TÕNU SILD Park­sist on Ees­ti nii­du­meis­ter

1927
TÕ­NU SILD hoiab käes või­du too­nud vi­ka­tit ja uut, mil­le sai au­hin­naks.

Kuu­sa­lu val­la mees TÕ­NU SILD või­tis Võ­ru­maal Haan­ja val­las toi­mu­nud kä­sit­si hei­na­niit­mi­se võist­lu­se.

Park­si kü­la Kõr­ve ta­lu pe­re­mees Tõ­nu Sild on ko­ha­lik tun­tud mä­lu­män­gi­ja, kes on koos Park­si võist­kon­na­ga osa­le­nud aas­taid Kol­ga­kü­la, Lok­sa, Kuu­sa­lu, Lee­si, Keh­ra ja mit­me­tes teis­tes mä­lu­män­gu­des. Ka on ta Park­si kü­la tii­mis tei­nud kaa­sa Kuu­sa­lu val­la kü­la­de küm­ne­võist­lu­ses.
Võist­lus­vaim on te­da vii­nud veel hoo­pis teist­su­gu­ses­se mõõ­du­võt­mi­ses­se – kä­sit­si hei­na­niit­mi­se võist­lu­se­le, mis tä­na­vu toi­mus Võ­ru­maal Plaa­ni kü­las 20. kor­da. Tõ­nu Sild osa­les viien­dat kor­da ja see­kord või­tis.
Vast­ne nii­du­meis­ter sel­gi­tab, et te­gu po­le kii­ru­se pea­le niit­mi­se­ga, või­dab see, kes on niit­nud kõi­ge puh­ta­malt – kaa­red tei­nud ühe­su­gu­sed, ko­gu hei­na üht­la­selt ma­ha võt­nud, üh­te­gi ro­hu­tut­ti ei jä­ta kas­va­ma. Koh­tu­ni­kud jäl­gi­vad niit­jaid, mõõ­da­vad-kont­rol­li­vad hei­na­kaa­ri. Nii­ta tu­leb 40×7 meet­ri suu­ru­ne põl­lu­lapp.
Hei­na­niit­mi­se võist­lu­sed al­ga­tas Haan­ja val­las Plaa­ni kü­las te­gut­se­va lam­ba­kas­va­tus­ta­lu pe­re­mees Su­lev Kraam, Haan­ja­maa kup­li­te nõl­va­del on ras­ke ma­si­na­te­ga nii­ta, tu­leb töö­ta­da kä­sit­si. Võist­lus toi­mub ala­ti jaa­ni­päe­val, pea­kor­ral­da­ja on ko­ha­lik MTÜ Plaa­ni Ko­tus. Niit­mis­võist­lu­sest on saa­nud ümb­rus­kon­na üks uh­ke­maid peo­päe­vi, kus on õpi­toad, müü­gi­le­tid ja esi­ne­mi­sed. Rah­vast tu­leb lä­he­malt ja kau­ge­malt ae­ga viit­ma, võist­le­jaid on 20 rin­gis. Võis­tel­da saab oma vi­ka­ti­ga, kaa­sa to­hib võt­ta va­ru­vi­ka­ti ja lui­su.
Tõ­nu Sild: „Mu õde läks Haan­ja kan­ti ela­ma. Te­ma pak­kus, et võik­sin osa­le­da, ku­na niit­mi­ne tu­leb häs­ti väl­ja. Paar aas­tat mõt­le­sin, siis läk­sin. Esi­me­sel kor­ral olin ene­se­kin­del, et jak­san kii­res­ti, niit­sin põl­lu ää­res ja kaa­me­rad jäl­gi­sid, tun­ni aja­ga sain teh­tud, kuid jäin kol­me­teist­küm­nen­daks. Siis hak­ka­sin ko­ge­mu­si oman­da­ma – elu­päev olin niit­nud, aga õp­pi­sin pal­ju juur­de.“
Ta üt­leb, et esi­koht tu­li tä­nu ju­hu­se­le, seal­ne ühek­sa­kord­ne võit­ja see­kord ei osa­le­nud: „Ka mõ­ni tei­ne tu­gev te­gi­ja ei ol­nud ko­hal. Mäe­kal­la­kul ei ole ker­ge nii­ta ja lii­gu­tu­sed pea­vad ole­ma täp­selt sea­tud. Kui kor­raks unus­tad va­sa­ku käe­ga õi­ges­ti ta­ga­si tõm­ma­ta, ki­pu­vad mõ­ned ro­hu­tu­tid püs­ti jää­ma. Esi­me­ne tund lä­heb sel võist­lu­sel ker­gelt, aga tei­ne tund on ras­kem.“
Rah­va seas lii­gu­vad või­du­niit­mi­se ajal koh­tu­ni­kud, ke­da eel­ne­valt ei tut­vus­ta­ta. Au­hin­naks sai võit­ja ko­ha­li­ke fir­ma­de too­dan­gut ala­tes kuul­sa Nop­ri ta­lu too­de­test ku­ni vors­ti­kes­te ja pui­dust mee­ne­te­ni. Au­to oli ta­ga­si tul­les kraa­mi täis.

