1941. aas­ta sõ­ja­su­ve sünd­mu­sed Keh­ras koo­li­tüdruku pilgu läbi

AN­NE ORUAAS

Muu­si­kaõ­pe­ta­ja Ül­le Raud usal­das Keh­ra muu­seu­mi oma ema õe Sai­ma Tam­me koo­li­tüd­ru­ku­na kir­ju­ta­tud märk­med, mis ju­tus­ta­vad 1941. aas­ta su­vest Keh­ras. Ül­le Raua loal ka­su­tan neid järg­ne­vas loos.

Kõi­ge­pealt au­to­rist. Sai­ma Tamm (Kal­lang, ku­ni 1935. aas­ta­ni Kran­feldt, 25.10.1926 – 1.06.2004) oli kauaaeg­se Ani­ja val­la­va­ne­ma Jo­han­nes Kal­lan­gu noo­rim laps. Kui Sai­ma oli vaid viie­ne, su­ri ema. Ta kas­vas Üle­jõe kü­las Väl­ja­ku ta­lus, käis Keh­ra alg­koo­lis, lõ­pe­tas 1946. aas­tal Tal­lin­nas kesk­koo­li ning jät­kas õpin­guid Tar­tu üli­koo­li ars­ti­tea­dus­kon­nas. 1941. aas­tal nen­de pe­re küü­di­ta­mis­ni­me­kir­jas ilm­selt ei ol­nud, aga 1949. aas­tal oli. Läks nii, et Jo­han­nes Kal­lan­gul õn­nes­tus küü­di­ta­mi­sest pää­se­da ja ta var­jas end aas­taid su­gu­las­te juu­res Kuu­sa­lus. Si­be­ris­se vii­di üliõ­pi­la­sest tü­tar.

Väl­ja­saa­de­tu­na töö­tas Sai­ma Kal­lang me­dit­sii­niõe­na ja sai Ees­tis­se ta­ga­si 1954. aas­tal. Ta lõ­pe­tas üli­koo­li las­tears­ti­na. Veel en­ne küü­di­ta­mist oli Sai­ma tut­ta­vaks saa­nud dok­tor Oku Tam­me­ga, kes te­da oo­ta­ma jäi. Nad abiel­lu­sid 1954. aas­tal. Mõ­le­mast said tun­tud ja tun­nus­ta­tud ars­tid. Sai­ma Tamm oli Tal­lin­na pe­da­goo­gi­li­se ins­ti­tuu­di me­dit­sii­ni­ka­teed­ri ju­ha­ta­ja, pro­fes­sor, õpi­ku­te au­tor.

Päe­vik on kir­ju­ta­tud pliiat­si­ga väik­se­for­maa­di­lis­se koo­li­vi­hi­kus­se ja häs­ti hoi­tud. Tol­lal 15aas­ta­ne Sai­ma Kal­lang kir­ju­tas täie tead­mi­se­ga, et sünd­mu­sed, mille ta lä­bi elas, on era­kord­sed ja need tu­leb kir­ja pan­na.

Ta alus­tab oma päe­vi­kut nii: „Lau­päe­val, 7. juu­nil saa­me tun­nis­tu­sed. Olen oma tun­nis­tu­se­ga mui­du ra­hul, aga kaks nel­ja tee­vad veel pa­ha meelt, ka need peaks viieks muut­ma. Muu­seas sain ka kii­tus­kir­ja. Nä­ge­mi­se­ni jätt kaas­las­te­ga. Käe­su­ru­mi­ne. Ko­dus oli ül­la­tus suur. Laual oli mi­nu jaoks tort. Pi­du­laud. Esi­me­ne kink tun­nis­tu­se eest …“

Eda­si kir­ju­tab tü­tar­laps ko­dus­test ta­lu­töö­dest, uue klei­di õmb­le­mi­sest, ees oo­ta­vast eks­kur­sioo­nist Tar­tus­se, kuu­ma­dest il­ma­dest ja lin­na­sõi­du plaa­nist, mis küll ühe tu­le­kah­ju tõt­tu kat­ki jäi. Olid ju isa ja õe­mees Os­kar Aru mõ­le­mad va­ba­taht­li­kud tu­le­tõr­ju­jad.
„Tä­na on ju­ba 26. juu­ni, sa­das vih­ma. Oh, mil­li­sed sünd­mu­sed siin va­he­peal on ol­nud. Ei jul­ge­nud enam eda­si kir­ju­ta­da. Nüüd mõl­gu­tan aga mõt­teid, et siis­ki neid ela­mu­si üles mär­ki­da.

13, ree­de. Elu lä­heb ik­ka vaik­set ra­da eda­si. Lõ­pe­ta­sin klei­di. 14, lau­päev. Pi­di­me mi­ne­ma Keh­ra koo­li, et saa­da tea­teid sõi­du üle. Kuid ku­ju­ta­ge et­te! Koo­li­ma­ja oli pii­ra­tud ve­ne sõ­du­ri­te­ga. Üks laps pää­ses sis­se ja nä­gi, et ka meie klas­si uk­se ees olid sõ­du­rid püs­si­de ja tää­ki­de­ga. Ja klas­sis olid…“. Sel­le ko­ha peal on ter­ve ri­da kus­tu­kum­mi­ga ära kus­tu­ta­tud ja po­le või­ma­lik väl­ja lu­ge­da, kes klas­sis olid. Ilm­sel­gelt kar­tis Sai­ma se­da kir­ja jät­ta.

Eda­si kir­ju­tab ta: „Meid ei las­tud li­gi. Ko­dus olid ka kõik äre­vil. Vii­si­me suu­re kum­mi­puu Ne­ti­le. Ai­no (va­nem õde Ai­no Aru – A.O.) tu­li mei­le sin­na jär­gi ja üt­les, et ka Te­ras­maad on ära vii­dud. Oli­me kõik kui ra­ba­tud. Veel pal­ju tei­si on ära vii­dud. Ka meie oli­me hir­mul.“ Ning jäl­le on paar ri­da teks­ti hil­jem kus­tu­ta­tud.

„15. juu­nil pi­di­me mi­ne­ma jäl­le koo­li. Nüüd ava­nes tea­de, et me ei pää­se­gi Tar­tus­se. Pa­pa (Jo­han­nes Kal­lang – A.O.) kut­su­ti lin­na. Kõik ini­me­sed ai­na kü­si­sid, et kas pa­pa ka on vii­dud. Kee­gi ole­vat ise­gi meie pe­re­kon­da au­tos näi­nud. Ka pi­di meie ni­mi ole­ma jär­je­kor­ras. Usal­dus­mees ole­vat näi­nud. 16, es­mas­päev. Meie rah­vas on nii äre­vil ja joo­vad pal­der­ja­ni. Os­kar läks meie­riks. (Os­kar Aru töö­tas Ani­jal meie­reis – A.O.) Meie aga hak­ka­si­me as­ju pak­ki­ma. Kõr­vus ai­na ku­mi­ses au­to mü­rin. 17, tei­si­päev. Au­to veel mei­le ei ol­nud il­mu­nud. Ron­gi­täied ini­me­si saa­de­tak­se Ve­nes­se. 18, kol­ma­päev. Iga­su­gu­seid jut­te. Kui jul­malt ko­hel­dak­se neid van­ge. Loo­ma­va­gu­nis sõi­da­vad trel­li­de ta­ga. Õpi­la­sed ühel ron­gil laul­sid hüm­ni ja tei­si ees­ti lau­le. Gi­nov­ke­ri äri oma­ni­ku mi­nia sün­ni­tas va­gu­nis, tal­le ei las­tud an­da ise­gi soo­ja vett. Keh­ra­kad and­sid küll vat­ti ja ka söö­ke, kuid sõ­du­rid ei lask­nud ka se­da. 19, nel­ja­päev. Esi­me­ne kvar­tal on täi­de­tud ja oli kuul­da, et järg­mi­ne tu­leb pea­le pü­hi. Pü­ha­deks las­ti rah­vas ra­hu­ne­da. Gi­nov­ke­ri mi­nia ole­vat sur­nud koos lap­se­ga ja vi­sa­tud Tar­tus väl­ja, ema sõi­tis sin­na jär­gi. 20, ree­de. Suu­red pü­had jää­vad ära. Kuid sel­le ase­mel tu­li mi­da­gi muud.“

