
Lahemaa merekultuuri programmi raames Viinistu Kunstimuuseumis korraldatud mereseminaril oli kohal ka valge purjelaev Hiiu Ingel.

Lahemaa merekultuuripäevade raames 12. augustil Viinistu kunstimuuseumis toimunud seminaril kõneldi Eesti purjelaevanduse ja kaubalaevastiku ajaloost ning põhjarannikule iseloomulikust kalapaadist ehk viislaiust. Pärast seminari lõppu viis reeder ja militaarajaloolane Ain Tähiste soovijad kaks aastat tagasi valminud Hiiu Ingliga Mohni saarele ja tõi õhtul mandrile tagasi.
Tormilind – viimane kohalike meeste ehitatud purjekas
Militaarajaloolane Ain Tähiste rääkis, et esimeste eestlaste reederiteks ehk laevaomanikeks saamine sündis 19. sajandi teises pooles. Kui Venemaal kaotati pärisorjus, hakkas maarahvas talusid kokku ostma, mererahvas endale laevu ehitama. Viimaseks vajalik kapital koguti sageli salakaubandusega. Väikesed halulaevad ehitati ilma projektita, ainus abimees oli pisikesest puutükist nikerdatud laevamudel, mille pealt võeti hiljem üle kõik mõõdud. Suuremate laevade jaoks kasutati saksa või briti standardeid. Paadi ja laeva definitsioon pandi paika kandejõu järgi – kui veesõiduk võttis peale 10 lasti ehk umbes 20 tonni, oli tegemist laevaga, väiksema laadungi puhul paadiga. Esimesed laevad sõitsid Suures ja Väikeses väinas, suuremad Läänemerel, sealt edasi liiguti juba ookeanile. Hiiumaalt veeti Tallinnasse puid, Kihnust Riiga ja Pärnusse kive. Eesti ja Soome vahel toimus ka tulus kartuliäri, sest Eestis hakati kartulit kasvatama mitukümmend aastat varem kui naaberriigis.
1922. aastal ehitatud barkantiin ehk neljamastiline purjelaev Tormilind oli viimane Käsmu meeste ehitatud purjekas, sealt edasi ehitati juba aurulaevu. Puidu ostis selle jaoks üks omanikest ja esimene kapten Rudolf Pahlberg juba tsaariajal. Laevameister Peeter Sepp ja tema poeg ehitasid ilusaimaks Eesti rannas ehitatud purjekaks nimetatud Tormilindu umbes kolm aastat. Tormilinnuga ületati ekvaator esimest korda sinimustvalge lipu all, oma lühikese eluea jooksul jõudis laev sõita kõikjal maailmamerel. 1937. aastal Inglismaalt söelastiga tulles sõitis Tormilind Soome rannakaljudele ja purunes. Kui meeskond proovis vigastatud laeva Hiiumaale viia, läks see Läänemaa lähedal külili ja kolm meest hukkusid. Hiljem veeti laev Tallinnasse ja remonditi.
1941. aastal sattus Tormilind veel ühte seiklusesse. Olles kommunistide võimu all, kasutas toonane laevameeskond halbu ilmastikuolusid enda kasuks ning korraldas eduka põgenemise Vormsilt Paldiski poole, mis teati olevat sakslaste valduses. Sõja ajal jäi Tormilind Kieli sadamas pommirünnaku alla ning on siiani seal merepõhjas.
„Unistan võimalusest laev tema sajandaks sünniaastapäevaks uuesti üles ehitada, kuid kaine mõistus ütleb, et selleks on liiga vähe aega ning see läheks ka liiga kulukaks,“ lausus Ain Tähiste.
Viinistu trust ja viislaid
SA Rannarahva Muuseum teadusjuht Maivi Kärginen-Kivi tegi ettekande Eesti suurimast kaubalaevastikust. Suure laevaettevõtte ASiga Tallinna Laevaühisus seotud rohkem kui 100 laevast paljude osanikud olid Viinistu elanikud. Viinistul asus ühe suure salapiiritusega tegeleva trusti peakorter. Trusti nimetati Viinistu trustiks, liikmeid oli nii oma külast kui mujalt põhjarannikult. Trusti esindusisik oli võõrkeeli tundnud ja välismaal häid kontakte omanud Arnold Eerik, kuid suuri otsuseid tegid trusti liikmed üheskoos.
Mitteametlikuks kapitaliks peeti kahekümnendate aastate alguses 200 miljonit marka. Selle rahaga hakati laevu kokku ostma, esialgu selleks, et tuua Saksamaalt salapiiritust juurde, hiljem legaalseteks kaubavedudeks. Tegemist oli suurte, mitmetuhande tonniste laevadega.
Neid osteti kokku erinevatest riikidest, kuulsaim oli Šotimaal ehitatud Eestirand, mis oli 1939. aastani Eesti suurim kaubaaurik. Hiljem kasutati seda ka heeringapüügiks. Laev kuulus OÜle Kalandus, mille asutajad olid teiste seas ka tavalised Viinistu külaelanikud. Kõige rohkem osalusi erinevates laevades oli perekondadel Kain, Manitski ja Inkabööl. Suure kaubalaevastiku lõpp saabus sõja ajal, mil mitmed laevad uppusid, teised riigistati, mõned üksikud pääsesid ka läände ja sõitsid seal edasi mõne teise riigi lipu all.
Kultuuripärandi ekspert Ave Paulus kõneles põhjarannikule iseloomulikust kalapaadist ehk viislaiust. Viislaid, ka viislaad on Eesti põhjaranniku suurim traditsioonilist tüüpi kalapaat, mille pikkus algab 6,5 meetrist. Algselt ehitati paadi mõlemad küljed viiest laiast lauast, sellest tuli ka paadi nimi. Hiljem tehti need kuni 12 kitsamast lauast. Viislaual oli kaks masti ning kolm paari aere. Viislaidu kasutati 19. sajandil Soome rannikule kalapüügile sõiduks ning Tallinnasse ja mujale kala, kivide ja küttepuude veoks. Viislaiul oli eripärane vöör, mis tõuseb üles nagu ühest kuusejuurest.
Aastatel 2015-2017 uurisid Ave Paulus, Vello Mäss, Anti Kreem ja Aarne Vaik põgusalt viislaiu tausta. Enne uuringut arvati, et nende levikupiir lõppes Harjumaaga, ei teatud, kas ja kui palju selliseid paate on veel alles. Praegu on teada viislaiu-tüüpi paat Rootsi-Kallavere muuseumist. Pärast 2017. aastat sattus Ave Pauluse kätte Gea Reimani käsikiri 1948. aastal kogutud andmetest Lahemaa paadimeistrite ja paatide kohta. Selles on kirjas, et võõrriigi võimu all olid vanad paadid pooleks saetud, paadimeistrite tööriistad laiali pillutud. Samas käsikirjas on vestlused tolleaegse 25 paadimeistriga ning nende kirjeldused paadiehitusest ja paaditüüpidest. Eelmisel aastal valmistas Anti Kreem teise teadaoleva, Viimsi viislaiu Suur Leenu, mille ehitamisel järgis vanu traditsioone. Ave Paulus jätkab paadiehitustraditsioonide kaardistamist ning palub võtta temaga ühendust kõigil, kel on infot paatide, lautrikohtade, paadi- ja võrgukuuride või paadimeistrite kohta.