Val­la 10. aja­loo­kon­ve­rent­si pea­tee­ma oli „Kui va­na on Raa­si­ku vald?“

„Val­la sün­ni­päe­va­na 1992. aas­ta tä­his­ta­mi­ne ei ole aja­loo täht­su­se vä­hen­da­mi­ne. See on hoo­pis tä­na­se ko­gu­kon­na sün­ni tun­nus­ta­mi­ne. See on aeg, mil Raa­si­ku, Aru­kü­la ja Pi­ka­ve­re ini­me­sed hak­ka­sid õp­pi­ma ela­ma ühe val­la­na,“ tõ­des Hen­ri Ree­der Raa­si­ku val­la 10. aja­loo­kon­ve­rent­sil et­te loe­tud et­te­kan­des.

Ree­del, 22. mail Raa­si­ku rah­va­ma­jas toi­mu­nud kon­ve­rent­si tee­ma oli „Kui va­na on Raa­si­ku vald?“. Pea­kor­ral­da­ja, Aru­kü­la Kul­tuu­ri­selt­si te­gev­juht Ga­ri­na Too­min­gas sel­gi­tas, et se­da ajen­das uu­ri­ma 12. märt­sil, Raa­si­ku val­la 34. sün­ni­päe­val val­la­va­nem Bär­bel Sa­lu­mäe öel­du, et Raa­si­ku vald loo­di esi­mest kor­da ju­ba 1886. aas­tal.

„Tä­na on tõe­hetk, mil saa­me tea­da, kui va­na on siis Raa­si­ku vald te­ge­li­kult,“ lu­bas Ga­ri­na Too­min­gas 3 tun­di kest­nud kon­ve­rent­si al­gu­ses.

En­ne et­te­kan­deid mee­nu­tas en­di­ne abi­val­la­va­nem, aja­loo­la­ne Ar­do Niin­re, et val­la aja­loo­kon­ve­rent­sid said al­gu­se 2013. aas­tal, kui tä­his­ta­ti Raa­si­ku val­la 21. sün­ni­päe­va. Idee tu­li too­na­selt val­la­va­ne­malt Aa­re Et­silt, kes kut­sus val­la aja­loo ja tu­le­vi­ku päe­va­le esi­ne­ma maan­teea­me­ti di­rek­to­ri ja me­re­väe üle­ma, aja­loost kõ­ne­le­sid ko­ha­li­kud aja­loo­tund­jad ning Aru­kü­la põ­hi­koo­li õpi­la­sed. Ku­ni 2019. aas­ta­ni toi­mu­sid kon­ve­rent­sid igal aas­tal, see­jä­rel har­vem. Kon­ve­rent­si­de re­kord­e­si­ne­ja on ol­nud ko­du­loo­la­ne Vai­no Napp, kes on et­te­kan­deid tei­nud peaae­gu iga kord.

Vai­no Napp oli ka üks kõ­ne­le­ja 10. kon­ve­rent­sil, kus kok­ku oli 5 et­te­kan­net. Ko­du­loouu­ri­ja rääkis pai­ga­lu­gu­dest kui ko­du­loo vürt­sist. Ta lausus, et ko­du­ko­ha aja­loo tal­le­ta­mi­se kõr­val on olu­li­sed ka mit­me­su­gu­sed suust su­hu le­vi­nud pai­ga­lood. Ta on neid kir­ja pan­nud, vii­ma­ti raa­ma­tus­se „Pi­ka­ve­re pro­mo­lood“, ning soo­vi­tas ka teis­tel üles tä­hen­da­da, mui­du need lood pea­gi kao­vad.

„Kui aja­loo kir­ja­pa­ne­kut võib võr­rel­da luus­ti­ku­ga, mil­le­le kõik tu­gi­neb, ning li­ha sel­le peal on just­kui kir­jel­dus, mis an­nab toi­mu­nust pil­di, siis pä­ris­lood on na­gu ve­re­rin­ge, mis li­sab elu, muu­dab ol­nu hu­vi­ta­vaks ja jääb meel­de,“ mär­kis Vai­no Napp.

