VEL­JO TOR­MI­SE sün­ni­ko­du taas­ta­nud pe­re­kond NUR­JA avab hoo­vi üle 7 aas­ta taas kont­ser­diks

Kont­sert „Tor­mis Kõr­veaial” toi­mub Kuu­sa­lu val­las Aru kü­las Kõr­veaia ta­lus 13. au­gus­til.

Kuu­sa­lust viie ki­lo­meet­ri kau­gu­sel Aru kü­las põ­lis­puu­de va­hel asuv Kõr­veaia ta­lu on he­li­loo­ja Vel­jo Tor­mi­se sün­ni­ko­du. 2008. aas­tal oli seal kont­sert-eten­dus „Kõr­veaia avas­ta­mi­ne”, 2010. aas­tal la­vas­ta­sid An­ne Türn­pu ja Eva Kol­dits Kõr­veaial Tor­mi­se 80. sün­ni­päe­vaks „Pa­rii­si lin­nas Lon­do­nis”, nel­jal eten­du­sel oli vaa­ta­jaid kok­ku 900.

„Ära la­se lat­ti al­la!” üt­le­sid la­vas­ta­jad too­na Kõr­veaia oma­ni­ku­le And­res Nur­ja­le, kes kor­ral­dab nüüd, 7 aas­tat hil­jem koos Vel­jo Tor­mi­se kul­tuu­ri­selt­si liik­me­te­ga taas kont­ser­di – la­va­le tu­le­vad RAM, pe­re­kond Jo­han­son, Kris­ta Cit­ra Joo­nas, Ma­ri Jür­jens, Kol­ga-Kuu­sa­lu kam­mer­koor. Kont­sert on pü­hen­da­tud tä­na­vu jaa­nua­ris lah­ku­nud Vel­jo Tor­mi­se­le ning Tor­mi­se-selt­si 20. sün­ni­päe­va­le.

„Tor­mis su­ri jaa­nua­ris ning ma­tu­seid ava­li­kult ei pee­tud, Tal­lin­nas oli suu­rem mä­les­tus­kont­sert, see­ga ot­sus­ta­si­me selt­si liik­me­te­ga te­ha he­li­loo­ja sün­ni­ko­dus väik­se­ma pub­li­kuar­vu­ga mä­les­tus­kont­ser­di. Ku­na Vel­jol po­le kal­mu, ku­hu lil­li tuua, saab te­da mee­nu­ta­da, kui vaa­da­ta Kol­ga la­he­le, kus on te­ma tuhk, ning sün­ni­ko­dus te­ma muu­si­kat kuu­la­tes,” rää­kis And­res Nur­ja ning li­sas, et kont­ser­ti­de­ga on plaa­nis jät­ka­ta igal aas­tal lau­rit­sa­päe­va pai­ku.

Aru kü­la­va­nem, ehi­tu­sin­se­ne­ri ha­ri­du­se­ga And­res Nur­ja end muu­si­kai­ni­me­seks ei pea. Ka Tor­mi­se sün­ni­ko­du ost­mi­ne oli ju­hus. Ta ju­tus­tas, et ot­sis koos nai­se Jan­ne Nur­ja­ga maa­le su­ve­ko­du, ku­hu Tal­lin­nast käi­ma ha­ka­ta. Kõr­veaia ta­lu oli küll la­gu­ne­mas ning hoo­vis me­he­pik­ku­ne ro­hi, kuid pe­re­rah­va­le so­bis, 2000. aas­tal sõl­mi­ti os­tu­te­hing, ta­sa­pi­si hak­ka­sid Nur­jad ma­ja ja hoo­vi taas­ta­ma.

„Ühel su­ve­päe­val niit­si­me, üle­ni hi­gi­sed ja mus­tad. Ae­da as­tu­sid Vel­jo Tor­mis, pu­nas­tes üli­kon­da­des RA­Mi laul­jad ning aja­kir­ja­ni­kud. Al­les siis sai­me tea­da, et see on kuul­sa he­li­loo­ja sün­ni­ko­du ning ot­sus­ta­si­me, et ku­na ko­hal on lu­gu, ei saa me se­da jät­ta ai­nult en­da maa­ko­duks, vaid tu­leb rah­va­ga ja­ga­da,” rää­kis ta­lu oma­nik.

