Keh­ra aja­loo­kon­ve­rent­sil kõ­nel­di tun­tud ja tund­ma­tust Va­ba­dus­sõ­jast

Keh­ra aja­loo­kon­ve­rent­sil kõ­nel­di tun­tud ja tund­ma­tust Va­ba­dus­sõ­jast

Külli Koppelmaa
0

Keh­ras toi­mu­nud Va­ba­dus­sõ­ja­le pü­hen­da­tud kon­ve­rent­si „Tun­tud ja tund­ma­tu Va­ba­dus­sõ­da“ põ­hi­tä­he­le­pa­nu oli sõ­ja­ga seo­tud vä­hem­kõ­nel­dud tee­ma­del – eluo­lu, me­dit­sii­nia­bi, ho­bu­sed sõ­jas.

MTÜ Keh­ra Raud­tee­jaam 9. aja­loo­kon­ve­rents toi­mus Keh­ra jaa­ma­hoo­nes 5. jaa­nua­ril, kor­ral­da­mist toe­tas ko­ha­li­ku omaal­ga­tu­se prog­ramm.
„Va­ba­dus­sõ­da al­gas Ees­ti jaoks vä­ga kee­ru­li­sel ajal – äs­ja olid lõp­pe­nud sak­sa oku­pat­sioon, Esi­me­ne Maail­ma­sõ­da. Ees­ti rah­va­vä­gi oli loo­dud vä­hem kui kaks nä­da­lat en­ne Va­ba­dus­sõ­da, väeo­sa­sid, ha­ka­ti for­mee­ri­ma mõ­ni päev en­ne sõ­ja al­gust,“ üt­les sõ­ja­mees­te eluo­lu Va­ba­dus­sõ­ja al­gu­ses tut­vus­ta­nud Toi­vo Kik­kas Tar­tu Üli­koo­list.

TOIVO KIKKAS Tartu Ülikoolist tutvustas sõdurite eluolu Vabadussõja alguses. Taustal 100 aastat tagasi Kehra jaamas tehtud foto soomusronglastest.

TOIVO KIKKAS Tartu Ülikoolist tutvustas sõdurite eluolu Vabadussõja alguses. Taustal 100 aastat tagasi Kehra jaamas tehtud foto soomusronglastest.

Va­ba­taht­li­kud pi­did 1918. aas­ta no­vemb­ri lõ­pus ala­nud sõt­ta mi­ne­ma oma rõi­vas­te ja ka­he nä­da­la toi­du­moo­na­ga, kuid pal­ju­del se­da pol­nud. Kui­gi esial­gu oli nei­le lu­ba­tud päe­va­ra­ha 3 mar­ka ning oh­vit­se­ri­de­le 200 mar­ka ühe­kord­set abi­ra­ha, ei jõu­tud se­da väl­ja maks­ta. Toi­vo Kik­ka­se hin­nan­gul po­leks­ki ra­hast eri­ti abi ol­nud, sest maal oli olu­kord nii kehv, et ra­ha eest ei ol­nud mi­da­gi eri­ti os­ta. Keh­tes­ta­ti ka toi­du­nor­mid, kui pal­ju li­ha, kui­vai­neid, juur­vil­ju ja muud pi­did sõ­du­rid päe­vas saa­ma. Esial­gu oli nei­le an­da pea­mi­selt lei­ba, ena­mas­ti saa­di ka sel­lest vaid pool nor­mist ehk 300 gram­mi päe­vas. Sõ­ja­me­hed on mä­les­tus­tes kir­jel­da­nud, et suu­res­ti jää­di el­lu tä­nu kaas­maa­las­te lah­ku­se­le, va­hel saa­di kü­lae­la­ni­kelt soo­ja pii­ma, heal päe­val ka sil­ku ja kar­tu­lit. Sõ­ja al­gu­ses, kui pi­de­valt ta­ga­ne­ti, ei jõu­tud süüa ja toit tu­li ma­ha jät­ta, nii olid ja­la­väe­pol­ku­de me­hed mõ­ni­kord mi­tu päe­va söö­ma­ta.

