Põleb maja, toimub liiklusõnnetus, naabrilt varastati auto, pargis ja tänavatel on huligaanitsejad. Seda turvatunnet riivavate sündmuste jada võiks veel pikemana näidata. Tekib küsimus, kes vastutab, kes peaks selle lahendama ja kuidas sai see üldse sündida. Enamasti pöördub pilk politsei ja päästeameti poole, mõnikord küsitakse, mida inimesed ise saaksid ära teha.
Kas kogukonnad peavad tegema ära riigi töö? Sellise ärgitava pealkirjaga arutelu toimus arvamusfestivalil Paides, kus tõdeti, et sageli inimesed ja kogukonnad tunnetavad, et vajaduste ja muredega ei arvestata, ka on elanike ohutunde tase piirkonniti erinev. See mõjutab elanike kaugenemist riigist ja vähendab turvalisuse tagamisega tegelevate asutuste legitiimsust – politsei usaldusväärsus on küll kõrge, ent hinnang tegevuskiirusele ja professionaalsusele on märkimisväärselt madalam.
Siseturvalisuse peamised väljakutsed tulenevad sellest, et praegu oodatakse turvalisuse tagamisel, et valdavalt reageerivad sündmustele vastavad asutused. Seetõttu tuleb teatud valdkondades suurendada, säilitada ja tagada vähemalt samal tasemel senine reageerimisvõimekus. Elu ja tervist ohustavates olukordades ei tohi olla teisiti.
Samas on riigiasutuste võimetel piirid. Iga kõrtsi juurde ei saa panna politseinikku ega iga puu juurde päästjat. Nii nagu tuleohutuses, kus iga korralikus majapidamises on suitsuandur, riske arvestades ka kustutid ja kustutussüsteemid ning läbimängitud käitumisjuhendid tulekahju puhul, võiks mõelda ka teistel turvalisus teemadel – liiklus, kord ja rahu tänavatel, koolides ja kodudes.
Turvalisuse loomisel on vaja kogu ühiskonna pingutusi, et kurbi ja ohtlikke sündmusi vältida ja nende tagajärgesid vähendada. Priitahtlikud pritsimehed ja –naised, abipolitseinikud, naabrivalvepiirkonnad ja merepäästeühingud, aga ka küla- ja asumiseltsid, korteriühistud on kõik olulised.
Korrastatud kodutänavad, hoitud hoovid, kogukondlikult aktiivsed inimesed on viisid, mis peletavad ohte, panevad märkama varakult neid, keda võib tabada mõni pahe, mis tipneb õnnetuse või rikkumisega. Seega on eesmärk luua turvalisuse tagamisel reageerivate ja ennetavate) abinõude tasakaal, mis tähendab, et igaühe panus on asendamatu turvalise elukeskkonna loomisel ja hoidmisel.
Et turvalisus oleks tagatud võrdsemalt üle Eesti, on vaja senisest rohkem koostööd ja kohaliku eluga arvestamist. Siseturvalisuse valdkonnas on võimalik kogukonnakeskne lähenemine, mis seisneb kogukonnaga sealsete probleemide väljaselgitamises ja nende lahendamises.
Oluline on suurem kaasarääkimisõigus turvalisuse küsimustes. Selles väljendub ka kohustus riigile – inimeste teadlikkuse ja oskuste edendamine hariduse, õigusloome ja turvalisusesse panustavate vabaühenduste toetamise kaudu.
Selles valguses on maavalitsus ja omavalitsusliidud vähekasutatud võimalus, et esindada riigi huvisid ühtsemalt ja tasakaalustada kohalike arenguvajadustega. Maavalitsuste eestvedamisel on loomisel maakondlikud turvalisuse nõukogud, kelle roll on turvalisuse tagamiseks riigiasutuste, valdade-linnade, ettevõtete ja vabaühenduste koostöö suurendamine. Koostööalgatuste soodustamiseks on siseministeerium kuulutanud septembriks välja kogukondliku turvalisuse toetusvoorud.
Kogukonnakeskse lähenemisega jõutakse tõhusamalt üksikisikuni. Ühtlasi tõstab see usaldust riigiasutuste vastu ja suurendab usku, et igaüks saab panustada elukeskkonna turvalisuse tagamisse. Tulemus on võrdsema turvalisuse tasemega piirkonnad.
