Trau­ma põlv­kon­na­le – 75 aas­tat suur­küü­di­ta­mi­sest

Pü­hen­dan sel­le kir­ju­ti­se oma pe­re­le ja kõi­ki­de­le pe­re­de­le, kel­le­ga Id­rins­ki ra­joo­nis Kin­se­li kü­las ja­ga­si­me ühist saa­tust.

TIIU TRIS­BERG Soodla kü­last

See päev, 25. märts 1949 muu­tis küm­ne­te tu­han­de­te, pea­mi­selt va­nu­ri­te, ema­de, las­te ja nais­te elu jää­da­valt. Ei ha­las­ta­tud lap­seoo­tel nais­te­le, imi­ku­te­le ega hal­va­tud voo­di­hai­ge­te­le. Val­vu­rid, püs­si­me­hed, olid noo­red me­hed ja pea­mi­selt oma kü­la ini­me­sed, vä­he­malt meie kü­las.

25. märt­si va­ra­hom­mik. Ära­tus. Uk­sel sei­sid kaks meest, hil­jem se­le­ta­ti, et püs­si­me­hed. Ei saa­nud sel het­kel mit­te kui mil­lest­ki aru. Mõ­te­tes oli ai­nult, et ees oo­tab to­re päev, sest mi­nu noo­re­mal ven­nal oli sün­ni­päev, ta sai 4aas­ta­seks. Mi­na ja mi­nu kak­sik­vend oli­me 6aas­ta­sed. Päe­val pi­di tu­le­ma tä­di tor­ti­de­ga. Oo­ta­si­me se­da päe­va vä­ga.

Ke­set tu­ba oli to­hu­va­bo­hu, kee­gi võõ­ras nai­ne krah­mas mi­da­gi komp­su­des­se. Vii­mast kuud lap­seoo­tel ema nut­tis ja püü­dis meid rii­des­se pan­na sel ajal, kui sün­ni­päe­va­laps pu­ges tei­ses toas voo­di al­la pei­tu. Mi­nu vend Rain su­ri 70aas­ta­selt ning ku­ni sur­ma­ni mee­nu­tas ta, et võõ­rad si­ku­ta­sid te­da voo­di alt, ta ei taht­nud ku­hu­gi min­na. Meid ta­ri­ti veoau­to kas­ti, kok­ku 7 ini­mest, ning meie ta­lu jäi mei­le tüh­jalt jä­re­le vaa­ta­ma. Ma ei saa­nud aru, ku­hu sõi­da­me, miks sõi­da­me? Meie suur must koer jook­sis au­to­le jä­re­le nii pal­ju, kui suu­tis. Hil­jem ole­vat ta ma­ha las­tud. Sõit­si­me Ani­ja poo­le ja sealt pais­tis pu­nas­test tel­lis­test meie­rei. Tä­na­päe­va­ni on mee­les, et mõist­sin – tä­na tor­ti ei saa. Tol kor­ral oli mul ai­nult sel­lest kah­ju, muud ei mõist­nud adu­da.

Li­san katkendi esi­me­sest kir­jast, mis mei­le sin­na kau­ge­le saa­bus, kir­ja au­to­ri abi­kaa­sa oli Ani­jal meier ja hom­mi­kul vii­di ta­lu­piim meie­reis­se: „Sain aad­res­si. Mi­na see ree­de hom­mi­kul oo­ta­sin, et Jü­ri (su­ri Siberis au­gus­tis 1949 – T.T) tu­leb pii­ma too­ma, siis saa­dan tor­did ära, kuid hil­jem kuul­sin, mis teie­ga on juh­tu­nud, nii­kui halb une­nä­gu. Mi­na käi­sin Jõ­gi Kaie­ga seal teie juu­res, kui­das seal kõik väl­ja nä­gi, ai­nult koe­rad tu­lid mul­le vas­tu, kõik oli nii vaik­ne. Kütt oli val­ves, toad olid mus­tad… Ho­bu­sed on kõrt­si juu­res… te­ma käib nen­de­ga ilus­ti üm­ber. Rai­nist on nii kah­ju, kui mõ­tel­da sel­le pea­le – te­ma oo­tas ju tor­ti…”.

Saa­bus üks pi­me aeg. Kit­sas, pi­me, külm, mis kes­tis kaua. Mul oli ja on prae­gu­gi nii­su­gu­ne tun­ne, na­gu olek­sin seal pi­me­das ük­si, sel­les pi­me­du­ses, mis mind siia­ni unes vae­vab. Är­kan ja tun­nen rõõ­mu, et olen ko­dus. Mis­ki ei möö­du jäl­je­tult. Mi­nu vend Lem­bi­tu sün­dis seal 5. mail 1949 põ­ran­dal ühes kit­sas ühe ak­na­ga ube­ri­kus, kus ise­gi voo­di jaoks ei ol­nud ruu­mi. Imes­tan nüüd ik­ka ja jäl­le, et ta üld­se el­lu jäi. Ta lõ­pe­tas Tar­tu Üli­koo­li Õi­gus­tea­dus­kon­na (1980), oli rõõm­sa­meel­ne ja hea huu­mo­ri­soo­ne­ga. Kah­juks su­ri ta 2004. aas­tal kur­ja hai­gu­se ta­ga­jär­jel.

