Val­la iga­ke­va­di­ne aja­loo­kon­ve­rents toi­mus teist kor­da Raa­si­kul

„Loo­da­me, et en­ne küm­nen­dat kon­ve­rent­si jõua­me siia ühe kor­ra veel,“ sõ­nas üks pea­kor­ral­da­ja HEN­RI REE­DER Raa­si­ku val­la 7. aja­loo­kon­ve­rent­si ava­des.

Raa­si­ku val­la 7. aja­loo­kon­ve­rent­si ju­ha­tas sis­se vaim­se kul­tuu­ri­pä­ran­di ni­mis­tus­se kan­tud ar­hai­li­se mees­te­lau­lu an­sam­bel Lüü-Türr. Konverentsi ka­vas oli 4 et­te­kan­net – ko­du­loo­la­ne Vai­no Napp rää­kis ki­hel­kon­da­dest ning nen­de tä­hen­du­sest tä­na­päe­val, Ees­ti va­ba­dus­võit­lu­se muu­seu­mi asu­ta­ja Jo­han­nes Tõrs eest­las­test ka­hes maail­ma­sõ­jas, ko­ha­lik mees Ants Ki­vi­mäe Kam­bi mõi­sast, Hel­le­ma ta­lu pe­re­nai­ne An­ne Een­pa­lu isa­maa­li­sest kas­va­tu­sest ja ko­du­kul­tuu­rist.

Aru­kü­la koo­li õpi­la­sed Hei­ni­ka Gret­hel Hein­loo, Elii­sa Pa­rik ja Mia Pärl ning Paul Müü­ri­sepp esi­ta­sid lü­hi­näi­den­di oma koo­list eri ae­ga­del, And­reas Sepp viis lä­bi Raa­si­ku val­da ja sel­le aja­lu­gu puu­du­ta­va vik­to­rii­ni.

Aja­loo­kon­ve­rent­sil oli väl­jas Kait­se­lii­du Har­ju ma­le­va Rä­va­la ma­lev­kon­na rel­va­näi­tus, rel­vi tut­vus­tas seer­sant Kai­do Niit­mäe, ning ava­ti näi­tus Vai­no Na­pi tas­si­de ko­gust. Sai te­ha an­ne­tu­si Raa­si­ku aja­lu­gu tut­vus­ta­va raa­ma­tu väl­jaand­mi­seks, kon­ve­rent­si kü­la­li­sed an­ne­ta­sid sel­leks kok­ku 73,80 eu­rot.

Kus asus Kam­bi mõi­sa­hoo­ne?
Ants Ki­vi­mäe et­te­kan­de kesk­mes oli 1565. aas­tal Raa­si­ku mõi­sast la­hu­ta­tud Kam­bi mõis. Ta ju­tus­tas, et mõi­sa te­ge­vu­se mää­ras ära sel­le kõr­val look­lev jõ­gi, mis te­gi üm­ber­kaud­sed nur­med, hei­na- ja kar­ja­maad mär­jaks. Sel­le tõt­tu põl­de seal eri­ti ei ha­ri­tud ning Kam­bi mõis te­ge­les pea­mi­selt loo­ma­kas­va­tu­se­ga. Mõi­sa­komp­lek­si kuu­lu­sid pii­ri­tu­se­vab­rik, lau­da­komp­leks, küün, ho­bu­se­tal­lid, ole­ta­tav mõi­sa­hoo­ne, ilm­selt ka va­lit­se­ja­ma­ja.

Ants Ki­vi­mäe lap­se­põlv möö­dus en­di­ses pii­ri­tu­se­vab­ri­kus, ta mee­nu­tas, et lap­se­na mõt­les, miks on nen­de õu ala­ti kuiv ja si­le. Kui kuu­lis naab­ri­me­helt, et majae­si­se mät­ta all on mu­na­ki­vi­sil­lu­tis, avas­tas, et oli­gi: „Rää­gi­ti, et 1870-1880nda­tel aas­ta­tel oli Kam­bi mõis üks noob­li­maid loo­ma­pi­da­mi­sa­su­tu­si.“

