Vaba­taht­lik te­ge­vus tu­gev­dab ko­gu­kon­da

1382

Peep Kask,
sa­ge­da­ne va­ba­taht­lik Keh­rast

Olen ol­nud va­ba­taht­li­ku te­ge­vu­se­ga seo­tud li­gi­kau­du küm­me­kond aas­tat ja rõõm on nä­ha, kui­das üha roh­kem ini­me­si tu­leb sel­le­ga kaa­sa. Va­ba­taht­li­ke al­ga­tus­te ja al­ga­ta­ja­te kau­du – ol­gu see siis osa­le­mi­ne mõ­ne ter­vi­ses­por­di üri­tu­se, muu­si­ka­fes­ti­va­li või las­te­laag­ri kor­ral­da­mi­ses – saa­me te­ge­li­kult ka­su me kõik, ka en­tu­sias­tid ise.
Te­ge­vus­te or­ga­ni­see­ri­mi­se­ga saadud ko­ge­mus­te pa­gas on hin­da­ma­tu, sa­mu­ti kõik uued kon­tak­tid ja tut­vu­sed, mis sel­le­ga kaas­ne­vad. Eri­ne­va­tes rol­li­des ol­les õpid pa­re­mi­ni tund­ma ka iseen­nast ja en­da tu­ge­vaid kül­gi.
Kus toi­mu­vad pa­ri­mad kü­la jaa­ni­peod? Ik­ka seal, kus ko­ha­li­kud ak­ti­vis­tid on võt­nud neid eest ve­da­da. Üld­ju­hul toi­mib neis kü­la­des tõ­hu­salt ka naab­ri­val­ve, ise­gi kui see ei ole amet­li­kult re­gist­ree­ri­tud. See­ga on ras­ke hin­na­ta te­ge­lik­ku ta­su, mi­da me ühis­te­ge­vus­te kau­du saa­me. Kind­lalt võib öel­da, et ühe­gi pal­ga­töö­ga sel­list väl­ja ei tee­ni.
Va­ba­taht­li­ke te­ge­vus­se on hea või­ma­lus kaa­sa­ta ka alaea­li­si, et nad saak­sid tun­da vas­tu­tu­se koor­ma kand­mist. Nii ül­la­tav, kui see ka pole, need­ nii­ni­me­ta­tud nu­ti­lap­sed on ena­mas­ti vä­ga tä­nu­li­kud, kui saa­vad kaa­sa ai­da­ta ko­du­ko­has mõ­ne vah­va üri­tu­se toi­mu­mi­se­le, ol­gu sel­leks siis mär­gis­ta­tud jook­su­ra­ja ma­ha võt­mi­ne või ter­ri­too­riu­mi ko­ris­ta­mi­ne. Ka see on en­tu­siast­li­ke­le te­gi­jai­le üks mo­ti­vat­sioo­nial­li­kas – las­te tä­nu nen­de­le an­tud usal­du­se eest.
Kind­las­ti on pal­ju­del vahel tek­ki­nud häid ideid, mi­da võiks oma ko­du­kan­dis veel ära te­ha. Mi­nu pal­ve tei­le, head ini­me­sed – är­gem kart­kem neid mõt­teid väl­ja öel­da. Ise­gi, kui teie idee ei meel­di esi­me­se­le et­te­juh­tu­va­le, ei ta­su pead nor­gu las­ta, sest tei­se­le või kol­man­da­le see või­bol­la vä­ga meel­dib. Elus on ik­ka nii, et ühe­le meel­dib ma­gus ja tei­se­le ha­pu. Pa­ra­ku on ka neid, kel­le mee­lest just nen­de ar­va­mus on ai­nuõi­ge. Kuid see ei ole nõn­da ning ol­gem jul­ge­mad, sest ela­me va­bal maal ja igaü­hel on õi­gus oma ar­va­mu­se­le. See­tõt­tu kut­sun üles kõi­ki teid, kel­lel on peas häid mõt­teid, kui­das oma ko­du­kan­di elu­le kaa­sa ai­da­ta – vii­ge need el­lu, sest kaa­lul on pal­ju – nii ai­ta­te meie kõi­gi elu­kesk­kon­da muu­ta pal­ju mit­me­ke­si­se­maks.
Mi­na ei ku­ju­taks enam et­te­gi Keh­ra su­ve il­ma fes­ti­va­li­ta „Tun­ne rah­va(u)st en­da üm­ber“, Pik­va kü­la jaa­ni­tu­le või Põr­gu­põh­ja päe­va­ta. Kõik need et­te­võt­mi­sed on toi­mu­nud tä­nu pal­ju­de hea­de ini­mes­te va­ba­taht­li­ku­le te­ge­vu­se­le. Kü­las­ta­sin tä­na­vu su­vel esi­mest kor­da ka Aru­kü­la koh­vi­ku­te päe­va ning kin­ni­tan, et ma ei ole pa­re­mat tee­nin­dust kui ko­du­koh­vi­ku­tes, saa­nud ühes­ki res­to­ra­nis. Olen kin­del, et põh­jus on sel­les, et ka need ini­me­sed ise pä­ri­selt usu­vad – see, mi­da nad tee­vad või müü­vad, on pa­rim, mi­da ne­mad suu­da­vad ja ta­ha­vad pak­ku­da. Just see teeb­ki sünd­mu­se nau­di­ta­vaks nii kor­ral­dus­mees­kon­nas va­ba­taht­li­ku­na osa­le­jai­le kui sel­le kü­las­ta­jai­le.
Loo­dan, et kõi­gil va­ba­taht­li­kel te­gi­ja­tel jät­kub taht­mist, jõu­du ning mo­ti­vat­sioo­ni jät­ka­ta sel­le­ga ka edas­pi­di. Va­ba­taht­lik te­ge­vus tu­gev­dab ko­gu­kon­da. Ja tu­ge­vas ko­gu­kon­nas on jul­ged ini­me­sed, kes ei pel­ga oma ar­va­must väl­ja öel­da. Head teod – need sün­ni­vad hir­mu­ta.

Eelmine artikkelKuu­sa­lu kal­mis­tul tu­leb met­sa­ven­da­de mä­les­tusp­laa­di taa­sa­va­mi­ne
Järgmine artikkelLas­te Va­ba­rii­ki Kuu­sa­lu rah­va­ma­ja ta­ha tu­li mi­tu­sa­da uu­dis­ta­jat