Sõ­di­da tu­li riie­tes, mil­le­ga ko­dust tul­di – mõ­nel lin­na­me­hel olid ja­las kin­gad või õhu­ke­sed ka­mas­sid, mis olid pea­gi rä­ba­la­teks kan­tud, koo­li­pois­tel olid sel­jas si­ne­lid, peas no­ka­müt­sid: „Det­semb­ri kes­kel olid lood ju­ba pä­ris keh­vad. Näi­teks saa­tis 4. pol­gu va­ne­mars­ti ase­täit­ja Au­gust Le­pik sõ­ja­mi­nist­ri­le mee­le­heit­li­ku et­te­kan­de, kus kir­jel­das, et me­hed on ala­toi­tu­nud, vä­si­nud, kur­na­tud, see on vii­nud mee­leo­lu al­la.“

Sõ­ja al­gul ma­ga­sid ja­la­väe­me­hed lau­sa püs­ti­ja­lu, kui ma­ju­tus­koh­ta­des­se jõu­ti, ku­ku­ti vä­si­mu­sest kok­ku. Üks 4. pol­gu võit­le­ja on mä­les­tus­tes kir­ju­ta­nud, et ala­tes Va­ba­dus­sõ­ja al­gu­sest õn­nes­tus al­les 18. det­semb­ril esi­mest kor­da ma­ga­da nii, et sai rii­ded sel­jast võt­ta.

Ras­kel ajal ai­tas soo­vi kõr­val oma rii­ki kaits­ta mees­te vai­mu aja­loo­la­se hin­nan­gul kõr­gel hoi­da see, et rah­va­vä­gi oli võr­rel­des tsaa­riar­mee­ga vä­ga de­mok­raat­lik, näi­teks oh­vit­se­rid ja sõ­du­rid sõid koos ühe laua ää­res.

Ars­tia­bist Va­ba­dus­sõ­ja al­gu­ses
Tal­lin­na Üli­koo­li lõ­pu­töö­na Va­ba­dus­sõ­jas esi­me­se kuu­de me­dit­sii­nia­bi uu­ri­nud An­na Ri­nal­do ju­tus­tas, kui­das kor­ral­da­ti sõ­ja ajal hai­ge­te ja haa­va­tu­te eva­kuee­ri­mist ja ra­vi­mist. Riik­li­kult hak­kas sel­le­ga te­ge­le­ma Ees­ti sõ­ja­vä­ge­de ter­vis­hoiu­va­lit­sus, mil­le esi­me­seks üle­maks mää­ra­ti Mih­kel Ost­rov, see­jä­rel Art­hur Loss­mann, ke­da on pee­tud Ees­ti sõ­ja­väe­me­dit­sii­ni ra­ja­jaks, ku­na tal en­dal olid vä­ga suu­red ad­mi­nist­ra­tiiv­sed ko­ge­mu­sed Ve­ne-Jaa­pa­ni sõ­jast ja Esi­me­sest maail­ma­sõ­jast.

