
Harju-Jaani rahvariided valmisid TIIU KOITLA lõputööna ERMI juures tegutsevas rahvarõivaste valmistajate koolis.
Muuseumiööl tutvustas Lastetare lasteaias töötav Tiiu Koitla Kehra raudteejaamas Harju-Jaani rahvarõivaid. Tal oli seljas enda meisterdatud komplekt kodukihelkonna rahvariietest, mille tegi kaks aastat kestnud õpingute jooksul Eesti Rahva Muuseumi juures tegutsevas rahvarõivaste valmistajate koolis. Selle 7. lend lõpetas tänavu jaanuaris. Tiiu Koitla oli veerandsaja alustanu seas üks kolmeteistkümnest naisest, kes jõudis lõpetamiseni – see eeldas, et sai valmis oma paikkonna rahvarõivaste komplekti.
„Mõne aasta eest tundsin, et mul on igav, peaks millegagi tegelema. Uurisin siit ja sealt, kus saaks õppida rahvariiete tegemist, kuid esimesel korral ei saanud jaole – selle vastu on tekkinud väga suur huvi,“ ütleb Tiiu Koitla.
Kui ta umbes aasta hiljem märkas kuulutust, et Rahvakultuuri Keskus kutsub uusi õpilasi ERMi juurde rahvarõivaste valmistajate kooli, otsustas minna. Kursustel olid loengud ja seminarid ning praktiline töö – rahvarõivakostüümi meisterdamine: „Valisin Harju-Jaani kihelkonna riided, kuna olen läbi ja lõhki siit kandist pärit. Isegi sündisin Kehras, sellel ajal oli siin haigla ja sünnitusosakond.“
Harju-Jaanist vähe säilinud
Koolis selgus, et Tiiu Koitla oli endale valinud üsna keerulise ülesande, tuli välja, et Harju-Jaani rahvarõivastest pole suurt midagi säilinud: „On kaapotkleite, käiseid, pottmütse ja üksikuid fragmente vöödest, aga muud ERMIS ei olnudki. Pole ka ime, kuna neid hakati väga hilja koguma.“
Ka Kehra kooliõpetaja Gustav Vilbaste, kes tegi Harju-Jaani kihelkonnas eelmise sajandi teisel kümnendil vanavara kogumisreide, kirjutas märkmetes, et rahvariietest polnud seal eriti midagi alles: „Ta märkis, et kõik rahvarõivad, mis olid kaltsudeks kantud, hõbeehted müüdud linna juutidele. Kusagilt ei saadud kokku komplekti Harju-Jaani kihelkonna naisteriideid.“
Ka praegu pole muuseumides ühtegi kihelkonna originaalseelikut. Raasiku vallas elav Hilja Väravas, kes on Harju-Jaani rahvarõivaid õmmelnud, lasi mustvalge foto järgi taastada kihelkonna naise seeliku triibuvärvid.
„Selles on palju halli, mulle väga ei meeldi. Seepärast on minul hoopis neiuseelik, mis on erksamate värvidega. Neiul küll pottmütsi polnud, ses mõttes mu komplekt väga ei klapi, aga õpetajad lubasid nii teha,“ selgitab Tiiu Koitla.
Harju-Jaani kihelkonna naisterõivaste all oli pikk särk. Särgi alumine pool, mis jäi seeliku alla, oli enamasti takusest või muust kehvemast riidest, linast selleks ei raisatud.
Tiiu Koitla rahvarõivaste käistel ehk lühikesel pluusil on pilutikand, allservas ja krae ääres niplispits: „Pilutasin ise, niplispitsi lasin teha. Käiste kinnised pole nööpide, vaid siidipaelaga. Nii on ka ERMIis oleval Harju-Jaani käistel. Ei tea, kas see on uhkuse pärast või ei osatud niidist nööpe teha.“
Villase seeliku peal kandsid ka Harju-Jaani naised pärast abiellumist alati põlle. Igapäevane põll, mis õmmeldi poekangast, võis olla mustriga, Tiiu Koitla komplekti kuulub valge niinimetatud kirikupõll.
„See on klaarriidest – ilmselt kutsuti seda nii läbipaistvuse pärast. