TÕNU TAMM nimetab Andineemet oma esimeseks päris koduks

6191
Näitleja, lavastaja ja kunstnik TÕNU TAMM Kuusalu rahvamajas: „Maalimine on minu kirg.“

Kogu septembrikuu on Kuusalu rahvamajas näitleja ja lavastaja TÕNU TAMME maalide näitus „Kuusalu värvid“.

Näituse avamisele järgnes teisipäeval, 26. septembril Kuusalurahva Teatri etendus: „Teise mehe küljeluu“, mille on lavastanud trupi juhendaja Tõnu Tamm. Rahvast oli palju nii avamisel kui ka teatrit vaatamas ning ta tunnistab, kõik need head näod, kallistavad naised ja vaimukad kingitused võtsid sõnatuks.
„Kuusalu on eriline koht ja seda ka kogu Eestimaa mõttes,“ kiitis Tõnu Tamm Sõnumitoojale. „See on olnud ergas paik juba aastasadu, kui mõelda kivikalmetele ja muudele arheoloogilistele leidudele. Siin tegeletakse toredate asjadega. Et Lauritsa ooper tehti omade inimestega, oli erakordne sündmus – üks maakoht teeb niisuguse lavastuse. Kui oleks palju raha, võiks Kuusalu alevikku ehitada korraliku kultuurikeskuse, sest see rahvamaja siin jääb väikeseks. Kuusalu valla Sipoo sõprusvallas Soomes on suur kultuurikeskus, selline hoone võiks olla ka meil.“
Kuusalu vallaga on ta olnud pikka aega seotud tänu oma abikaasale, näitlejale Mari Lillele, kelle vanemad said 1977. aastal Andineeme suvila. Suved veedeti seal. Kui kunstnik Edgar Valter suvitas veel Kasispeal, käis näitlejate pere ka tema juures.
Edgar Valterit nimetab Tõnu Tamm oma õpetajaks, kuna juhendas, kuidas maalida: „Olen mitmeid kordi öelnud ja ütlen ikka, et teater on minu armastus ja maalimine kirg. Edgar Valter nägi mu katsetusi, utsitas ja julgustas joonistama. Kui teatrikooli lõpetasin, kinkis värvikasti.“
Viimased neli aastat on näitlejapaar elanud aastaringi Andineemes – väikese suvila asemele ehitasid oma maja. Kui Tallinna poolt tulles autoga Leesi teele pööravad, siis on juba tunne, et sõidavad mööda koduteed.
„Andineemes on meie esimene päris kodu. Mu kooliõpetajatest vanemad pidid vahetama töö- ja elukohti ning Tallinnas elades sai olla korterites, sellist tõelist oma kodu tunnet pole ma varem kogenud. Siin on mu kodukotus. Andineeme ümbruse männimetsad on läbi hulgutud, seal tekib õndsalik rahu ja vaikus. Ka talved on olnud imeilusad. Suvel on küll rahvaste rändamist, aga see on mööduv nähtus. Selline maaelu vaikus on hingekosutav pärast niiöelda tramburaid näitlejana,“ räägib Tõnu Tamm.

„Kuusalu värvid“
Kõigepealt oli pealkiri, millest lähtuvalt sündis tänavu kevade-suvel enamik praeguse näituse maalidest.
„Ei mäletagi, kes mulle sellise näituse mõtte pähe pani,“ lausub kunstnik. „Lähtusin pilte tehes looduse värvidest ja kombinatsioonidest Kuusalu kihelkonna rahvariiete värvidega. Püüdsin leida loodusest neid värve, mis pandi rahvariietesse, ja otsisin vastust, kuidas mitu sajandit tagasi need mustritesse kokku seati.“
Kuna Tõnu Tamm uurib Eestis looduslikult kasvavaid orhideesid, on paljud tema maalid just neist lilledest. Näitusel „Kuusalu värvid“ on  piltidel  Andineemes  leitud  orhideed: laialehine neiuvaip, ööviiul, pesajuur, punane tolmpea.
„Kuid orhideed armastavad lupja ja kuna paas on lubi, ongi neid lilli saartel ja Lääne-Eestis rohkem. Aegviidu kandist metsast leidsin lehitu pisikäpa, mille õied on tagurpidi varre küljes, sellel taimel pole klorofülli. Inglased nimetavad seda lille kummitus-orhideeks,“ kõneleb ta.

Kuusalu teater
Professionaalses teatris teeb Tõnu Tamm näitlejana kaasa Estonia kahes muusikalis – „Silvas“ on kabareeomaniku ja ülemkelneri rollis ning rohkem kui 100 korda mängitud „Minu veetlevas leedis“ Ungari keeleteadlane.
Kui näitlejate kodumaja alles ehitati Andineemes, käis Kuusalu teatritrupi liige ja Andineeme külavanem Mart Almers rääkimas, kuidas nad kohalike inimestega näitemängu teevad: „Mart kutsus, et tule ka kampa, aga vastasin, et läksin pensionile ega taha teatriga enam tegemist teha, olen 45 aastat teatris olnud ja aitab küll. 2011 veebruaris viis Mart mind Kuusalus kohvikusse, kus olid trupi mõned liikmed. Nende lavastaja oli haigestunud, nõustusin, et teen ühe asja. Aga nüüd siis on kolm lavastust tehtud ning nende kolme aasta jooksul ei ole mul kordagi tekkinud tunnet, et ei viitsi. Pigem vastupidi, kui pole trupirahvaga kokku saanud, tekib tahtmine neid näha ja küsida, kuidas läheb.“
Ta tõdeb, ei kujutanud varem ette, et ka nii võib teatrit teha: „Professionaalsetele näitlejatele on see töö. Kuusalu trupp on sellistest pingetest vaba. Olen nüüd täiesti veendunud, et kohalikule teatrile ei tohi teha allahindlust. Tuleb lavastada head materjali, muidu pole arengut. Selle käekirjaga, et paha on küürus ja räägib koleda häälega, ei saavuta muud, kui isetegevuslikku stampi. Et jõuda vaadatava tasemeni, peab tegu olema hea kirjandusliku materjaliga.“
Tõnu Tamm rõhutab, ta absoluutselt ei kahetse trupile antud „jah“ sõna, sest muidu poleks nii toredate inimestega kokku puutunud: „Nad naudivad põnevat ning huvitavat mängu, püüavad olla teine inimene. Mulle ei meeldi sõna „isetegevuslik“, veel vähem „taidlus“. Meenub loetud tsitaat, kuidas Eduard Vilde küsis 1918. aastal Estonia teatri avamisel, mis on see jõud, mis inimese ikka ja jälle teatrisse viib. Ning vastas midagi sellist, et miks karjapoiss pajukoorest vilepilli  teeb  või  talutüdruk  vööpaelu värvikirjadega ehib, ikka seepärast, et inimese hing januneb loodusesundlikult „ilo“ ehk tõe järele – ilutõe, kunstitõe, elutõe järele.“