Sõ­ja al­gu­ses tu­li sõ­ja­vä­ge­de ter­vis­hoiu­va­lit­su­sel pai­ka pan­na haig­la­te võrk, toit­lus­tus­punk­tid, si­du­mis­punk­tid ning lei­da töö­ta­jad – di­vii­siars­tid, velsk­rid, õed, sa­ni­ta­rid. Ka me­dit­sii­nis oli puu­dus kõi­gest, pol­nud haig­laid, nen­de si­sus­tu­sest rää­ki­ma­ta, sa­mu­ti ra­vi­meid ja muud va­ja­lik­ku. Ku­na ars­te ja ko­gu me­dit­sii­ni­per­so­na­li nap­pis, kuu­lu­ta­ti ars­ti­de­le sõ­ja al­gu­ses väl­ja kaks mo­bi­li­sat­sioo­ni, kes ko­ha­le ei il­mu­nud, neid äh­var­das koh­tu­lik ka­ris­tus. Pal­jud va­ne­mad ars­tid, kes mo­bi­li­sat­sioo­ni al­la ei kuu­lu­nud, as­tu­sid sõ­ja­väe­tee­nis­tus­se va­ba­taht­li­ke­na, asears­ti­de­na ja velsk­ri­te­na võe­ti tee­nis­tus­se ars­ti­tea­du­se üliõ­pi­la­si. Velsk­ri­te­le-õde­de­le kor­ral­da­ti sõ­ja-ajal kur­su­seid. Kok­ku tee­nis Va­ba­dus­sõ­jas 208 ars­ti, neist 25 ki­rur­gi. Kõi­ge le­gen­daar­sem va­ba­taht­lik oli ki­rurg ja Tar­tu Üli­koo­li ars­ti­tea­dus­te de­kaan Wer­ner Zoe­ge von Man­teuf­fel, kes töö­tas Tal­lin­na 1. sõ­ja­väe­haig­las ki­rurg-kon­sul­tan­di­na.

An­na Ri­nal­do hin­nan­gul oli 1918. aas­ta no­vemb­ri lõ­pus üs­na sel­ge, et Ees­ti va­lit­su­sa­pa­raat ei olnud ük­si või­me­li­ne üles ehi­ta­ma rii­ki ja sa­mal ajal sõ­da pi­da­ma. Ku­na pal­jud selt­sid, selts­kon­na­te­ge­la­sed, koo­liõ­pi­la­sed olid pöör­du­nud Aju­ti­se Va­lit­su­se poo­le kü­si­mu­se­ga, kui­das nad saak­sid ai­da­ta, kut­su­ti 1. det­semb­ril Es­to­nias­se kok­ku rah­va­koo­so­lek, kus ot­sus­ta­ti luua suur or­ga­ni­sat­sioon, et va­ba­taht­li­ku­na saaks osa­le­da iga eest­la­ne.

Or­ga­ni­sat­sioo­ni Ühis­töö ava­koo­so­lek oli 8. det­semb­ril, esi­me­seks esi­me­heks sai Vol­de­mar Päts. Le­pi­ti kok­ku, et Ühis­töö hak­kab hoo­lit­se­ma sõ­ja­van­gi­de ja sõ­ja­põ­ge­ni­ke ning ka in­va­lii­di­de ja vaes­te eest. Ühis­töö loo­mi­sest tea­ta­ti aja­leh­te­des, kut­su­ti üles te­ge­ma või­ma­li­kult kii­res­ti kõik­ja­le sel­le osa­kon­di. Ühis­tööst sai ko­gu­mis­punkt, ku­hu kor­ja­ti kõi­ke va­ja­mi­ne­vat ala­tes toi­dust-see­bist ku­ni kan­gas­te­ni, mil­lest õm­mel­di rin­de­le saat­mi­seks rii­deid.

Ühis­töö kor­ral­das ka sõ­du­ri­te­le kin­gi­tus­te te­ge­mist jõu­lu­deks, va­ba­rii­gi aas­ta­päe­vaks, va­ba­taht­li­kud käi­sid neid ise rin­de ta­ga­las­se ära vii­mas. Kuid Ühis­töö üks olu­li­se­maid üle­san­deid oli haa­va­tu­te­le abi and­mi­ne. Kui sõ­ja­väe ter­vis­hoiu­va­lit­sus kor­ral­das se­da rin­del, siis Ühis­töö eva­kuee­ris haa­va­tud ko­gu­mis­punk­ti­dest ta­ga­las­se, lõi toit­lus­tus­punk­tid, sea­dis kor­da ja va­rus­tas haig­lad. Ron­gid lii­ku­sid aeg­la­selt, haa­va­tud sõ­dur oli kül­mas ron­gis tun­de, ise­gi päev-kaks. Toit­lus­tus­punk­tid olid ko­had, kus sai kor­raks pu­ha­ta, haa­va­tu eest hoo­lit­se­ti seal, an­ti süüa.

