URMO SITSI on üle 30 aasta olnud käsipallikohtunik

3108
URMO SITSI on olnud kohtunik paljudel HC Kehra mängudel, ka Eesti meistrivõistluste finaalis Põlva Serviti vastu.Foto: Aldo Luud

Anija volikogu liige URMO SITSI on põhitöö kõrvalt olnud vilemees ehk käsipallikohtunik nii Eestis kui rahvusvahelistel mängudel.

„Esimese Eesti meeste meistriliiga mängu vilistasin 1992. aasta sügisel,“ sõnab mees, kes oli siis 20aastane, kuid kogemustega kohtunik.
Ta kinnitab, et spordivõistluste korraldamine on tal veres ning juba 6. klassi poisina sai Tartu 10. keskkoolis kehakultuurikollektiivi aseesimeheks: „Umbes samal ajal tegin ka oma esimesed käsipalliviled. Naistetreener Erich Kübarsepp  kutsus. Tartu ja Riia ülikoolid pidasid omavahel sõprusmänge, need olid esimesed.“

Tipphooaegadel on URMO SITSI osalenud kohtunikuna rohkem kui 100 mängus, neist 12-15 vilepartiid tegi rahvusvahelistel mängudel.
Tipphooaegadel on URMO SITSI osalenud kohtunikuna rohkem kui 100 mängus, neist 12-15 vilepartiid tegi rahvusvahelistel mängudel.

Mängijast kohtunikuks
Urmo Sitsi mängis ka ise käsipalli. Alustas isa eeskujul – esialgu käis temaga mängudel EPA spordihoones kaasas. Kui Tartus tehti esimene poiste treeningrühm, läks sinna.
„Esimesel võistlusel, kus tuli mängida endast neli aastat vanemate poistega, saime hirmsa koslepi. Mängisin Toomas Heinla vastu, kellega koos oleme praegu paarilised,“ meenutab ta.
1988. aastal kutsuti Urmo Sitsi Viimsi käsipallimeeskonda. Kui astus pärast keskkooli lõpetamist Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonda,  mängis mõned aastad ülikooli meeskonnas.
„1992. aasta suvel olin esimesel Kehra karikaturniiril kohtunik. Pärast seda kutsusid Evi Lauer ja Jüri Lepp mind Kehrasse noori treenima, tulin kevadel 1993,“ lausub Urmo Sitsi, kes selleks ajaks oli kohtunikutööd alustanud Eesti meeste meistriliiga mängudes ning tema jaoks oli selge, et vaekauss on kaldunud kohtunikutöö kasuks: „Ilmselt sellepärast, et igasugune korraldamine ja juhtimine meeldivad.“
Käsipallikohtunike hierarhia Eestis on Urmo Sitsi sõnul lihtne: alustatakse noortevõistlustega, siis esi- ning meistriliiga. Rakendus leitakse kõigile, kes on valmis panustama. Rahusvahelisel areenil alustatakse noorteprojektist, seejärel saad Euroopa kategooria kandidaadiks ning  pärast seda on võimalik sooritada Euroopa kategooria kohtuniku eksam. Edukamad pääsevad taotlema rahvusvahelist kategooriat.

