänen tegema ettevalmistusi, et läbida suvel enamik Eestit läbivast Oandu-Ikla matkateest. Teele asusid nad 22. juunil Paunküla telkimisalalt, Ikla piiripunkti jõudsid 30. juunil. Matkamuljed pani Kristiina Maripuu kirja oma blogisse.
Kristiina Maripuu ning Helju Kadakas on aktiivsed matkajad, suur osa vabast ajast möödub matkaradadel nii kodu lähedal kui kaugemal. Naised loevad hoolega samme ning läbitud kilomeetreid, pikemaid matkatiire võtavad nad ette igal aastaajal. Matkakott seljas nad aga varem kõndinud polnud.
Matkatee läbimise plaan tuli seltskonnal aasta alguses. Kristiina Maripuu meenutas, et elukaaslane oli ostnud uue jalgratta, käis sellega igal võimalusel sõitmas ning tuli mõte teha pikem rattamatk. Koos radu uurides leidsid nad infot kahest matkarajast, mis läbivad Eestit ning otsustasid neist lühema läbi teha. Selgus, et ka Helju Kadakas oli tahtnud aasta varem sama matka ette võtta, kuid suvi sai liiga ruttu läbi. Seltskond pani kuupäevad ning teekonna paika. Naised jalgsi, Jari Matti Seppänen jalgrattal, kaasa nende koer Pätu.
Joogiks filtreeritud jõevesi
Matkajad olid teel kokku 9 päeva, eelviimane oli puhkepäev Kabli rannas. Telefonis kilomeetreid lugenud ning teekonda salvestanud Endomondo rakendus näitas, et läbitud sai 286 kilomeetrit, Kristiina Maripuu nutikell näitas 421 903 sammu. Jalgrattakilomeetreid oli 331. Kõige rohkem sai kõnnitud 43,45 kilomeetrit päevas. Tee algas Harjumaalt, läbis Rapla- ja Pärnumaa, põige tuli Viljandimaale. Orientiiriks olid kaardid, RMK kodulehelt välja prinditud legend ning suunavad märgid tee ääres, kui need omavahel ei klappinud, tuli appi GPS.
Kristiina Maripuu rääkis, et tee oli enamasti mööda kruusa- ja metsavaheteid: „Oli väga häid kruusateid, mõni tee oli alles hööveldatud, lahtised kivid peal, mõni aga tõsine tallamassaaž, kui tee lõppes, olid tallad ikka tulised.”
Ta lausus, et matkajatele jäid silma väikesed külad, metsasihid ning vanad majakesed: „Nägime palju ilusat loodust – võrratuid rabasid, taimi, mõnusaid puhkekohti ja peatuspaikasid. Metsateedel kohtasime mõnda inimest, põtra, sokku, rebast, palju usse, parme, sääski ning kihulasi.”
Matkajad said päikest, hoovihmasid, tuult, lakkamatut sadu: „Kui päike oli tugevam ja tuult eriti polnud, tundsime, et sellise ilmaga oleks olnud raske liikuda. Teine päev jälle oli nii tugeva tuulega, et vaikisime peaaegu kogu päeva, sest kõik öeldud sõnad kadusid tuulde. Viimane matkapäev oleks võinud olla päikeseline, mitte lausvihmane. Olime plaaninud ujumispause ja mõnulemist rannaliival.”
Villidest jalgadel õnnestus matkajatel pääseda. Kristiina Maripuu nentis, et valutama hakkasid põlved: „Seljakoti raskus andis tunda. Valust sai võitu kreemitamise ning magusate tablettidega. Esimesel päeval andis seljakott rohkem tunda, kuid hiljem oli see juba loomulik osa. Kaks päeva aitasime teineteisele kotte selga, kolmandal saime sellega juba ise väga hästi hakkama.”
Matka kõige meeldivamad osad oli tema arvates metsarajad ja rabad: „Meelde jäi Sakala matkarada, mis läks kaksteist kilomeetrit läbi metsade ja liivaluidete. Kõige raskemad, pigem tüütud, olid sirged ja lõputud kruusateed.”
Kõige tõhusam matkatoit on tema sõnul kiirnuudlid: „Kõige lihtsam toit, mida saab kiirelt ja lihtsalt valmistada eri lisanditega.”
Ekströmi marsilt kuulus Pätu
Matkale soovitab ta kindlasti kaasa võtta aparaadi, millega saab vett puhastada või filtreerida: „Mitmetes peatuspaikades sai vett võtta ainult jõest. Mõnes kohas oli kirjas, et telkimisalal on kaev või mõni muu veevõtukoht, tegelikult need ei toiminud. Ostsime kaasa väikese käsitsi pumbatava seest filtriga veepudeli, mis toimis väga hästi. Matkal on hädavajalikud ka suured ja väikesed kilekotid ning vetsupaber.”
Väga palju oleneb tema sõnul ka matkakaaslastest: „Minul on enda kaaslastega väga vedanud. Koostöö toimis, teadsime täpselt, kes paneb telgi üles ja kes millisest nurgast hoiab, kes puhub madratsisse õhu, väikesele grillile tule paneb ning mis järjestuses käivad asjad hommikul kotti.”
3. päeval pidi teekonna katkestama koer Pätu, kes oli selleks ajaks läbinud 110 kilomeetrit. Kristiina Maripuu lausus, et koer oli tubli, kuid matk käis talle üle jõu: „Ta hakkas ühte jalakest lonkama, telkimisplatsile jõudes oli nii väsinud, et kukkus nurka. Kutsusime auto ning saatsime ta koju.”
Ka Pätul on kogutud varasemast palju matkakilomeetreid. 2016. aastal sai ta kuulsaks sellega, et läks Kuusalu vallas Ekströmi marsi ajal kaduma, kui näidislahingu paukudest ehmununa võssa pages. Otsingud kestsid kolm päeva ning leidjad viisid Pätu Valkla Forelli, kus omanikud ta kätte said. Tänavu oli Pätu Ekströmi marsi ajal korralikult traksides ning kõndis maha kogu 30kilomeetrise matka.
Oandu-Ikla huvilistele soovitab Kristiina Maripuu läbida teekond teistpidi, Iklast Oandusse: „Matka algus oleks ilusa mere ääres, siis lõputud sirged ja pikad kruusateed, lõpp ilusamatel loodusradadel, mis jalgu hellitavad.”