Hei­na­niit­mi­se­ga alus­tas 12aas­ta­selt
Tõ­nu Sil­la lap­se­põl­ve­ko­du on Ida-Vi­ru­maal Sa­ka kü­las Suu­re­ki­vi ta­lus. Kä­sit­si hak­kas hei­na niit­ma 12aas­ta­selt. Ta rää­gib, et mu­ru­nii­du­ma­si­nat ei tun­nis­ta, oma ko­duõues on tä­ni­ni niit­nud kä­sit­si.
„Töö­ta­sin Tar­tus treia­li­na, maa­le tu­li­me koos abi­kaa­sa Vai­ke­ga ela­ma 1970nda­te kes­kel. Olin mõn­da ae­ga La­he­maa rah­vus­par­gi ehi­tus­töö­ta­ja. Siis lei­ti, et Kõr­ve ta­lu so­bib ku­la­ku­ta­lu näi­dis­ta­luks, too­di ise­gi rat­sa­ho­bu­sed ko­ha­le – kõr­ged üle­mu­sed taht­sid koh­ta, ku­hu maa­le pi­du pi­da­ma tul­la. Lõ­puks jäi see plaan kat­ki, lei­ti tei­sed ko­had. Mi­na tu­lin La­he­maa töölt ära, hak­ka­sin Kõn­nus pos­ti­me­heks, olin ka Joa­ves­ki post­kon­to­ris. Lõ­puks töö­ta­sin Lok­sa kol­hoo­sis trak­to­ris­ti­na, nüüd olen pen­sio­när,“ ju­tus­tab nii­du­meis­ter.
Nen­de pe­re on Kõr­ve ta­lus loo­mi pi­da­nud aas­taid. Hei­na on nii­de­tud nii kä­sit­si kui ka trak­to­ri­ga.
„Pa­rim vi­kat, mis mul ol­nud, oli va­ba­rii­gi-aeg­ne Bel­gia too­de, kuid elas oma elu ära. Prae­gu­ne pa­rim on teh­tud nõu­ko­gu­de ajal. Aas­taid ta­ga­si ost­sin Kõn­nu poest kolm vi­ka­tit. Kaks neist on ka­du­nud, võist­le­sin sel­le­ga, mis ain­sa­na al­les, kui­gi ku­lu­nud, te­ra laius um­bes kolm sen­ti­meet­rit. Ka te­ri­ta­mi­ne on olu­li­ne osa niit­mi­sos­ku­sest. Iga kord on Haan­ja­maal ka sel­li­seid nal­ja­võist­le­jaid, kel kaa­sas nii keh­vad vi­ka­tid, et ei jõua ära imes­ta­da, aga osad ei pre­ten­dee­ri­gi või­du­le, tul­lak­se ja la­hu­ta­tak­se meelt,“ ju­tus­tas Tõ­nu Sild.