SIRJE OKAPUU Arukülast käib jalgsi palverännakuteedel

SIRJE OKAPUU Arukülast käib jalgsi palverännakuteedel

HENRI REEDER
0

Aruküla põhikooli raamatukoguhoidja SIRJE OKAPUU on kolm aastat Hispaanias palverännakuteedel matkamas käinud.

„Mõned aastad tagasi lugesin kirjandusest ja reisifoorumitest sellest võimalusest,“ rääkis Sirje Okapuu, kes kolm aastat tagasi koos teise Aruküla elaniku Monika Veelmaaga võttis ette esimese palverännakutee ja läbis jalgsi mitusada kilomeetrit.

„Pidime Portugali puhkama minema, sest sõbranna tahtis käia Lissabonis. Kuna üks rännutee algab sealtkandist, arvasin, et võiks kaks asja ühendada. Mõtlesin – kui nii paljud inimesed seal käivad, siis peaks ikka ise ka,“ meenutas rändur.

Koos võetigi ette rännak ühte tuntuimasse palverändurite sihtpunkti, Santiago de Compostela linna Hispaanias.

„Esimesel korral oli raske seepärast, et ei teadnud, mida oodata. Tuli välja, et seal ei ole üldse soe ja kuiv, nagu paljud ette kujutavad, vihmakeebid kulusid meil ära.“

Sirje Okapuul on ette näidata ka palveränduri pass, kuhu kõikides tee peal olevates ööbimiskohtades templiga märk jäetakse. Passe saavad tema sõnul kõik jalgsi, jalgratta või ratsahobusega liikujad küsida paljudest peatuspunktidest teel.

„Esimesel korral olin nii vaimustatud, et nähes kollaste kammkarpidega märke, mis teelisi juhatavad, hakkasin mõtlemata kohe käima. Õnneks oli mu kaasrändaja nii tark, et kogus templeid oma märkmikusse, hiljem saime sellega tõestades endale passid,“ rääkis Sirje Okapuu.

Teed näitavad kammkarbid
Kõik Hispaania palverännuteed on märgistatud kohalikust mererannast leitava kammkarbi kujutisega. Need märgid sümboliseerivad karpe, mida vanad palverändurid kasutasid söögi- ja jooginõuna.

„Tol ajal polnud neil kogu seda varustust, mida meie kanname. Neil oli üks pikk mantel, jalutuskepp ja kammkarp rippus kaelas,“ lausus rändur.

„Minagi olen hakanud iga aastaga järjest vähem asju kaasa vedama, sest tegelikult on teel kõik olemas. Peatuspunktides on kindlad öömajad ja pesu saab igal pool pesta.“

Sirje Okapuu sõnul suutsid karbimärke asendavad kollased nooled neid korra teelt eksitada. Hispaanias olevat komme sarnaseid viitasid kasutada ka kohalike lühemate matkaradade puhul.

„Ühes peatuspunktis hakkasime märkide järgi minema, nägime küll, et need olid tavalisest oranžimad, aga pidasime seda lihtsalt väikeseks piirkondlikuks erinevuseks. Lõpuks sattusime vist kohalikule matkarajale, sest paari tunni pärast olime samas kohas tagasi. Osad algul ei uskunud. Õde näitas siis fotokast kiriku pilti, mille enne tegi – vaata, on ju sama kirik,“ jutustas Sirje Okapuu.

Ligi 40 kilomeetrit päevas
Ühel päeval on igal palveränduril ette nähtud läbida 18-35 kilomeetrit. Sirje Okapuu jutu järgi kätkeb see endas nii metsateid, mägiteid, külateid ja isegi jõgesid, millest tuleb läbi minna. Teeekond on paika pandud enam-vähem nii, et rändurid jõuaksid iga päeva õhtuks peatuspunkti.

„Mul on tavaliselt kaasa trükitud eeldatavad peatuspunktide vahemaad, aga nagu sammuloendur on tõestanud, on need tegelikkuses pikemad. Kui me jõuame uude külla, jalutame kohapeal ka ikka ringi,“ rääkis Sirje Okapuu.

Tema sõnul on palveränduritele asulates peatuspunktideks kujunenud kindlad majutuskohad, kus on odavad hinnad, eelistatult saavad peatuda ainult jalgsi liikujad ja ühte ruumi mahutatakse naridele vähemalt 20 inimest.

„Nii oleme igal aastal läbinud ligi 200 kilomeetrit, täpset vahemaad mul teada ei olegi, aga üle 500 kilomeetri on kolme aasta peale kokku tulnud küll,“ kinnitas Sirje Okapuu.

Tänavu maailma lõpus
Sirje Okapuu sõnul võeti sellel aastal 6.-20. juulini uue meeskonnaga ette rännak Finisterre rannikule, mida rahvasuus ka maailma lõpuks kutsutakse.
Tõlkes tähendabki selle Atlandi ookeani äärse koha nimi maa lõppu. Piirkonna teine nimi on hispaania keeles ka Costa del Morte ehk Surma Rannik.

„Ise nimetasime seda paganlikuks palverännakuks, sest meie sihtpunkt ei olnud mitte katoliiklik keskus Santiago de Compostela, vaid rannik, mida vanal ajal peeti maailma lõpuks. Seal on suured kaljulahmakad ja ookean kohe nende vastas. Nägime kaljukitsi ja hiljem tõusu ajal ookeanis delfiine mängimas. See oli harukordne elamus,“ jutustas Sirje Okapuu

Tänavusel rännakul oli Sirje Okapuuga kaasas terve meeskond Aruküla matkahuvilisi. Peale igakordse kaaslase Monika Veelmaa oli teist korda rändamas Aruküla raamatukogu juhataja Eda Neeme, esimest korda tulid uudistama Aive Valvik, Timo Okapuu ja Kaarel Lahtvee. Varem on rännakul ühe korra kaasas olnud ka Eha Nargla.

Hollandlane otsis elu mõtet
„Palverännuteid on Hispaanias väga mitmeid ja need kõik on täielikud loodusmatkad. Tee peal on imeilusad maastikud, mida bussiga sõites lihtsalt ei näe. Loodus on fantastiline, mina soovitan igaühele mõnel rajal ära käia,“ rääkis Sirje Okapuu.

Tema sõnul lummabki nende rännakute puhul kõige enam võimalus ise kohaliku looduse ilu avastada. Peale selle käiakse nendel radadel ka mõtteid kogumas.

„Paljud liiguvad täiesti üksi just sellepärast, et mõelda. Kohtusime ühe hollandlasega, kes otsis elu mõtet. Sõitis sellel rajal jalgrattaga üksi edasi-tagasi ja suhtles erinevate inimestega, vahepeal otsis mõne tööotsa ja sõitis siis jälle edasi.“

Sirje Okapuu ütles, et kuigi pikkadel rännakutel juhtub alati, et käiakse jalad rakku, ei vähenda see saadud naudingut. Tema sõnul on teega ristuvad veekogud sellistel puhkudel mõnusaks üllatuseks: „Kui tee peal tulevad ette jõeületused, siis rakkus jalgadega lähen veest läbi sokkis, viimati paranesid jalad pärast seda ruttu. Alguses, kui jõge näed, mõtled küll, et hakka nüüd jalanõusid ka ära võtma, aga pärast tunned ikka, kuivõrd hea ja jahutav on veest läbi minna.“

Sirje Okapuu jutu järgi lummab teda peale matkahuvi ka Hispaania ise, kus ta seekord viibis juba 9. korda: „Mulle meeldib kogu nende kultuur ja inimesed. Nad on tohutult sõbralik rahvas, väljapoole elavad inimesed, samas mitte võltsid nagu ameeriklased, vaid siirad ja alati abivalmis. Kui midagi küsid, seletavad nad oma keeles. Kui sa aru ei saa, seletavad veel ja viivad su lõpuks kas või käe kõrval õigesse kohta.“

POLE ARVAMUSI

Jäta vastus