25 aas­tat Keh­ra pääs­te­ko­man­dot, 4. osa

AI­VAR KA­RI, Keh­ra ko­man­do pea­lik

Al­gus Sõ­nu­mi­too­jas nr 5.

2001. aas­ta al­gu­ses sai­me esi­me­se­le kor­ru­se­le et­te uued ak­nad ja tuul ei pu­hu­nud öö­si­ti enam ma­ga­va­te­le mees­te­le pä­he. Soo­ja­ka­du­de vä­hen­da­mi­seks kat­si­me tei­se kor­ru­se põ­ran­da puit­laas­tu­de ki­hi­ga.

Ko­man­do mees­kond täie­nes hun­di­koer Rut­si­ga. Ühe­le va­nap­roua­le oli sün­ni­päe­vaks kin­gi­tud ar­mas koer, kes aga ei taht­nud sü­le­koe­ra staa­tu­se­ga lep­pi­da ja kas­va­tas end nel­ja kuu­ga hun­di­koe­raks. Nii suu­re koe­ra pi­da­mi­ne käis nai­se­le üle jõu ja nii jõu­dis Ruts ko­man­dos­se val­ve­koe­raks.
2002. aas­tal oli suu­rem tu­le­kah­ju Koit­jär­vel, kus põ­les 200 hek­ta­rit ra­ba.

2003. aas­ta oli ras­ke nii ra­ha­li­selt kui ka väl­ja­sõi­tu­de poo­lest. Kok­ku tu­li sünd­mus­te­le rea­gee­ri­da 350 kor­ral ehk peaae­gu iga päev. Meie Mer­ce­des-Benz oli saa­nud 40aas­ta­seks ja hak­kas il­mu­ta­ma vä­si­mu­se mär­ke. Ku­na sel­li­se­le mu­de­li­le oli va­ruo­si saa­da üli­malt kee­ru­li­ne – si­su­li­selt oli ju te­ge­mist muu­seu­mi­vää­ri­li­se uu­ni­ku­mi­ga – juh­tus va­hel ka nii, et au­to ei käi­vi­tu­nud, ku­na star­ter oli kat­ki. Sel­lis­teks oo­ta­ma­tus­teks oli „mer­su“ ta­ha sä­ti­tud prus­si­jupp ja sel­le ta­ha tei­ne pääs­teau­to. Kui tu­li väl­ja­kut­se, is­tus üks pääst­ja esi­me­ses, tei­ne ta­gu­mi­ses au­tos, kol­mas hoi­dis ka­he au­to va­hel prus­si­jup­pi ja nõn­da lü­ka­ti pääs­teau­to­le hää­led sis­se ning sõi­de­ti sünd­mu­se­le. Kord tu­le­kah­ju­le rea­gee­ri­des la­gu­nes laia­li Mer­ce­de­se käi­gu­kast. Se­da vi­ga ei pa­ran­da põl­veot­sas ka kuld­se­te kä­te­ga me­hed ja nõn­da on ilm­selt nii mõ­ned­ki Keh­ra ini­me­sed näi­nud tra­gi­koo­mi­list pil­ti tu­le­kah­ju­le hää­le­ta­va­test tu­le­tõr­ju­ja­test.

Aju­ti­selt sai­me ka­su­ta­mi­seks au­to Kei­la ko­man­dost. Pea­gi leid­si­me oma uu­ni­ku­mi­le tut­tuue käi­gu­kas­ti ja kui ka star­ter sai re­mon­di­tud, oli au­to jäl­le ri­vis. Et sel oleks pa­rem lä­bi­ta­vus, võt­si­me ve­ne pä­ri­to­lu Zil-131 alt rat­tad ja so­bi­ta­si­me need Mer­ce­de­se­le. Ku­na vel­je si­se­mi­ne lä­bi­mõõt oli väi­ke ega mah­tu­nud al­la, tu­li velg elekt­ri­käia­ga suu­re­maks käia­ta.

Sa­mal aas­tal kü­las­tas Keh­ra ko­man­dot si­se­mi­nis­ter Mar­gus Lei­vo, kes möö­nis, et seis on tõe­poo­lest kehv.