An­na Ri­nal­do rää­kis, et rin­del haa­va­ta saa­nud sõ­du­ri jaoks oli kõi­ge olu­li­sem saa­da kii­relt ars­tia­bi, see tä­hen­dab, et eva­kuat­sioo­nip­laan pi­di toi­mi­ma efek­tiiv­selt. Ker­ge­ma­te haa­va­de­ga roo­ma­ti ta­va­li­selt ise tu­le alt ära ning need, kes se­da ei suut­nud, toi­me­ta­sid ohu­tus­se koh­ta roo­du­sa­ni­ta­rid, ke­ha­li­selt tu­ge­vad ja kii­re rea­gee­ri­mi­se­ga me­hed. Haa­va­tud vii­di pa­tal­jo­ni eel­si­du­mis­punk­ti, eda­si pea­si­du­mis­punk­ti, mis oli rin­dest ta­va­li­selt 6-12 ki­lo­meet­ri kau­gu­sel, sealt saa­de­ti ena­mas­ti suu­re­ma­tes lin­na­des asu­nud haig­la­tes­se. Hai­ge­te trans­por­ti­mi­sel ka­su­ta­ti sõ­ja al­gu­ses kõi­ki ole­ma­so­le­vaid veo­va­hen­deid, kaa­ri­kuid ja vank­reid, mil­le­le pan­di õl­gi, et oleks na­tu­ke­ne­gi peh­mem sõi­ta.

Ku­na sõ­du­reil pol­nud pii­sa­valt soo­je rii­deid ja saa­paid, le­vi­sid hai­gu­sed, näi­teks kop­su­põ­le­tik, aga ka tüü­fus. Et epi­dee­miad kii­res­ti kont­rol­li al­la saa­da, keh­tes­ta­ti ran­ged reeg­lid, mil­le täit­mist kont­rol­li­ti. Ku­na tüü­fust le­vi­ta­sid täid, oli olu­li­ne puh­tus. Et kõik sõ­du­rid saak­sid sau­nas käia, loo­di raud­teel lii­ku­vad sau­na­ron­gid, kus oli 4-6 va­gu­nit – ühes võe­ti rii­dest lah­ti, tei­ses oli lei­li­ruum, kol­man­das pes­ti, nel­jan­das pan­di sel­ga rii­ded, mis olid va­he­peal au­ru­ga de­sin­fit­see­ri­tud. Sel­li­ne saun suu­tis tun­nis vas­tu võt­ta 40-60 meest. Va­gu­neid, kan­de­raa­me ja muud de­sin­fit­see­ri­ti Tal­lin­na trans­por­di­punk­tis.

1919. aas­ta 24. veeb­rua­rist alus­tas te­ge­vust Ühis­töö haa­va­tu­te abiand­mi­se toim­kon­nast väl­ja kas­va­nud Ees­ti Pu­na­ne Rist. Haig­la­te va­rus­ta­mi­ne pa­ra­nes, kui ke­va­dest hak­kas Ees­tis­se tu­le­ma vä­li­sa­bi, ai­ta­sid pea­mi­selt roots­la­sed, taan­la­sed, amee­rik­la­sed.

Mo­bi­li­sat­sioon ka ho­bus­te­le
Tal­lin­na Üli­koo­li tu­deng Kad­ri Tal­vik tut­vus­tas oma ba­ka­lau­reu­se­tööd, mil­le tee­ma oli ho­bus­te ka­su­ta­mi­ne Va­ba­dus­sõ­jas. Es­ma­ne ho­bus­te mo­bi­li­sat­sioon kuu­lu­ta­ti väl­ja 17. jaa­nua­ril 1919. Kok­ku soo­vi­ti mo­bi­li­see­ri­da 4500 ho­bust, nii rat­sa-, ras­ke­veo- kui ker­ge­veo­ho­bu­sed. Ar­vud olid maa­kon­ni­ti vä­ga eri­ne­vad ning näi­teks Val­ga­maa oli üld­se väl­ja jää­nud, ku­na sealt olid ho­bu­sed ju­ba ära võt­nud ve­ne väed. Kõi­ge roh­kem soo­vi­ti ho­bu­seid saa­da Vil­jan­di­maalt, tõe­näo­li­selt see­tõt­tu, et Vil­jan­di oli Ees­ti üks jõu­ka­maid piir­kon­di.