Kui vii­na­vab­rik 1969. aas­tal hä­vi­nes, ko­lis Ants Ki­vi­mäe Kos­ti­ve­re sov­hoo­si di­rek­to­ri loal sel­le vas­tas asu­nud maj­ja, mil­le üks osa oli tü­hi: „Ma ei tea, kust oli lap­se kõr­vu jõud­nud, aga oli kin­nis­tu­nud, et see oli mõi­sa tee­ni­ja­te­ma­ja. Kui hil­jem hak­ka­si­me aru­ta­ma, kus võis ol­la Kam­bi mõi­sa­ma­ja, jõud­si­me aru­saa­mi­se­le, et see hoo­ne oli ai­nus või­ma­lus. 19. sa­jan­di lõ­pus ei tei­nud kee­gi tee­ni­jai­le sa­vi­ki­vi­ka­tu­se ja pae­ki­vi­sein­te­ga ma­ja.“

1875. aas­tal ehi­ta­tud 25 meet­ri pik­ku­se ja 10 meet­rit laia ma­ja ka­suks rää­gib te­ma sõ­nul ka see, et ma­ja ta­ga olid kaks tii­ki, mis oli mõi­sa pea­hoo­ne­te juu­res ta­va­li­ne ning ma­ja kül­ge oli ehi­ta­tud ka­he­ko­ha­li­ne käim­la: „Ar­gu­ment on ka see, et ko­gu Kam­bi komp­lek­sis ei ole üh­te­gi teist ma­ja, mis või­nuks ol­la mõis­ni­ku elu­koht. Tun­dub, et Kam­bi mõis oli jõu­kam kui Raa­si­ku mõis. Kui­gi vä­li­selt oli prae­gu­se Raa­si­ku Elekt­ri õuel asu­nud Raa­si­ku mõi­sa­hoo­ne Kam­bi­ga võr­rel­des im­po­sant­ne loss.“

Ants Ki­vi­mäe elas seal aas­taid, ku­ni tu­li üks mees ja tea­tas, et os­tis sel­le ma­ja ära, ning lam­mu­tas. Ta üt­les, et mõi­sa aja­lu­gu uu­ri­des oli te­ma jaoks ül­la­tav avas­tus, kui Ees­ti Va­ba­riik võt­tis mõis­ni­kelt nen­de va­ra, siis nen­de kin­nis­va­ra väär­tus kor­va­ti – ar­hii­vi­do­ku­men­ti­de jär­gi maks­ti Kam­bi mõi­sa vii­ma­se­le oma­ni­ku­le, pa­ru­ness Je­le­na Stac­kel­ber­gi­le, kom­pen­sat­sioo­niks 56 308 kroo­ni.

Tei­ne ni­mi, mil­le­ga Kam­bi mõi­sa­hoo­net kut­su­ti, on Pus­ka­ri ma­ja, ku­na 1921. aas­tal sai sel­le oma­ni­kuks ko­lo­nel Ju­han Pus­kar. Ta sai Va­ba­dus­sõ­jas osu­ta­tud tee­ne­te eest 48,93 hek­ta­rit maad ja Kam­bi ta­lu. Kuu­lu jär­gi ol­nud Ju­han Pus­kar sõ­ja päe­vil lü­hi­kest ae­ga ka Raa­si­ku val­la­va­nem. 1944. aas­tal põ­ge­nes ta pe­re­ga Sak­sa­maa­le, su­ri 1950. aas­tal Amee­ri­kas.

Hen­ri Ree­der mär­kis Sõ­nu­mi­too­ja­le: „Sel­li­sed et­te­kan­ded on tõe­li­ne väär­tus ko­ha­li­ku aja­loo jääd­vus­ta­mi­sel. Kut­sun ini­me­si üles ja­ga­ma oma isik­li­ku elu­ga seo­tud ko­ha­lu­gu­sid, ol­gu need siis kas ai­nult isik­li­kel mä­les­tus­tel põ­hi­ne­vad või täien­da­tud li­sa­ma­ter­ja­li­ga ar­hii­vi­dest ja al­li­ka­test.“ 

