Ühisel nõul

916

Oleme üles ehitanud päris hea riigi – vähemalt näeme väljastpoolt head välja, kuna oleme saanud riigina kõigi ihaldusväärsemate organisatsioonide liikmeks.
Lõpuks oleme saanud sisse ka maailma ühte tugevaimasse rahasüsteemi. Eesti on kui  edukas kooliõpilane – kes on ära teinud kõik küpsuseksamid ja valmis astuma iseseisvasse ellu.

Riik on meil hea, aga ühiskond alles nõrk. Liiga paljud eestlased ja teised meie kaasmaalased ei tunne ennast ka kakskümmend aastat pärast iseseisvumist veel  hubaselt ja turvaliselt. Veel on liiga paljude jaoks  jäänud võõraks meie oma eesti võimustruktuurid, nii vabariigi valitsus, kui kohalikud omavalitsused.
Liiga sageli tajutakse meie ametnikkonna tegevust bürokraatliku kiusamisena ning poliitikuid rahvast täielikult võõrandunud tegelastena. Laulva revolutsiooni aegne ühtsus on juba ammu hajunud ning me oleme tüdimuseni pidanud nägema erinevate huvirühmade kaklusi, poliitikute lõputuid üksteise süüdistamisi ja kraaklusi, ettevõtete halastamatut konkurentsi ning ametnike enesekesksust. Me oleme sellega justkui juba leppinud, pidades sellist kõikide sõda kõigi vastu normaalseks ning tugevama õiguse kehtimist elunormiks.

Eestlastele eeskujuks olevatel heaoluühiskondadel on aga olnud rohkem aega, et mõista inimestevaheliste suhete harmoonia ja vastastikku lugupidavate kokkulepete tähtsust. Eestist mujale tööle läinud spetsialistid, arstid, teadlased, insenerid, disainerid ja teised kinnitavad sageli, et palk ja sissetulek ei olegi see kõige peamisem äramineku põhjus. Põhjustena nimetatakse ka halbu suhteid organisatsioonis, kus töötati,  ülemuste või ka koostööpartnerite hoolimatut ja ennastkehtestavat suhtlemislaadi, mis lõpuks  tekitab pingeid ja väsitab liigselt. Öeldakse ka, et meie asjaajamine pole sujuv, ametnike suhtluslaad ei ole toetav ega vastutulev. Meenub üks tööstusjuht, kes arvas, et oma töötaja kiitmisel pole mingit mõtet, sest hea töö eest saab ta ju palka; kui aga töötaja teeb vigu, tuleb talle valjult öelda, sest muidu ei saavat ta ju aru! Kahjuks on meie maal veel palju neid ülemusi, kes poleks nagu kunagi kuulnud midagi hea sõna jõust ega mõista inimsuhete tundlikku, kuid mitte liiga keerulist maailma.

Me näeme nii majanduse, hariduse kui isegi kultuuri vallas pidevat üksteisele ärategemist. Kahjuks valitakse liiga sageli „meediasõjad“ või kohtutee,  selle asemel, et otsida ühisosa, variante kus võidaksid kõik osapooled.  Allakirjutanu pikaaegne kogemus erinevate organisatsioonide liitmisel ja juhtimisel ning sageli vastandlikena näivate huvide kokkuviimine ühisele alusele, näitab, et ka meil on kõrgeltarenenud kokkuleppekultuur võimalik.

Eesti on väike maa ning kõiki ressursse väga vähe, ning murrangu oma elu inimväärsemaks muutmisel saame teha vaid kõiki jõude ühendades. Me peame andma igale heale algatusele võimaluse ning julgustama neid inimesi, kellel on indu ja energiat luua seltse ja muid mittetulunduslikke ühendusi. Tugev kodanikuühiskond on kaasaegne jõudude ühendaja ja parim võimalus avalikkuse kontrolliks riigi- ja äristruktuuride üle. Kui me veelkord vaatame oma põhja- ja läänepoolseid naabreid, siis näeme kui hästi toimivad seal kogukonnad, kodanikuühendused, kõikvõimalikud liidud, assotsiatsioonid, seltsid, tarbija- ja kodanikukaitseorganisatsioonid need ongi nende ühiskondade alustoeks. Kui jõuame Eestiski nii kaugele, et iga inimene on haaratud ühe või mitme mittetulundusliku ühenduse tegevusse, siis võime kinnitada, et ühiskond on oma arengus riigile järele jõudnud.