AIVAR KARI, Kehra komando pealik
Algus Sõnumitoojas nr 5.
2001. aasta alguses saime esimesele korrusele ette uued aknad ja tuul ei puhunud öösiti enam magavatele meestele pähe. Soojakadude vähendamiseks katsime teise korruse põranda puitlaastude kihiga.
Komando meeskond täienes hundikoer Rutsiga. Ühele vanaprouale oli sünnipäevaks kingitud armas koer, kes aga ei tahtnud sülekoera staatusega leppida ja kasvatas end nelja kuuga hundikoeraks. Nii suure koera pidamine käis naisele üle jõu ja nii jõudis Ruts komandosse valvekoeraks.
2002. aastal oli suurem tulekahju Koitjärvel, kus põles 200 hektarit raba.
2003. aasta oli raske nii rahaliselt kui ka väljasõitude poolest. Kokku tuli sündmustele reageerida 350 korral ehk peaaegu iga päev. Meie Mercedes-Benz oli saanud 40aastaseks ja hakkas ilmutama väsimuse märke. Kuna sellisele mudelile oli varuosi saada ülimalt keeruline – sisuliselt oli ju tegemist muuseumiväärilise uunikumiga – juhtus vahel ka nii, et auto ei käivitunud, kuna starter oli katki. Sellisteks ootamatusteks oli „mersu“ taha sätitud prussijupp ja selle taha teine päästeauto. Kui tuli väljakutse, istus üks päästja esimeses, teine tagumises autos, kolmas hoidis kahe auto vahel prussijuppi ja nõnda lükati päästeautole hääled sisse ning sõideti sündmusele. Kord tulekahjule reageerides lagunes laiali Mercedese käigukast. Seda viga ei paranda põlveotsas ka kuldsete kätega mehed ja nõnda on ilmselt nii mõnedki Kehra inimesed näinud tragikoomilist pilti tulekahjule hääletavatest tuletõrjujatest.
Ajutiselt saime kasutamiseks auto Keila komandost. Peagi leidsime oma uunikumile tuttuue käigukasti ja kui ka starter sai remonditud, oli auto jälle rivis. Et sel oleks parem läbitavus, võtsime vene päritolu Zil-131 alt rattad ja sobitasime need Mercedesele. Kuna velje sisemine läbimõõt oli väike ega mahtunud alla, tuli velg elektrikäiaga suuremaks käiata.
Samal aastal külastas Kehra komandot siseminister Margus Leivo, kes möönis, et seis on tõepoolest kehv.
Kuna tehnikast oli komandos endiselt suur puudus – eriti paakautost, mis oleks suuteline liikuma ka maastikul – tuli algust teha suurprojektiga paakauto ehitamine. Selleks leidsime Paldiski tugikomando Harju-Risti meeskonna romulast Ural-tüüpi veoauto, mis arvatavasti oli kunagi olnud vene sõjaväe kasutuses. Romulast leidsime paagi, mis mahutas seitse tonni vett. Sellel oli aga üks viga – paagi tagaosa „kaunistas” suur mõlk. Et mõlk välja saada, kuumutas üks mees seda gaasileegiga väljast, teine virutas sepavasaraga seest. Kuna paagi sees oli välisest kuumutamisest tulenevalt korralik „saun“, lisaks tekkisid põlemisgaasid, sai seda tööd teha vaid hingamisaparaadis. Nii et töö oli tuletõrjujatele just paraja trenni eest. Kui mõlk välja taotud, oli tarvis paagile jalased alla keevitada ja oligi paagiosa valmis.
Pumbaks kasutasime vene tuletõrjeauto AT-130 pumpa. Pumba ja mootori vahele aretasime pumba käitamiseks kardaani. Kuna autoga oli vaja tihtilugu maastikul liikuda ja endale teed rajada, paigaldasime paksust karprauast esistange. Masinate väljatõmbamiseks paigaldasime autole ka vintsi. Selle käitamiseks kasutasime ekskavaatori hüdromootorit. Hüdromootori ja vintsi vahele tegime hammasratastest ja ketist ülekande. Vintsitrossi juhtimise rullikud saime kaitseväe polügoonilt märklauaks olnud vene soomustransportööri küljest. Kuna juhtmestik oli vana ja esituled äärmiselt viletsad, tuli kogu süsteem välja vahetada. Vahetada tuli ka kõik istmed. Külgmistele akendele paigaldasime elektrilised tõstukid. Päästetööde jaoks vajaliku varustuse kapi panime kabiini ja paagi vahele. Leidsime raudkapi, mis küljeli lükates mahtus nagu valatult. Kapi otstesse lõikasime avad ja ette paigaldasime uksed. Kappidesse mahutasime mõned voolikud ja tööriistad. Paagi peale paigaldasime lafettjoatoru – suure tootlikkusega joatoru vee andmiseks suurematel tulekahjudel. Joatoru tööasendisse seadmiseks lükkas õhk silindrit ja lafett tõusis üles. Nii sai vett juhtida tulekoldesse. Lõpuks värvisime masina ja Eesti esimene otsast lõpuni ehitatud tuletõrje paakauto oli valmis.
Auto ehitamiseks kulus kokku kolm aastat, oma panuse andsid komando kõik töötajad. Masin oli Kehra komandos kuni 2010. aastani ja pärast seda on siiani Aegviidu Päästeseltsi kasutuses.
Järgneb.