Lau­päe­val, 21. juu­nil pa­nid Sai­ma ja Ai­no küü­di­ta­mi­se hir­mus kok­ku­pa­ki­tud as­jad kap­pi ta­ga­si. See­kord läks möö­da. Järg­mi­sel õh­tul läk­sid nad isa­ga naab­ri­te poo­le kaar­te män­gi­ma ja seal kuul­sid raa­diost, et „Sak­sa kuu­lu­tas Ve­ne­le sõ­ja“. See on päe­vi­kus mi­tu kor­da üle kir­ju­ta­tud kui vä­ga täh­tis sõ­num. Sel het­kel oli see eest­las­te jaoks rõõ­mu­sõ­num. Usu­ti ju, et saks­la­sed tu­le­vad ja lõ­pe­ta­vad sel­le nõu­ko­gu­de ja­ma. Sa­mas oli Väl­ja­ku ta­lus ka tee­ni­ja­rah­vast, kes „pi­did pea kao­ta­ma“. Ja tei­sal kir­ju­tab veel, et kõik kom­mud on äre­vil ja joo­vad pal­der­ja­ni. Järg­mi­sel päe­val an­ti raa­diost eda­si mo­bi­li­see­ri­mis­käsk.

Sõ­ja al­gus­päe­vi on Sai­ma Kal­lang kir­jel­da­nud märk­sa põh­ja­li­ku­malt kui küü­di­ta­mist. Ju­ba 24. juu­nil olid sil­la peal püs­si­me­hed, 25. juu­nil kos­tis üm­ber­rin­gi mü­ra. Ini­me­sed olid se­ga­du­ses, tead­ma­tu­ses. Ta kirjutab, et jut­te on nii ko­hu­ta­valt. Raa­diost püü­tak­se uu­di­seid nii Sak­sast kui Soo­mest, et sel­gust saa­da, sest ve­ne­la­ne ju va­le­tab, sel­les ol­di üks­meel­selt kind­lad. Muu hul­gas kir­ju­tab ta, et val­ve­me­hed tu­le­vad prit­si juur­de. Keh­ras ei ol­nud prit­si­ma­ja, ko­gu suu­re va­ba­taht­li­ku tu­le­tõr­jeü­hin­gu te­ge­vus oli ta­lu­des. Tõe­näo­li­selt pi­da­sid me­hed va­ja­li­kuks oma prit­si val­va­ta, et see ik­ka al­les jääks. Pä­ris pa­has­ti üt­leb Sai­ma uu­di­se koh­ta, et raa­diod kor­ja­tak­se ini­mes­telt ära.

Suu­rem mu­re on aga, et õde Ai­no, kes last oo­tab, on hai­geks jää­nud ja ta viiak­se lin­na haig­las­se. 30. juu­nil tu­leb lin­nast rõõ­mu­sõ­num, et Ai­no on sün­ni­ta­nud tüt­re. Sai­ma päe­vi­kus on see lau­sa il­lust­ree­ri­tud – lap­se­vank­ri­ga nai­se pilt joo­nis­ta­tud. Sai­ma päe­vi­ku hoid­ja oli­gi see sõ­ja al­gul sün­di­nud õe­tü­tar Ivi Aru.

Esi­me­se juu­li sis­se­kan­dest saa­me tea­da, et ko­gu Keh­ra on äre­vil: kar­de­tak­se, et tsel­lu­loo­si­vab­rik las­tak­se õh­ku, jaa­ma ümb­ru­sest on ini­me­sed hir­mu­ga ära­gi ko­li­nud, ka Väl­ja­ku tal­lu tu­li üks pe­re ning oli neid, kes oma as­ju hoiu­le tõid. Is­tu­ti ööd lä­bi üle­val ja rah­vast läks ka met­sa var­ju­le. Nii jät­kus see veel mi­tu ööd. Kin­del tea­de oli, et vab­rik las­tak­se õh­ku 7. juu­lil kell 9-14, aga ei juh­tu­nud mi­da­gi. Vab­rik küll ei töö­ta­nud enam ja nüüd tea­me, et sel ajal mon­tee­ri­ti ma­ha sead­meid ning vii­di ära Ve­ne­maa­le. Kat­kes ka ühen­dus Tal­lin­na­ga, ron­gid enam ei sõit­nud, ise­gi jalg­si ei lu­ba­tud min­na.