Kuus aastat rahvusvaheline vilemees
2006. aastal pidi Eesti korraldama poiste Euroopa meistrivõistluste finaalturniiri. Reeglina saab korraldajamaa panna sinna välja ühe kohtunikepaari. Kuna Eestis ei olnud ühtegi rahvusvahelist paari, läksid kategooriat taotlema Urmo Sitsi ja Toomas Heinla.
„Saime selle 2005. aasta suvel, kui Moskvas korraldati SRÜ ja endiste liiduvabariikide noorte mängud. Olime peaaegu kaks nädalat koolitusel, tuli lahendada teooritest, joosta Cooperi test ehk 12 minutiga 2400 meetrit, vilistada määratud juhendajate hindamise all mõned mängud,“ selgitab Urmo Sitsi, kes turniiri lõpus oli koos paarilise Toomas Heinlaga kohtunik tüdrukute finaalis. See oli nende esimene ühine rahvusvaheline „vilepartii“.
Koos käisid nad rahvusvahelisel mängudel 6 aastat. Selle aja sisse mahtus kolm noorte finaalturniiri, sealhulgas 2007. aasta tütarlaste Euroopa meistrivõistluste poolfinaalmäng: „Meie jaoks oli see lagi, sest seal on traditsioon, et finaali ja pronksimängu vilistavad naised.“
Omaette elamus oli Meistrite Liiga mäng 10 000 pealtvaataja eest Saksamaal Kielis: „Saksa publik on ülimalt käsipalliteadlik ja Kieli meeskonnas oli vähemalt pool maailma koondist. Kõigi nende aastate jooksul on mul käsipalliväljakul harva tulnud kananahk ihule, aga siis oli algul küll värin sees.“
Kahe Eesti kohtuniku tippvõistluseks peab Urmo Sitsi Euroopa meeste Challenge Cupi finaalmängu Portugalis, nende viimast rahvusvahelist kohtunikutööd 2011. aasta mais.
„See on küll Euroopas nõrgim liiga, aga finaal on finaal ja Cimos Koper, kes võitis, mängis järgmisel aastal Meistrite Liigas,“ lausub ta.
Portugalis ei teadnud nad veel, et  see  on  nende  viimane  töö  Euroopas. Otsustati pidada pool aastat pausi, et Toomas Heinla saaks põlve ravida, pärast seda tabas sama häda Urmo Sitsit ning ka temal tuli minna lõikusele. Mehed vaagisid tulevikuperspektiivi rahvusvahelisel areenil ning pidasid nõu Euroopa käsipallikohtunike juhi, ungarlase Sandor Andorkaga. Leiti, et mõistlikum on jätkata rahvusvaheliste delegaatidena ehk vaatlejatena, kes jälgivad mänge platsi kõrvalt. Suurvõistlustel on neid kaks – üks vaatab kohtunike tööd, teine kõike muud mänguga seonduvat. 2012. suvel tegi Urmo Sitsi käsipallidelegaadi eksami.

Eestis endiselt nõutud vilepaar
Eesti võistlusi vilistavad Urmo Sitsi-Toomas Heinla endiselt koos. Käsipallikohtunikud töötavadki paarina. Urmo Sitsi võrdleb seda abieluga: „Sest tipptasemel kohtunikud on oma paarilisega aastas koos umbes sama palju, kui oma naisega. Tegin ühel aastal statistikat, et meie olime välisreisidel ninapidi koos kokku kaks kuud.“
Ta  märgib, et kohtunike seas on paare, kes on täiesti ühesuguse temperamendiga, aga võivad olla ka vastandid.
„Mina ja Toomas oleme täiesti erinevad – tema on energiline ja kergesti süttiv, mina väga rahulik,“ sõnab ta.
Kuigi kohtunikud pole alati sama meelt, ei hakka nad omavahel vaidlema: „Kohtunik ei tohi mängu ajal vaielda ei mängijate ega treeneritega, veel kentsakam oleks, kui seda hakatakse platsil omavahel tegema.“
Eesti kohtunikele heidetakse ette, et nad ei suuda olla objektiivsed ning toetavad meeskonda, kust on ise pärit.
„Ma ei tea, mis programm see peaks olema, kui kohtunikud tuleksid väljastpoolt neid kohti, kus mängitakse käsipalli. Ei tule neid Haapsalust ega Kohtla-Järvelt, vaid ikka Kehrast ja Põlvast,“ tõdeb Urmo Sitsi ega pea õigeks väliskohtunike palkamist: „See on väga lühinägelik. Täpselt samamoodi, nagu kõik võistkonnad soovivad tulla Eesti meistriks, on kõigi kohtunike soov vilistada finaalmänge. Kui öelda neile,  et teie vilistate põhimänge, aga finaalideks palkame väliskohtunikud, siis usun, et leiame endale teise hobi. Tuleks püüda hoopis selleni, et kohtunike tase tõuseks.“
Urmo Sitsi  ütleb, et järgmine hooaeg jääb talle kohtunikuna Eesti meistriliiga tasemel viimaseks. Ühest küljest on tema arvates parem lõpetada tipus, teisalt tunnistab, et kohtunikutöö on sageli suur enesesundimine. Ühe mängu jooksul jookseb kohtunik umbes 3 kilomeetrit ning see eeldab, et peab olema heas vormis ja tegema pidevalt trenni: „Üritan ikka kolm korda nädalas jõuda kas jõusaali, ujuma või korvpalli mängima ning käin ka jooksmas.“

Eelmine artikkelKehra ja Aruküla B-klassi käsipallurid mängisid Eesti MV-l
Järgmine artikkelKuusalu karatekad olid taas edukad