Va­nast ma­jast jäid al­les palk­sei­nad, muu tu­li uues­ti üles ehi­ta­da. Maj­ja te­gid nad muu­seu­mi­toad, kus va­nu töö­riis­tu, pil­te ja do­ku­men­te. Ma­ja on ehi­ta­tud 19. sa­jan­di lõ­pus. Ta­lu­koht on mär­gi­tud kaar­di­le 1884. aas­tal ning Vel­jo Tor­mi­se va­nai­sa os­tis ta­lu 1904. aas­tal. 1929. aas­tal pi­da­sid pul­mi Vel­jo Tor­mi­se va­ne­mad, pul­ma­päe­val is­tu­ta­sid ko­du­ma­ja kõr­va­le kuu­se, mis prae­gu­se­ni kasvab. Vel­jo Tor­mis sün­dis 1930. aas­tal, pe­re elas Kõr­veaial viis aas­tat. Kõr­veaia jäi Tor­mis­tele 1970. aas­ta­ni, kui Vel­jo Tor­mi­se onu ja onu­nai­ne ta­lu ära müü­sid.

Kõr­veaia on Tor­mi­se
ise­loo­mu­ga

And­res Nur­ja sõ­nas, et Kõr­veaia oli he­li­loo­ja­le elu lõ­pu­ni hin­ges: „Vel­jo rää­kis, et käis sa­ge­li Kõr­veaial va­nae­ma vaa­ta­mas, ai­tas hei­na te­ha. Ka mi­nu ajal käis ta sa­ge­li, tu­li vä­lis­kü­la­lis­te­le oma sün­ni­ko­du näi­ta­ma. Ala­ti he­lis­tas ta et­te, ava­sin mee­lel­di uk­sed, näi­ta­sin ja rää­ki­sin.”

And­res Nur­ja mee­nu­tas, et eri­li­selt puu­du­tas Kõr­veaia te­ma hin­ge 2007. aas­tal, kui Kuu­sa­lus oli kü­las Root­si koor Svan­holm Sin­gers: „Pä­rast kont­ser­ti olid nad kut­su­tud Kõr­veae­da mul­gi­put­ru ja ka­ras­kit söö­ma. 30 noo­re laul­ja­ga oli kaa­sas ka Tor­mis. Üks koo­ri­laul­ja hak­kas laul­ma „Kust tun­ned ko­du”, tei­sed lii­tu­sid. Vel­jo tu­li, is­tus lau­da, kuu­las vei­di ning hak­kas ees­laul­jaks. Tek­kis mõ­nus sü­ner­gia. Lau­lu­väl­ja­kul on Tor­mi­se loo­min­gul või­mas mas­sie­fekt. Kõr­veaial aga mi­da­gi nii eri­list ja hu­bast.”

Nur­jad soo­vi­vad, et Kõr­veaia kont­ser­ti­dest saaks jär­je­pi­dev tra­dit­sioon, kuid mit­te suur peo­pi­da­mi­se paik: „Kõr­veaia on na­gu Tor­mis – vei­di kät­te­saa­ma­tu, kel­le­le ei meel­di ava­lik­ku­se tä­he­le­pa­nu, on salapärane, sa­mas meel­div ja sõb­ra­lik. Kõr­veaia mai­net on kee­ru­li­ne ku­jun­da­da, aga kao­ta­da vä­ga liht­ne.”

And­res Nur­ja lau­sus, et Kõr­veaia on te­ma ho­bi: „Kui tei­ne os­tab ja­hi ja lä­heb me­re­le, siis mi­na hoian ta­lu. Kõik on mul­le uus ja hu­vi­tav, iga Tor­mi­se­ga seo­tud koh­tu­mi­ne ja vest­lus ää­re­tult põnev.”

Ta tõ­des, et aeg-ajalt sa­tub Kõr­veaia­le ui­ta­jaid, kes as­tu­vad vä­ra­vast sis­se, tead­ma­ta, et see on erao­mand: „Kui kee­gi soo­vib, tu­len ja rää­gin hea mee­le­ga Kõr­veaiast, vii­sa­kas oleks aga mul­le et­te he­lis­ta­da, kui on soov kül­la tul­la.”

Kõr­veaias on li­saks pea­ma­ja­le suit­su­saun ning ku­na­gi­se ai­da ja lau­da ase­me­le ehi­ta­tud koo­so­le­ku­te­ruum. Hoo­vi­nur­gas on 2010. aas­tal ava­tud bas­si­võt­me-ku­ju­li­ne paea­lu­se­le ra­ja­tud puu­pink, üm­mar­gus­tel gra­nii­ta­lus­tel maest­ro büst ning te­ma all­ki­ri. Pin­gi kes­kel kas­vab Tor­mi­se is­tu­ta­tud tamm.