Il­mad olid vä­ga pa­la­vad ja Sai­ma käis esi­mest kor­da jões uju­mas 11. juu­lil. Keh­ras on „must pa­tal­jon“. Ku­na raa­diod on rah­valt ära kor­ja­tud ja aja­leh­te kõi­gil ei käi­nud, siis õh­tu­ti ko­gu­nes kü­la­rah­vas Väl­ja­ku­le ja Sai­ma lu­ges kõ­va hää­le­ga aja­leh­te et­te. 14. juu­lil tu­li käsk, et ka ho­bu­sed tu­leb sõ­ja­väe tar­beks ära an­da. Kal­lan­gu ho­bu­seid ei võe­tud, sest need olid lii­ga va­nad. Käiak­se Keh­ras „ron­ge pas­si­mas“, sest min­git sõi­dup­laa­ni po­le, on aga va­ja in­fot, mil­lal saab lin­na või kee­gi tu­leb, või­ma­lu­sel sõi­de­ti lin­na ka kau­ba­ron­gi­ga. Post­kon­to­ri uk­sel sei­sis ve­ne­la­ne, kes kü­sis „pra­pos­kit“. Sel­gub, et Sai­ma sai ve­ne kee­le­ga üp­ris häs­ti hak­ka­ma ja mõis­tis sõ­du­ri­ga ise­gi nal­ja vi­sa­ta.

Elu lä­heb ai­na äre­va­maks, sest Os­kar Aru ja pal­jud tei­sed üm­ber­kaud­sed me­hed on saa­nud mo­bi­li­sat­sioo­ni kä­su. Pan­nak­se kõik rat­tad käi­ma, et Os­kar ve­ne sõ­ja­väest pää­seks. Siis­ki läks Os­kar 22. juu­li hom­mi­kul oma as­ja­de­ga Tal­lin­na, na­gu käsk oli. Päe­val käis Sai­ma Keh­ras: „Ta­ga­si tul­les olin kõ­ri­ni uu­di­seid täis. Oh, õpe­ta­ja Matt on püs­si­tik­ku­de va­hel ära vii­dud. Õud­ne! Peaae­gu süü­tult. Kuul­sin ka saks­las­te asu­ko­hast ning Os­kar vist ei pää­se ta­ga­si. See oli halb tea­de.“

Vaa­ta­ma­ta kõi­ge­le on ko­dus pal­ju rõõ­mu pi­si­ke­set lap­sest ja hein tu­leb ik­ka ära te­ha. Os­kar pää­ses ko­ju ta­ga­si ja rõõm oli pii­ri­tu. Sai­ma kir­ju­tab: „Meie ole­me rõõm­sad, aga ümb­rus­kond ulub. Läk­sid ju kõik, kes met­sa pol­ku – met­sa­ven­naks või kes lae­va­ga Ve­ne tee­le. Ai­nult „mus­ta pa­tal­jo­ni“ liik­meist võib nä­ha kes­kea­li­si me­hi.“

24. juu­lil oli Sai­ma leh­ma­kar­jas, kui üle pea len­das jäl­le 12 Sak­sa len­nu­kit, 25. juu­lil hak­kas oo­ta­ma­tult pu­hu­ma vab­ri­ku to­ru ja leh­mad pist­sid jook­su. Esi­me­ne mõ­te oli tal, et ehk las­tak­se vab­rik nüüd õh­ku: „Ei – laua­vab­ri­ku ko­halt tõu­sis suur paks suits. Ja teis­te käest kuul­sin, et on­gi laua­vab­rik põ­le­mas. Oli suur tu­le­ka­hi, peaae­gu pi­di ko­gu alev ma­ha põ­le­ma. Ne­ti tõi mul­le süüa. Me­hed ol­la prit­si­ga ju­ba läi­nud. Oli hil­ja, kui me­hed tu­lid ta­ga­si.“ Te­ha­se to­ru pu­hus, sest sel­le­ga kut­su­ti tu­le­tõr­ju­jaid kok­ku.