Pea­mi­selt Raa­si­ku aja­lu­gu uu­ri­nud Olev Si­ni­järv kõ­ne­les seal 1940nda­tel te­gut­se­nud ho­bu­lae­nu­tus­punk­tist, kus lae­nu­ta­ti ho­bu­seid ja põl­lu­töö­riis­tu. Ho­bu­lae­nu­tus­punkt al­lus Tal­lin­na ma­si­na-trak­to­ri­jaa­ma­le, kon­tor asus en­di­ses Raa­si­ku mõi­sa va­lit­se­ja­ma­jas. See oli ka põh­jus, miks Olev Si­ni­järv tee­ma va­lis. Ta töö­tas üle 40 aas­ta Raa­si­ku en­di­se mõi­sa sü­da­mes – Raa­si­ku kat­se­re­mon­di­te­ha­ses, prae­gu­ses ASis Raa­si­ku Elek­ter, ning kui pen­sio­ni­le jää­des hak­kas uu­ri­ma mõi­sa aja­lu­gu, oli ho­bu­lae­nu­tus­punkt üks nii-öel­da val­ge laik, mil­lest tea­dis vä­he.

Folk­lo­ris­ti ja kul­tuu­ri­loo­la­se Mar­ju Kõi­vu­puu et­te­kan­ne oli An­ton Han­sen Tamm­saa­re 1926. aas­tal il­mu­nud ro­maa­ni „Tõ­de ja õi­gus“ 1. osast, täp­se­malt sel­le es­mail­mu­mi­se 100. aas­ta tä­his­ta­mi­seks il­mu­nud kom­men­tee­ri­tud väl­jaan­dest.

Val­da­de loo­mi­sest ja taas­loo­mi­sest olid kaks et­te­kan­net – Ees­ti Va­baõ­hu­muu­seu­mi tea­dur Han­no Tal­ving te­gi üle­vaa­te Ees­ti val­la­ma­ja­dest Har­ju­maa näi­tel ning Ma­rian­ne Põld lu­ges et­te Hen­ri Ree­de­ri arut­lu­se tee­mal „Raa­si­ku vald 34 või 160?“

Et­te­kan­ne­te va­hel esi­ne­sid Mae Trump kla­ve­ril ja En­no Lep­nurm tšel­lol.

Vald tä­hen­dab või­mu
Va­baõ­hu­muu­seu­mi tea­dur Han­no Tal­ving te­gi üle­vaa­te Ees­ti val­la­ma­ja­dest aja­loo­li­se Har­ju­maa, seal­hul­gas va­na Lõu­na-Har­ju­maa ehk prae­gu­se Rap­la­maa näi­tel. Ta sel­gi­tas, et sõ­na „vald“ on skan­di­naa­via pä­ri­to­lu ja tä­hen­dab või­mu, sel­lest ka sõ­nad vä­gi­vald ja mee­le­vald, või val­da­ma. Nii et val­la­va­lit­sus ja vald on ka või­mu kes­kus, mär­kis ta.

Pe­rioo­di 19. sa­jan­di al­gu­sest ku­ni aas­ta­ni 1866 võib ni­me­ta­da mõi­sa­val­da­de ajaks – seal, kus oli mõis, oli ka väi­ke vald. 1800nda­te al­gu­ses loo­di val­la­koh­tud ning ku­ni 1866. aas­ta­ni mää­ras koh­tu koos­sei­su mõis­nik. Pä­rast pä­ri­sor­ju­se kao­ta­mist 1816 Ees­ti­maa ja 1819 Lii­vi­maa ku­ber­man­gus ha­ka­ti val­du moo­dus­ta­ma kui hal­du­sük­su­seid. Esi­me­ne koh­tu- ja val­la­ma­ja ehi­ta­ti 1863 Tar­tu­maa­le Va­na-Kuus­tes­se. Hoone on siiani alles, selles on ees­tu­ba, mi­da ka­su­ta­ti ka oo­te­ruu­mi­na ja koo­so­le­ku­te pi­da­mi­seks, ta­ga­tu­ba kant­se­leiks ja koh­tu is­tun­gi­te ruu­miks, ka­sa­ka elu­ruum ja ares­ti­kam­ber.