Mui­nas­ki­hel­kon­da­dest ko­du­kul­tuu­ri­ni
Jo­han­nes Tõrs tõ­des et Esi­me­ne maail­ma­sõ­da nõu­dis 47 mil­jo­nit ini­me­lu, 20 aas­tat hil­jem ala­nud Tei­ne maail­ma­sõ­da röö­vis 67 mil­jo­nit ini­mest, neist poo­led tsi­vii­li­si­kud. Tei­se maail­ma­sõ­ja kohta mee­nu­tas ta, kui­das elas Saa­re­maal 4aas­ta­se poi­si­na üle Te­hu­mar­di öö­la­hin­gu, oli sel ajal ven­na ja õe­ga pei­dus suu­res re­heah­jus: „Mi­nu jaoks olid nii ve­ne­la­sed kui saks­la­sed ühe­su­gu­sed mõr­va­rid, üks na­tu­ke pee­ne­ma käe­kir­ja­ga kui tei­ne. Ve­ne­la­sed la­sid ma­ha 287, saks­la­sed 240 saar­last, nen­de hul­gas ka mi­nu isa. Olin siis aas­ta ja kol­me kuu­ne. Ema kar­tis, et ka te­ma ta­pe­tak­se, oli­me kaua ae­ga met­sas, ka õde sün­dis met­sas.“

Jo­han­nes Tõrs ju­tus­tas, kui­das Va­ba­dus­sõ­ja puh­ke­des lõi Kons­tan­tin Päts ru­si­ka­ga vas­tu lau­da, tea­tas, et meil on va­ba rah­va­na õi­gus ela­da oma maal ja saa­tis me­hed Nar­va rin­de­le: „Kui me po­leks Va­ba­dus­sõ­da võit­nud, ei kõ­laks siin maal ees­ti keel.“

Sa­ma­moo­di tul­nuks eest­las­tel te­ma hin­nan­gul võõr­vä­ge­de­le vas­tu ha­ka­ta 1939. aas­tal: „Ees­ti pii­ri ta­ga oli 160 000 ve­ne sõ­du­rit, 700 tan­ki, 600 len­nu­kit, 800 ka­hu­rit. Meil oli vas­tu pan­na 15 000 meest, um­bes 70 000 kait­se­liit­last. Aga me olek­si­me pi­da­nud vas­tu hak­ka­ma.“

Ta tõi ees­ku­juks väi­ke­se soo­me rah­va, kes as­tus 34 000 me­he­ga 174 000 ve­ne­la­se vas­tu. Ras­ked la­hin­gud Tal­ve­sõ­jas kest­sid 105 päe­va, lan­ges 23 000 soom­last, kuid ve­ne­la­si tun­du­valt roh­kem, sest lõu­nast too­dud di­vii­si­del pol­nud tal­ve­va­rus­tust ja me­hed kül­mu­sid sur­nuks.

Nii na­gu Jo­han­nes Tõrs lõ­pe­tas oma et­te­kan­de lau­lu­ga sõt­ta jää­nud mees­te mä­les­tu­seks, lau­lis lõ­pe­tu­seks ka isa­maa­li­sest kas­va­tu­sest ja ko­du­kul­tuu­rist kõ­nele­nud An­ne Een­pa­lu. Ta ju­tus­tas, et pä­rast Va­ba­dus­sõ­da oli es­ma­täh­tis ha­ka­ta mõt­le­ma, kui­das oma ko­du­sid üles ehi­ta­da, ra­ja­da mõi­sa­te pea­hoo­ne­tes­se koo­lid. Isa­maa­li­seks kas­va­tu­seks or­ga­ni­see­ru­sid noor­teor­ga­ni­sat­sioo­nid Maa­noo­red, Krist­li­kud noo­red, maail­maor­ga­ni­sat­sioo­ni­de esin­da­jad skau­did ja gai­did, Kait­se­lii­du al­ga­tu­sel hak­ka­sid koos käi­ma Noo­red Kot­kad ja Ko­du­tüt­red. Nei­le õpe­ta­ti rel­va ka­su­ta­mist, met­sas el­lu­jää­mist ja aja­loo tund­mist. Ko­du­tüt­reid val­mis­ta­ti et­te ka ko­du­kul­tuu­ri kand­ja­teks ja ko­du­hoid­ja­teks. Kor­ral­da­ti toi­du­val­mis­ta­mi­se kur­su­si, üle Ees­ti ava­ti ko­du­ma­jan­du­se­koo­le. Õpe­ta­ti kõi­ke ala­tes toi­du­te­ge­mi­sest ja laua­kat­mi­sest ku­ni sel­le­ni, kui­das võt­ta vas­tu kü­la­li­si või kui­das riie­tu­da.
Vai­no Na­pi et­te­kan­dest ki­hel­kon­da­de koh­ta kir­ju­ta­me järg­mi­ses le­hes.