Aeg-ajalt käis Sai­ma ka Keh­ra ale­vis, kus lii­kus vä­he rah­vast. Päe­vi­ku al­gu­sest pea­le on jut­tu ol­nud kel­lest­ki Est­rist, kes käib ta­lus abiks ja nad on ilm­selt pä­ris head sõb­ran­nad, kui­gi Es­ter hoiab pu­nas­te poo­le. Juu­li lõ­pus kir­ju­tab Sai­ma aga, et Es­ter ei tu­le enam nei­le, on vist ka „mus­tas pa­tal­jo­nis“. Hil­jem on Es­ter aga ta­ga­si ja teeb iga­su­gu­seid töid.
Sõ­ja­le vaa­ta­ma­ta tu­leb kõik su­vi­sed ta­lu­tööd ära te­ha. Ja mi­da kõi­ke üks pe­re­tü­tar sel ajal ta­lus te­ge­ma pi­di, vää­riks eral­di lu­gu.

Au­gus­ti esi­mes­tel päe­va­del on taas kõik äre­vaks läi­nud. Käi­vad kuul­du­sed, et vab­ri­ku­le pan­nak­se jäl­le mii­ne al­la. Pü­ha­päe­val, 3. au­gus­til oli Sai­ma kar­jas: „Tul­di üt­le­ma, et kõik ini­me­sed, kes al­la 60 aas­ta va­nad, pea­vad mi­ne­ma kind­lus­tus­töö­le. Pa­pa läks, aga Sak­na saa­tis ta­ga­si.“ 6. au­gus­til: „Olin kar­jas ja kolm Sak­sa len­nu­kit tu­lid. Küll oli lask­mist. Keh­rast ka tu­lis­ta­ti. Olin kõ­hu­li põõ­sa all. Teid ja sil­du mi­nee­ri­tak­se. Ju­tud on hir­mus äre­vad. Ve­ne oh­vit­ser ol­la öel­nud, et vab­rik lä­heb õh­ku.“ Ko­dus pak­kis Ai­no as­ju ja rii­ded vii­di kõik keld­ris­se. 8. au­gus­til: „Käi­sid kaks kõ­va pau­ku. Ak­nak­laa­sid põ­ru­sid. Ole­vat läi­nud õh­ku kaks sil­da.“ Järg­mi­sel päe­val las­ti veel üks sild õh­ku – Po­ti trumm. Ja siis veel üks. Tee oli Po­ti juu­rest mi­nee­ri­tud, Idu sild läks õh­ku 12. au­gus­til.

13. au­gust: „Pä­ris ra­hu­lik nä­dal al­gu­ses. Õh­tul lõi­ga­ti ni­su. Käis käsk­jalg, et kõik ini­me­sed jõe piir­kon­nast ee­ma­le. Küll tu­li rah­vast mei­le. Kes ei lä­he, las­tak­se ma­ha. Küll tas­si­tak­se pam­pe meie keld­ri. Peaae­gu täis ju­ba. Vih­ma sa­das.“ Järg­mis­tel päe­va­del on naa­ber­ta­lu­de kar­ja­maad mi­nee­ri­tud, on pan­dud mii­ne ka vä­ra­va­tes­se ja kee­gi ei jul­ge ega to­hi­gi enam lii­ku­da. Pau­gud on va­hel üs­na li­gi­dal. Sa­mal ajal käib vil­ja­lõi­kus. „Ve­ne­la­sed käi­sid meil pii­ma ja pek­ki taht­mas.“ Ühel õh­tul män­gi­sid tüd­ru­kud ja noo­red nai­sed reie (re­he) ta­ga ilm­selt pal­li, kui tu­lid met­sast ve­ne me­hed ja käi­tu­sid täies­ti eba­sünd­salt. Sai­ma pa­neb ot­se­ko­he­selt kir­ja, mis ta neist ar­vab.