1866. aas­tal väl­ja an­tud Bal­ti ku­ber­man­gu­de val­la­ko­gu­kon­na­sea­dus va­bas­tas val­lad mõi­sa jä­re­le­val­ve alt ja sel­lest pea­le olid need ise­seis­vad oma­va­lit­su­sed, kus maa­rah­vas ot­sus­tas oma as­ju ise. Han­no Tal­ving mär­kis, et Raa­si­ku vald oli kind­las­ti ka va­rem, kuid ise­sei­sev oma­va­lit­sus on just sel­lest ajast. Uus sea­dus nõu­dis, et mõi­sa- ja val­la­ma­jad tu­leb eral­da­da, val­la­koh­tud viia mõi­sast val­la­maa­de­le. See pa­ni alu­se val­la­ma­ja­de ehi­ta­mi­se­le, ha­ka­ti ehi­ta­ma spet­siaal­seid val­la­ma­ju.

Val­la­ma­ja­de aja­loos on tea­du­ri sõ­nul kolm sel­get pe­rioo­di, neist esi­me­ne al­gas­ki 1866 ja kes­tis 1899. aas­ta­ni. Pä­rast val­la­sea­dust ehi­ta­ti kol­me aas­ta jook­sul Ees­tis 17 val­la­ma­ja, neist 16 jõu­ka­mas Lii­vi­maa ja 1 Ees­ti­maa ku­ber­man­gus. Ees­ti­maa ai­nus uus val­la­ma­ja val­mis Kõn­nus, se­da hoo­net enam ei ole. Lii­vi­maa val­la­ma­jad olid esi­me­sel pe­rioo­dil suu­red pool­kelp­ka­tu­se­ga ki­vi- või puit­hoo­ned, kus olid ena­mas­ti koh­tu­tu­ba, oo­te­tu­ba, kir­ju­ta­ja elu­ta­re, köök, türm ehk ares­ti­kam­ber ja näi­teks Va­na-Ka­sa­rit­sa val­la­ma­jas ka piit­sa­kam­ber ehk koht, kus an­ti ihu­nuht­lust.

Ees­ti­maa ku­ber­man­gus olid eral­di val­la­ma­jad märk­sa ta­ga­si­hoid­li­ku­mad, neid ehi­ta­ti vä­hem ja hil­jem. Roh­kem ha­ka­ti ehi­ta­ma ko­gu­kon­na­ma­ju, kus ühe ka­tu­se al­la pai­gu­ta­ti val­la­kool, val­la­va­lit­sus ja ko­hus. Sa­ma teh­ti ka Raa­si­ku val­las – 1870 ehi­ta­ti Lä­ti kül­la, mis on prae­gu Ani­ja val­la Lin­nak­se kü­la, ko­ha­lik ko­gu­kon­na­ma­ja, kus ühel pool olid val­la­va­lit­su­se ja val­la­koh­tu ruu­mid, tei­sel pool kool ning kir­ju­ta­ja ja kool­meist­ri elu­toad. Tä­na­päe­val tea­tak­se hoo­net kui endist Raa­si­ku-Kam­bi val­la­koo­li.