Ho­bus­te mo­bi­li­see­ri­mi­se­ga te­ge­le­sid riik­lik pea­ko­mis­jon ning maa­kon­da­des ho­bus­te vas­tu­võt­mi­se ko­mis­jo­nid, kes ot­sus­ta­sid, kui pal­ju igast val­last-asu­last ho­bu­seid mo­bi­li­see­ri­ti. Koos­ta­ti ni­me­kir­ju, ku­hu oli mär­gi­tud ini­me­se ni­mi, tal­le kuu­lu­vad ho­bu­sed ja nen­de tun­de­mär­gid. Ho­bu­se loo­vu­ta­nud oma­nik sai kvii­tun­gi, mil­le alu­sel maks­ti pä­rast väl­ja ta­su. Esial­gu maks­ti rat­sa­ho­bu­se eest 600, ras­ke­veo­ho­bu­se eest 500 ja kerg­eveo­ho­bu­se eest 300 mar­ka. Mai­kuuks olid hin­nad ka­he-kol­me­kor­dist­nud, au­gus­tis maks­ti rat­sa­ho­bu­se eest 5000 mar­ka.

Siis­ki suu­de­ti Va­ba­dus­sõ­ja väl­tel ra­hul­da­da vaid 70 prot­sen­ti kõi­gi ük­sus­te ho­bus­te­ga va­rus­ta­mi­se va­ja­du­sest. Ho­bu­seid ei jät­ku­nud ve­ne­las­te va­ra­se­ma mo­bi­li­sat­sioo­ni tõt­tu, sa­mu­ti ei ol­nud või­ma­lik kõi­ki ho­bu­seid ini­mes­telt ära võt­ta, ku­na nen­de­ga oli va­ja te­ha tööd, et leib laua­le saa­da. Ho­bus­te mo­bi­li­sat­sioo­nist püü­ti ka kõr­va­le hii­li­da, osa loo­ma­oma­nik­ke üri­ta­sid ko­mis­jo­ni­le saa­ta sel­le koh­ta võlt­si­tud tõen­dei­d. Prob­leem ol­nud nii tõ­si­ne, et pea­ko­mis­jon lu­bas mo­bi­li­sat­sioo­nist kõr­va­le jät­ta vaid ho­bu­sed, kel­le koh­ta on pea­ko­mis­jo­nis all­kir­jas­ta­tud kvii­tung. Ku­na ho­bus­te puu­dus oli suur, käi­di met­sas ui­ta­mas näh­tud ho­bu­seid püüd­mas, sa­mu­ti saa­di neid val­lu­ta­tud ala­delt.

Pal­jud rat­sa­väes tee­ni­nud noo­red pol­nud va­rem ho­bus­te­ga kok­ku puu­tu­nud, sa­ge­li ei osa­nud ise­gi rat­su­ta­da, see­tõt­tu asu­ta­ti ap­ril­lis 1919 riik­lik sõ­ja­kool, mil­le esi­me­se kur­su­se lõ­pe­ta­nud 191 ka­de­tist 25 olid rat­sa­väek­las­sis. Li­saks saa­de­ti väl­ja ees­kir­ju ju­his­te­ga, kui­das ho­bus­te eest hoo­lit­se­da, et loo­mad ei hai­ges­tuks või su­reks kur­na­tus­se. Mais hak­kas siis­ki le­vi­ma ho­bus­te kärn­tõ­bi. Puu­dus oli ka neist, kes te­ge­lek­sid ho­bus­te ra­vi­mi­se­ga, kui­gi 1919. aas­ta al­gu­ses kuu­lu­ta­ti väl­ja ka ve­te­ri­naa­rars­ti­de mo­bi­li­sat­sioon.

POLE ARVAMUSI

Jäta vastus