Sõ­ja­mü­rin on ju­ba nii tu­gev, et mõ­nel hom­mi­kul ei jul­ge­ta enam kar­ja­gi min­na. Pea va­lu­tas neist mürt­su­dest. Ööl vas­tu 19. au­gus­ti ajas isa pe­re öö­sel üles ja üt­les, et saks­la­sed tu­lid moo­tor­ra­tas­te­ga üle väl­ja, ja käs­kis keld­ris­se min­na. Hom­mi­kul läk­sid Sai­ma ja Ai­no leh­mi lüps­ma, aga „… siis hak­kas iga­ve­ne tä­ris­ta­mi­ne. Kuu­le ol­la läi­nud Te­ras­maa põl­lu­le. Nüüd al­gas siis ka meie juu­res lõ­puks sõ­da. Jook­si­me keld­ri va­het. Kui vaik­sem, ole­me jäl­le väl­jas. Tei­sed rah­vas on tal­lis.“

20. au­gust: „Ei jul­ge lüps­ma min­na. Tä­na­se päe­va is­tu­me kõik keld­ris. Kuu­lid lõh­ke­vad lä­he­dal. Ei saa süüa­gi te­ha. Nüüd tu­leb see, mi­da ei suu­da kir­ju­ta­da. Ise­gi kel­der vä­ri­seb. Iga pauk pa­neb võ­pa­ta­ma. Kor­ra­ga … kel­der kõi­gub, käi­sid pi­ra­kad ja mü­di­nad. Juss tu­leb tup­pa ja üt­leb, et nen­de saun põ­leb. Pea­var­ju­ta! Vä­he aja pä­rast tu­li ja üt­les, et on läi­nud ka meie arm­sa vab­ri­ku kors­ten ja kat­la­ma­ja. Hir­mus! Kui vei­di ra­hu­nes, läk­si­me väl­ja, aralt, vaik­selt. Tu­li lõõ­mas ku­ni õh­tu­ni ja vab­rik oli il­ma uh­ku­se­ta. Vab­ri­ku poolt tõu­seb ka suur suits. Ko­le! Meie kar­ja­maal lõh­ke­sid siis ka pom­mid. Oo – ei või enam mõel­da sel­le­le. Po­ti­se­pa rah­vas läks ko­ju ja seal olid saks­la­sed käi­nud. Saks­la­sed! Nii li­gi! Ööks jää­me keld­ris­se. Müt­sud ai­na käi­vad. Mi­na saan ik­ka nal­ja­ta­da, olin teis­te nae­ru ob­jek­tiks.“

Nii käis see veel ka järg­mi­sel ööl ja päe­val. Veel üks naab­ri­te ma­ja sai ta­ba­mu­se ja põ­les ma­ha. Sai­ma kir­ju­tab: „Lõ­puks jäi õh­tu eel vaik­se­maks ja saks­la­sed läk­sid Keh­ras­se. Keh­ra on val­lu­ta­tud. Me ole­me sak­sa ala­mad. Leh­vib Ees­ti lipp!“ Päe­vi­kus­se on joo­nis­taud lipp ja sin­na al­la sõ­nad: „Mu isa­maa, mu õnn ja rõõm…”

22. au­gust: „Tu­lid kaks meest ja käs­ki­sid pa­pal Keh­ra tul­la val­la­va­ne­maks. Pa­pa ei taht­nud min­na, sest oli ar­va­mus, et ve­ne­la­ne tu­leb ta­ga­si. Läks siis­ki. Oli­me tal­lis uu­di­seid kuu­la­mas, kui tu­li Ve­ne len­nuk ja tu­lis­tas meie ves­kit. Hir­mu­le ajas. Pa­pa kut­set vas­tu ei võtt, aga nõu an­nab. Tee ol­la mi­nee­ri­tud ol­nud ja val­la­ma­ja, ühi­sus, Mal­mi ma­ja ja küün on ma­ha põ­le­nud.“

23. au­gus­til käi­vad ik­ka veel mürt­sud, aga kau­ge­mal: „Sõ­da on möö­das, aga hirm­sa­mad as­jad on veel tu­le­mas. Mii­nid. Kaks sak­sa au­tot läks ot­sa. Oma­kait­se me­hed on ha­ka­nud kom­mu­nis­te va­his­ta­ma. Raa­si­ku poolt on nä­ha tu­le­ku­ma.“ On küll hir­mus, aga kui pü­ha­päe­val po­le va­ja kar­jas ol­la, käi­vad tüd­ru­kud põ­le­nud ma­ju ja pom­miau­ke uu­dis­ta­mas.