Pa­nen aja­ma­si­na käi­ma ja tu­len ae­ga, kui oli loo­tus va­baks saa­da. Pä­rast Sta­li­ni sur­ma – mä­le­tan se­da päe­va ja õhk­kon­da häs­ti, ka luu­le­tus, mi­da pi­din lu­ge­ma, on tä­ni­ni peas, olin siis kol­man­das klas­sis – hak­ka­sid pe­re­de juur­de tu­le­ma pe­re­liik­med, kes olid el­lu jää­nud. Pal­jud olid kas ma­ha las­tud või su­rid van­gi­laag­ris.

Va­baks sai­me juu­nis 1958. aas­tal. Meid oli al­les 7 ini­mest, 2 jäid sin­na iga­ve­seks. 2018. aas­tal käi­sin kuns­ti­rüh­mi­tu­se­ga SLED neil ra­da­del, kü­lad olid tüh­jad, ise­gi kal­me ei ole al­les, ai­nult ko­ha leid­sin. Te­gin kum­mar­du­se kõi­ki­de­le seal Kin­se­li kü­la kal­mis­tul puh­ka­va­te­le saa­tu­se­kaas­las­te­le.

Sai­me ko­ju au­gus­ti al­gu­ses 1958. aas­tal. Meid ei ol­nud kel­le­le­gi va­ja, õn­neks sai­me kel­le­gi ar­must oma laas­ta­tud ko­ju. Ena­mik ei saa­nud, sest üld­ju­hul ko­du­koh­ta ta­ga­si ei lu­ba­tud. Neil al­ga­sid rän­na­kud, kus ela­da, mi­da te­ha? Nii kes­tis pä­ris mi­tu aas­tat, ku­ni ini­me­sed said min­gi­su­gu­se­gi elu­ko­ha. Elu­ko­ha saa­mi­ne ole­nes ko­ha­li­kust pu­na­või­must. Oli mõist­vaid ja vas­tu­tu­le­lik­ke ot­sus­ta­jaid, kuid ena­mik naas­nuid ei saa­nud oma en­di­ses­se ko­ju mit­te ku­na­gi ta­ga­si. Tu­li toi­me tul­la. Elu on kin­gi­tus ja ela­mist väärt. Kuid ebaõig­lus toi­mis ka siis, sest tu­li­me sa­mas­se süs­tee­mi, kes meid küü­di­tas ja se­da küü­di­ta­mist õi­gus­tas.

Kas aeg pa­ran­dab haa­vu? Ar­mid jää­vad ja an­na­vad aeg-ajalt va­lu­salt tun­da, eri­ti siis, kui ju­ba oma rii­gi ajal on hai­get teh­tud. Õn­ne­lik saa­tus on kin­gi­tud nei­le, kel­le sü­da on õig­la­ne. Eks igaüks peab se­da ise tead­ma ning tund­ma. Meie või­me ra­hul ol­la – meie hin­gel ei ole se­da süüd.

Kõik kaob ja uue­le põlv­kon­na­le võib tun­du­da, et se­da po­le ku­na­gi ol­nud, et võib-ol­la ole­me ai­nult unes näi­nud… Aeg on tei­nud oma töö, ena­mik on iga­vik­ku va­ju­nud. Si­be­ri kü­la­des on tüh­jus, ku­na­gi oli seal meie kan­na­tus­te, va­hel ka unis­tus­te ruum. Ela­si­me seal kui­da­gi möö­da, las­tel oli tead­vu­ses, et õi­ge elu on kau­gel ko­du­maal.

Mul on neid het­ki ras­ke mee­nu­ta­da, ras­ke mõt­teid kok­ku võt­ta, sest nad on peas na­gu su­mi­sev me­si­las­ta­ru ning sil­ma­de ees jook­seb film – ini­me­sed, saa­tu­sed, rong, Je­nis­sei jõ­gi, loo­dus, kool, õpe­ta­jad, töö, unis­tu­sed, ta­ga­si­tu­lek ja uus al­gus ko­du­maal. KO­DU – ko­du­maa lõhn ja hõn­gus.

Iga mõ­te ja te­gu jä­tab jäl­je. Aeg sõe­lub väl­ja mai­ne. Aeg on ime­li­ne – reaal­ne ja ha­las­ta­ma­tu te­gur. Siis­ki on haa­va­tud hin­ge­ga ras­kem toi­me tul­la, ma­te­riaal­sus ning ai­ne­li­sus on ala­ti tei­se­jär­gu­li­ne. Ko­du, las­te ko­du peab ole­ma puu­tu­ma­tu. Küü­di­ta­jad tead­sid, ku­hu nad tu­lid. Et­te­val­mis­tus teh­ti ko­ha­li­kus täi­tev­ko­mi­tees. Ini­me­sed, kes küü­di­ta­mi­se lä­bi vii­sid, vaa­da­ku iseen­das­se ja oma sü­da­me sü­ga­vus­se. Meilt ta­he­ti võt­ta meie ema­keel, mõt­le­mi­ne ja mõis­tus, mis ku­ju­ne­vad ühes­koos.