Peaae­gu kõi­gis ko­gu­kon­na­ma­ja­des te­gut­se­sid val­la­va­lit­su­sed ku­ni 1890nda­te al­gu­se­ni. Kui tu­li järg­mi­ne suur val­la­re­form, jäid need hoo­ned üks­nes koo­li ka­su­ta­da, nii ka Raa­si­kul, mõ­nel pool muu­de­ti vaes­te­ma­jaks. Aja­loo­li­sel Har­ju­maal pää­ses hi­li­se­ma­test juur­dee­hi­tus­test vaid Jär­va­kan­di val­la­ma­ja ning Kõn­nu ja Kol­ga val­la­ma­ja­des teh­ti va­ne­ma­le osa­le juur­de­e­hi­tus. Üle­jää­nud val­lad pi­did järg­mi­sel pe­rioo­dil 1899-1918 ehi­ta­ma täies­ti uue val­la­ma­ja.

1899 väl­ja an­tud Bal­ti ku­ber­man­gu­de koh­tu­re­for­mi ja ta­lu­rah­vaa­su­tus­te üm­ber­kor­ral­da­mi­se sea­dus keh­tes­tas vä­ga kind­lad nõu­ded koh­tu­ruu­mi­de­le ja koh­tup­rot­ses­si­le. Koh­tu­pi­da­mi­seks pi­di ole­ma omaet­te koh­tu­tu­ba. Tun­nis­ta­jad ei toh­ti­nud ol­la sa­mas ruu­mis, kus käib ko­hus, ot­su­se te­ge­mi­seks tu­li koh­tul eral­du­da rah­va eest eral­di nõu­pi­da­mis­te tup­pa. Koh­tu­toas pi­di ko­hus ja liht­rah­vas ole­ma eral­da­tud – sel­leks teh­ti um­bes meet­ri­kõr­gu­ne trei­tud pul­ka­dest ba­lust­raad.

Ku­na pal­jud se­ni­sed hoo­ned olid väi­ke­sed, oli va­ja uu­si. Ku­ni aas­ta­ni 1889 te­gi jä­re­le­val­vet val­da­de üle ki­hel­kon­na­ko­hus, siis pan­di ame­tis­se ta­lu­rah­vaas­ja­de ko­mis­sa­rid. Ne­mad and­sid mõ­nel pool et­te val­la­ma­ja­de tüüpp­laa­nid. Põh­ja-Har­ju­maal se­da ei ol­nud, iga vald püü­dis ise ehi­ta­da. Ena­mas­ti teh­ti liht­sad hoo­ned, sest rii­gi­pool­set ra­ha val­la­ma­ja ehi­tu­seks ei an­tud, ko­gu­kond pi­di oma jõu­du­de­ga ehi­ta­ma. Ko­mis­sa­rid te­gid ka val­da­de esi­me­se vä­ga suu­re liit­mi­se, roh­kem kui 1000 val­last jäid al­les 365.

Val­la­ma­ja­de aja­loo kol­mas pe­riood on 1918-1940 ehk Ees­ti Va­ba­rii­gi aeg. 1920nda­te al­gu­ses suu­re­nes val­da­de arv 378-le ning uu­te­le vallamajadele oli va­ja koh­ta. Mõ­ned pan­di võõ­ran­da­tud mõi­sa­häär­be­ri­tes­se, näi­teks ka Ko­da­soos. Jõe­läht­me val­la­ma­ja asus en­di­ses pos­ti­jaa­mas, kus on prae­gu­gi, Viim­sis en­di­ses rand­vah­ti­de ma­jas.

Ala­tes 1920nda­te lõ­pust ha­ka­ti va­nu tsaa­riaeg­seid val­la­ma­ju ula­tus­li­kult mo­der­ni­see­ri­ma. Võe­ti juur­de amet­nik­ke, nei­le oli va­ja elu- ja töö­pai­ka, sel­leks ehi­ta­ti väl­ja val­la­ma­ja­de ka­tu­se­a­lu­sed või li­sa­ti man­sard­kor­ru­sed. Ka tu­le­kind­la ar­hii­vi nõue tin­gis üm­be­re­hi­tu­si. Sel pe­rioo­dil ehi­ta­ti ka 28 täies­ti uut val­la­ma­ja, neist 4 Har­ju­maal.