24. au­gust: „Oo Keh­ra! 24 päe­va po­le sääl enam käi­nud. Mii­ni­dest üle mi­nek ja trum­mi juu­res oli poo­lik mees, mis õh­ku läks. Alu­mi­ne ke­ha on ka­du­nud. Ko­le … ja mii­nid. As­tu­si­me va­helt lä­bi. Sild oli ka näs­sus kes­kelt. Tu­li al­la ro­ni­da jõk­ke möö­da pal­ke ja siis jäl­le üles. Suur tünn oli veel lõh­ke­ma­ta. Keh­ra oli pä­ris en­di­ne. Vab­ri­kust ei saa­nud­ki vä­ga aru. Aga saks­la­si! Kui pal­ju … Liik­le­mi­ne just kui lin­na tä­na­val. Käis meie pool suur kä­ra­kas jäl­le. Miin lõh­kes! Õp Matt pi­di Keh­ras ole­ma, aga ei ole näi­nud. Õp Koi­ki, kes Ve­nest jalg­si põ­ge­nes siia, nä­gi­me. Ko­du­teel kuul­si­me, et Idu Mar­ta ja üks saks­la­ne said sur­ma mii­ne väl­ja võt­tes. Ko­le! Õh­tul nä­gi­me ko­le­dat suit­su tõus­mas Tal­lin­na poolt. Vae­sed, vae­sed, mis tee­vad nad sääl!“

28. au­gust: „Tal­linn kuu­lu­ta­ti va­baks kell 12. Nüüd on ka neil ra­hu. Kui pu­ru on aga Tal­lin­na?“

1. sep­temb­ril pi­di al­ga­ma koo­liaas­ta, aga ei ala­nud. Päe­vi­kut jät­kub veel 25. sep­temb­ri­ni, aga jutt käib pea­mi­selt oma pe­re as­ja­dest ja sü­gi­ses­test ta­lu­töö­dest. Päe­vik lõ­peb poo­le lau­se pealt ja tõe­näo­li­selt kir­ju­tas Sai­ma edas­pi­di­gi, kuid roh­kem po­le al­les. Tä­nu sel­le­le koo­li­tüd­ru­ku päe­vi­ku­le saa­me aga tea­da, mil­li­sed emot­sioo­nid val­da­sid ini­me­si sel kee­ru­li­sel ajal. Pea­mi­sed fak­tid on ol­nud ju va­rem­gi tea­da, aga sel­li­ne pealt­nä­gi­ja ju­tus­tus noo­re ini­me­se ot­se­ko­he­su­se­ga an­nab ini­mes­te el­lu ko­hu­ta­vaid muu­tu­si too­nud ajast va­he­tu pil­di.

1 Suuruselt teine maiustuste tootja ennesõjaaegses Eestis – Ginovker & Ko alustas tegevust 1906. aastal algselt kompvekivabrik Orjol nime all. Ettevõte kuulus juudi päritolu perekond Ginovkerile.

2 Väljaku talu asub Ülejõe külas ning alevisse ja raudteejaama sai üle tehasetaguse Jägala jõe silla.

3 Mustaks pataljoniks nimetati hävituspataljone. Eestis moodustati alates 1941. aasta 25. juunist Saksa langevarjurite ja diversantide ning metsavendade vastu võitlemiseks maakondades 13 hävituspataljoni ja Tallinnas loodi töölispataljoni nime all arvukam üksus, mis hiljem jaotati neljaks hävituspataljoniks. Hävituspataljonidesse kaasati enamasti Nõukogude võimu toetajaid ning lojaalseid isikuid vabatahtlikkuse alusel.

4 Leopold Matt oli Kehra algkooli juhataja 1935-1941. Arreteeriti 13. juulil 1941 ja viidi Irkutskisse. Hukati nõukogude võimu poolt 1941. aasta detsembris.

5 Lauavabrik asus Kehras jõe ääres tselluloosivabriku ja raudtee vahel, kus praegu on aiamaad.

6 Juuli Sakna oli 1941. aastal Anija valla TSN täitevkomitee esimees.