Kehra kooli õpetaja Uku Praks käib huvilistega seenematkadel.
UKU PRAKS näitab 8. klassi bioloogiaõpikut, millest fotode järgi õpitakse tuntumaid seeneliike.
Pillapalus elav Kehra gümnaasiumi biloogiaõpetaja Uku Praks on viimastel aastatel teinud seenematku Anija ja Kuusalu valla inimestele: „End ma reklaaminud ei ole. Tuttavad on kutsunud, et tuleksin ja teeksin väikesele, kuni 10liikmelisele seltskonnale, seenematka. Käime, korjame ja mina räägin, mis üks või teine on. Nii see teave levib. Nüüd sain esmakordselt kutse ka võõrastelt inimestelt, et tuleksin neile matka tegema. “
Pühapäevaks, 23. septembriks on Uku Praks kutsutud Kõrvemaale seenejahi võistlusele kui seenetark, kes õpetaks võistlejaid seeni ära tundma.
Seenetargaks ta end ise ei pea, kuid ütleb, et tunneb Eesti levinumatest söögiseentest enamikku.
Tema arvates on seenel käimine eestlaste seas populaarne: „Inimestele meeldib lihtsalt metsas käia. Seened on suured metsaannid ja neid on hea korjata, kuigi erilist toiteväärtust neil ei ole ja puhastaminegi tüütuvõitu. Putukaid, kes metsas liikudes tüütavad, on nüüd juba vähem, ainult põdrakärbsed ei kao niipea.“
Koduaeda viia ei tasu
Käesolevat aastat hindab ta keskmiselt heaks seeneaastaks: „Seenel olen käinud rohkem Kõrvemaal ja vähem Kehra kandis. Kukeseeni oli sel aastal tõesti rohkesti, aga muude seente massilist uputust pole. Mõnel aastal saab metsa minnes üsna kiiresti korvi täis.“
Arvamus, et kui sajab vihma, siis kasvab ka palju seeni, ei pea tema sõnul alati paika: „Seente bioloogia on keeruline. Väga palju sõltub temperatuurist, kuid päris täpselt ei teatagi kõiki tegureid, mis seente kasvamist mõjutavad. Seeneniidistiku areng peab olema normaalne. Mõnel aasta on seeni vähe, sest mütseelipungad jäävad tingimuste puudumisel talvituma ja nendest tulevad seened alles järgmisel aastal. Siis võib väga hea seeneaasta tulla, sest arenevad kahe aasta seente viljakehad korraga.“
Samuti on tema sõnul müüt, kui võtta seen „juurega” koos, siis enam uusi seeni asemele ei kasva: „Ei ole vahet, kas lõigata või võtta üles. Mullas olev niidistik ei hävi. Noaga on muidugi puhtam ja mugavam korjata.“
Seent koos pinnasega koduaeda viia ei tasu, sest kasvama seal ei hakka: „Seened kasvavad sümbioosis taimedega. Kõiki eluvorme, millega nad sümbioosis on, ei teatagi. Lihtsaimaks näiteks võib tuua riisikad, kelle nimedestki saab välja lugeda, milliste puudega nad sümbioosis on – kuuseriisikas, männiriisikas, kaseriisikas.“
Kui ei tea, ära korja
Uku Praks ütleb, et inimesed seeni väga hästi ei tunne, enamasti männiriisikat teatakse hästi ja teisi riisikaid samuti: „Neid on kindel ja ohutu korjata. Kui tuleb piimjat mahla, siis on tegu toiduks sobiva riisikaga.“
Puravikega on lugu suhteliselt lihtne, mittesöödavaid liike on Eestis vaid paar. Sapipuraviku tunneb ära kibeda maitse järgi ja saatana kivipuravik on harvaesinev.
Keerulisem on olukord pilvikute ja kärbseseentega. Punaseid pilvikuid ja kärbseseeni võib segamini ajada. Alati ei saa vahet teha täppide järgi, kindlasti tuleb vaadata ka kärbseseenele iseloomulikku rõngast jala ümber ning muguljat paksendit jala alusel.
Kõige kergem ja ka ohtlikum on aga sassi ajada šampinjoni ja valget kärbseseent: „Seenetundja saab muidugi aru, et erinevad seened. Lõhn on erinev, samuti eoslehekeste värvus. Üks võimalus vahet teha on seent kriimustades. Šampinjonil värvub kriimustuskoht peagi kollaseks, kärbseseenel mitte.“
Ta lisab, et kui seente korjamisel tekib vähemgi kahtlus, siis on mõistlik seen metsa jätta, sest seenemürgitus võib olla surmav: „Toidumürgituse puhul tunneb organism enamasti mürgise toidu ära ning järgneb okserefleks. Seenemürgituse puhul võivad sümptomid ilmneda alles siis, kui mürk on juba verre jõudnud. Kindlasti ei tohi mürgituse korral juua piima, nagu vanasti räägiti. Juua tuleks ohtralt leiget vett, milles on lahustatud pisut keedusoola, ja teha võimalikult kiiresti maoloputus”.
