Uuritakse Kuusalu kihelkonna looduslikke pühapaiku

2200

Maavalla Koja vanem AHTO KAASIK: „On andmeid, et veel 20. sajandi alguses käidi mõnel pool looduslikus pühapaigas palvetamas.”
KIK toetab Lahemaa rahvuspargi looduslike pühapaikade inventuuri ja mälumaastike digitaalse kaardi koostamist.

Neljapäeval, 12. märtsil oli Kolga muuseumis nõupäev, kus räägiti Lahemaa rahvuspargi looduslike pühapaikade inventuurist ja kohapärimuse projektist „Lahemaa mälumaastikud”.

Keskkonnaameti Viru regiooni kultuuripärandi spetsialist Ave Paulus ütles, et ettekandeid kuulama ning üheskoos arutama olid kutsutud Lahemaa rahvuspargi Kuusalu kihelkonna piiridesse jääva ala kodu-uurijad ja aktiivsed abilised. Kogunes 30 inimest.

Pühapaikadest rääkis Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskusest Ahto Kaasik, Maavalla Koja vanem. Ta selgitas, et uuringut tehakse Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja täiustamiseks. Eesmärk on piiritleda, mis on väärtuslik ja kuidas seda kaitsta. Ettepanekud hoidmiseks saadetakse koos kaitse-eeskirjaga maa omanikule.

Looduslikeks pühapaikadeks nimetatakse kohti või objekte, mida kasutati palvetamiseks, ohverdamiseks, ravimiseks – hiied, pühad kivid, allikad, ka isegi saared, näiteks Vihasoo läheduses on Hiiesaar. Ajaloolisteks peetakse neid paiku ja objekte, mida kasutati enne 20. sajandit.

Andmeid pühapaikade kohta on saadud kroonikatest, vanadelt kaartidelt, rahvapärimusest, arhiividest, muuseumidest.

Kuusalu kihelkonna Lahemaa rahvuspargi osas on 40 küla. neis on Ahto Kaasiku andmetel teada 273 arheoloogilist mälestist, riikliku kaitse all on ka üksikud pühapaigad.

Aasta tagasi, aprillis 2008 käidi külades kogumas rahvapärimusi, need on salvestatud ja välja kirjutatud, kokku saadi 47 lehekülge teksti. Tänavu aprillis, kui lumi on sulanud, tullakse taas Lahemaale – välitöödele, et leida pühapaigad maastikul. Ahto Kaasik avaldas lootust, et kohalikud elanikud on valmis uurijaid aitama, kui küsitakse, kus üks või teine objekt võiks asuda. 

Rohkem on teadaolevaid pühapaiku Juminda ja Pärispea poolsaarel, Kahala järve ümbruses. Kõnnu-Valgejõe kandis pole ühtegi.

Üks esinduslikumaid alasid on Ahto Kaasiku sõnul Kahala piirkond. Järve ääres teatakse kaht hiit – Hiiemets, mida rahvasuus kutsutakse nüüdsel ajal Hiiekuusikuks, ja Alusmets.

Ahto Kaasik loetles olulisemaid kohti: Muuksi Ohvrikivi, Kolga-Aabla Nupukivi, Leesi Kalmumägi, Juminda Koljuots ja Madude vare ning Saareots, Virve Kaljunukk, Pärispea Vaesekivi ning Liukivi ja Hiie tamm, Pärispea ja Viinistu vahel Ohvrikivi ning Hooneteperi, Viinistu Kalameeste kabel ja Sääre tamm, Vihasoo ja Kasispea vahel Ohvripärn, Vihasoos Kõrgemäe hiiemets.

Lahemaa rahvapärased kohanimed
Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna teadur Tõnno Jonuks kõneles, et projekti Radar käigus on koostamisel interaktiivne kul­tuurilooline kaart. Kihelkondade kaupa süstematiseeritakse kultuuripärimusega seotud kohad, need kaardistatakse ja pildistatakse ning lisatakse GPS-koordinaadid. Kui klikata kaardile avaneb koha nimi, leiab pildi, kirjelduse jms. Koostatud on kaardid Ida- ja Lääne-Virumaa ning Järvamaa, Tori ja Kõpu kihelkondade kohta.

Käesoleva projekti raames uuritakse Lahemaa rahvusparki jäävate kihelkondade – Kuusalu, Haljala ja Kadrina – kohapärimust. Samasugune andmestik on kokku pandud ka Soomaa rahvuspargi kohta.

Kuusalu kihelkonnas on üles kirjutatud 847 kohapärimust, neist enamik saadud  Kolgas elava Melika Kindeli abiga. Haljala ja Kadrina kihelkonna kohta on kokku 563 kohapärimust.

„Kuusalu kihelkond on olnud aktiivne kohapärimusi koguma ja saatma, see kant on rohkem asustatud, seepärast on ka enam materjali,” arvas Tõnno Jonuks.

Lahemaa kohapärimuse digikaardi ametlik valmimisaeg on 31. detsember, aadress hakkab olema www. maastikud.lahemaa.ee. Leheküljel on ka koht „Sinu pärimus”, sinna saab lisada infot.

Tõnno Jonuks ütles, et sel suvel tullakse küladesse inimesi intervjueerima, et saada pärimustekste juurde. Ka tema avaldas lootust, et neid võetakse lahkelt vastu ja abistatakse.

Uusomanikud väärtustavad kohapärimust
Kirjandusmuuseumi teadur nentis, uuringud on näidanud, et vanade talukohtade uus­omanikud väärtustavad kohapärimust rohkem kui pärijad.

Astrid Veltsmaa küsimusele, kas ei peaks valla tasemel korrastama kohanimede panemist, vastas ta, vanu nimesid ei saa sundida kasutama, küll aga on võimalik pakkuda neid välja. Näiteks on Soomaal plaanis võtta katastriüksuste nimede kõrval kasutusele ka vanad kohanimed.

Ajaloolane, Kuusalu vallavolikogu liige Ott Sandrak sõnas, et valla maakorraldajatele ja arhitektidele võiks edastada vanad nimed, et nad saaksid neid soovitada, kui maaomanikud hakkavad kinnistule nime panema. Ka võiks anda soovitusi mõnede bussipeatuste nimede muutmiseks – näiteks on Jägala endise sõjaväelinnaku juures peatus „Linnake”, ometi pole seal enam aastaid sõjaväeosa.

Tõnno Jonuks lausus, et uustekkelist kohapärimust ei saa kindlasti käsitleda samamoodi kui vana, aga seda ei tohiks ka halvustada, folkloristid võivad pakkuda erinevaid alternatiive.