Ku­na teh­ni­kast oli ko­man­dos en­di­selt suur puu­dus – eri­ti paa­kau­tost, mis oleks suu­te­li­ne lii­ku­ma ka maas­ti­kul – tu­li al­gust te­ha suurp­ro­jek­ti­ga paa­kau­to ehi­ta­mi­ne. Sel­leks leid­si­me Pal­dis­ki tu­gi­ko­man­do Har­ju-Ris­ti mees­kon­na ro­mu­last Ural-tüü­pi veoau­to, mis ar­va­ta­vas­ti oli ku­na­gi ol­nud ve­ne sõ­ja­väe ka­su­tu­ses. Ro­mu­last leid­si­me paa­gi, mis ma­hu­tas seit­se ton­ni vett. Sel­lel oli aga üks vi­ga – paa­gi ta­gao­sa „kau­nis­tas” suur mõlk. Et mõlk väl­ja saa­da, kuu­mu­tas üks mees se­da gaa­si­lee­gi­ga väl­jast, tei­ne vi­ru­tas se­pa­va­sa­ra­ga seest. Ku­na paa­gi sees oli vä­li­sest kuu­mu­ta­mi­sest tu­le­ne­valt kor­ra­lik „saun“, li­saks tek­ki­sid põ­le­mis­gaa­sid, sai se­da tööd te­ha vaid hin­ga­mi­s­apa­raa­dis. Nii et töö oli tu­le­tõr­ju­ja­te­le just pa­ra­ja tren­ni eest. Kui mõlk väl­ja tao­tud, oli tar­vis paa­gi­le ja­la­sed al­la kee­vi­ta­da ja oli­gi paa­gio­sa val­mis.

Pum­baks ka­su­ta­si­me ve­ne tu­le­tõr­jeau­to AT-130 pum­pa. Pum­ba ja moo­to­ri va­he­le are­ta­si­me pum­ba käi­ta­mi­seks kar­daa­ni. Ku­na au­to­ga oli va­ja tih­ti­lu­gu maas­ti­kul lii­ku­da ja en­da­le teed ra­ja­da, pai­gal­da­si­me pak­sust karp­rauast esis­tan­ge. Ma­si­na­te väl­ja­tõm­ba­mi­seks pai­gal­da­si­me au­to­le ka vint­si. Sel­le käi­ta­mi­seks ka­su­ta­si­me eks­ka­vaa­to­ri hüd­ro­moo­to­rit. Hüd­ro­moo­to­ri ja vint­si va­he­le te­gi­me ham­mas­ra­tas­test ja ke­tist üle­kan­de. Vint­sit­ros­si juh­ti­mi­se rul­li­kud sai­me kait­se­väe po­lü­goo­nilt märk­lauaks ol­nud ve­ne soo­must­rans­por­töö­ri kül­jest. Ku­na juht­mes­tik oli va­na ja esi­tu­led äär­mi­selt vi­let­sad, tu­li ko­gu süs­teem väl­ja va­he­ta­da. Va­he­ta­da tu­li ka kõik ist­med. Külg­mis­te­le aken­de­le pai­gal­da­si­me elekt­ri­li­sed tõs­tu­kid. Pääs­te­töö­de jaoks va­ja­li­ku va­rus­tu­se ka­pi pa­ni­me ka­bii­ni ja paa­gi va­he­le. Leid­si­me raud­ka­pi, mis kül­je­li lü­ka­tes mah­tus na­gu va­la­tult. Ka­pi ots­tes­se lõi­ka­si­me avad ja et­te pai­gal­da­si­me uk­sed. Kap­pi­des­se ma­hu­ta­si­me mõ­ned voo­li­kud ja töö­riis­tad. Paa­gi pea­le pai­gal­da­si­me la­fett­joa­to­ru – suu­re toot­lik­ku­se­ga joa­to­ru vee and­mi­seks suu­re­ma­tel tu­le­kah­ju­del. Joa­to­ru tööa­sen­dis­se sead­mi­seks lük­kas õhk si­lind­rit ja la­fett tõu­sis üles. Nii sai vett juh­ti­da tu­le­kol­des­se. Lõ­puks vär­vi­si­me ma­si­na ja Ees­ti esi­me­ne ot­sast lõ­pu­ni ehi­ta­tud tu­le­tõr­je paa­kau­to oli val­mis. 

Au­to ehi­ta­mi­seks ku­lus kok­ku kolm aas­tat, oma pa­nu­se and­sid ko­man­do kõik töö­ta­jad. Ma­sin oli Keh­ra ko­man­dos ku­ni 2010. aas­ta­ni ja pä­rast se­da on siia­ni Aeg­vii­du Pääs­te­selt­si ka­su­tu­ses.

Järg­neb.