1938-1939 oli taas suur val­da­de liit­mi­ne, neid jäi 248. 1950. aas­tal val­lad se­ni­sel ku­jul kao­ta­ti.

Raa­si­ku ja Pe­nin­gi vald
Han­no Tal­ving ju­tus­tas, et Raa­si­kul ühen­da­ti 1891 Hal­ja­va, Ki­vi­loo, Paa­si­ku, Pe­nin­gi, Pe­ri­la ja Raa­si­ku väi­ke­val­lad Pe­nin­gi val­laks ja val­la­va­lit­su­se asu­ko­haks sai tõe­näo­li­selt Pe­nin­gi koo­li­ma­ja. Uue val­la­ma­ja ehitamise kohas ei suu­de­tud aas­taid kok­ku lep­pi­da. Ühend­val­la kes­kel val­lal maad ei ol­nud, väl­ja­pa­ku­tud asu­ko­had Tõ­hel­gi, Pe­ri­la ja Pe­nin­gi kü­las ei ol­nud kõi­gi­le ko­gu­kon­da­de­le vas­tu­võe­ta­vad.

7. no­vemb­ril 1897 jõu­dis vo­li­ko­gu vii­maks üks­mee­le­le ja ot­sus­tas, et val­la­ma­ja ehi­ta­tak­se ki­hel­kon­na kes­ke­le Har­ju-Jaa­ni ki­ri­ku­le või­ma­li­kult li­gi­da­le, Sam­bu kül­la. 30. jaa­nua­ril 1898 ko­gu­nes vo­li­ko­gu ehi­tus­tööd väl­ja and­ma, kuid oo­ta­ma­tult tea­ta­sid Ki­vi­loo, Pe­nin­gi ja Pe­ri­la ko­gu­kon­da­de vo­li­me­hed, et ne­mad on nõus val­la­ma­ja ehi­ta­ma ai­nult Pe­nin­gi­le Sa­ku ta­lu krun­di­le. 27. veeb­rua­ril 1898 te­gi vo­li­ko­gu komp­ro­mis­si ehi­ta­da kaks val­la­ma­ja – raud­ki­vi­dest val­la­ma­ja ki­ri­ku juur­de Hal­ja­va koo­li krun­di­le ning pui­dust hoo­ne Pe­nin­gi­le. Ka­he ko­gu­kon­na vas­tuo­lud olid siis­ki nii suu­red, et 1. sep­temb­ril 1898 la­hu­ta­ti Pe­nin­gi vald Raa­si­ku ja Pe­nin­gi val­laks.

Raa­si­ku val­la­ma­ja jaoks kin­kis Ani­ja tee ää­res krun­di Raa­si­ku mõi­sa oma­nik, krah­vin­na Eli­sa­beth von Sie­vers. Val­la­ma­ja püs­ti­tas 5000 rub­la eest tun­tud ehi­tus­meis­ter Mih­kel Oniks. See õn­nis­ta­ti pi­du­li­kult 26. sep­temb­ril 1898. Val­mi­nud hoo­ne hin­na­ti tol­lal Tal­lin­na ta­lu­rah­va­ko­mis­sa­ri jaos­kon­nas kõi­ge ilu­sa­maks. Uh­ke maa­ki­vi­dest hoo­ne hä­vis 1941. aas­tal sõ­jas, säi­li­nud on vaid alus­müü­rid. Hä­vis ka peaae­gu ko­gu Raa­si­ku val­la ar­hiiv, Raa­si­ku val­la­va­lit­su­se al­le­so­le­vad pit­sa­tid on Tal­lin­na lin­na­muu­seu­mis.

Pe­nin­gi val­la­ma­ja val­mis sa­mal aas­tal, sel­le ehi­tas Hans Jäär. See hoo­ne on säi­li­nud, asub Re­ti­mäel.

Raa­si­ku vald 34 või 160?
Hen­ri Ree­der mär­kis kir­ja­pan­dud mõ­tisk­lu­ses, et kü­si­mu­se­le, kui va­na on Raa­si­ku vald, vas­ta­vad ühed 34 aas­tat, sest prae­gu­ne vald loo­di 12. märt­sil 1992, kuid tei­sed ar­va­vad, et 160 aas­tat. Ta arut­les, et mõ­le­mad on õi­ged, kuid kü­si­mus po­le ai­nult aas­taar­vus, vaid sel­les, mi­da tä­his­ta­tak­se – kas ni­me, õi­gus­lik­ku jär­je­pi­de­vust või ko­gu­kon­da sel­li­sel ku­ju na­gu ini­me­sed prae­gu tun­ne­vad ja ko­ge­vad. Hen­ri Ree­der lei­dis, et Raa­si­ku val­la pu­hul oleks si­su­kam ja au­sam tä­his­ta­da prae­gus­tes pii­ri­des ehk 1992. aas­tal loo­dud val­la sün­di.

„Mit­te sel­le­pä­rast, et aja­lu­gu en­ne se­da oleks vä­hem­täh­tis, vas­tu­pi­di. Aga just sel­le­pä­rast, et prae­gu­ne Raa­si­ku vald on täies­ti oma­näo­li­ne koos­lus, mil­le ühi­ne iden­ti­teet ku­ju­nes väl­ja al­les lä­hi­mi­ne­vi­kus,“ põh­jen­das ta.

Ta li­sas, et aja­loo­li­selt ei ol­nud nüüd­ne Raa­si­ku vald üks ter­vik – en­ne teist maail­ma­sõ­da oli Raa­si­ku omaet­te vald, Aru­kü­la kuu­lus Rae val­da, Pi­ka­ve­re kant Pe­nin­gi val­da, ning 160 aas­tat ta­ga­si olid val­lad veel pi­se­mad: „See tä­hen­dab, et suur osa prae­gu­se val­la ela­ni­kest ei kuu­lu­nud aja­loo­li­selt üld­se Raa­si­ku val­da. Pi­gem võiks öel­da, et suu­rem osa nüüd­se Raa­si­ku val­la ter­ri­too­riu­mist kuu­lus hoo­pis Pe­nin­gi val­la koos­sei­su. See­tõt­tu vii­vad suu­re­ma osa Raa­si­ku val­la kü­la­de jaoks oma­va­lit­su­se aja­loo­li­sed juu­red hoo­pis Re­ti­mäel asu­va va­na Pe­nin­gi val­la­ma­ja juur­de.“

Ka ki­hel­kon­na­kaart ei tee te­ma hin­nan­gul olu­kor­da liht­sa­maks – Pe­nin­gi kuu­lus aja­loo­li­selt Har­ju-Jaa­ni ki­hel­kon­na al­la, Aru­kü­last käis osa rah­vast Raa­si­ku, tei­sed Jü­ri ki­ri­kus, Pi­ka­ve­re kant kuu­lus hoo­pis Ko­se ki­hel­kon­da. See­ga kir­jel­dab Hen­ri Ree­de­ri mee­lest prae­gust ko­gu­kon­da 1992. aas­tast Raa­si­ku, Aru­kü­la ja Pi­ka­ve­re piir­kon­da ühen­dav Raa­si­ku vald.

„See ei vä­hen­da va­ne­ma­te kü­la­de või piir­kon­da­de aja­lu­gu. Aru­kü­la aja­lu­gu ei kao. Raa­si­ku aja­lu­gu ei kao. Pi­ka­ve­re aja­lu­gu ei kao. Vas­tu­pi­di. Kõik need lood jää­vad al­les. Aga me ei pea neid kunst­li­kult ühe va­na val­la ni­me al­la su­ru­ma,“ ar­vas ta.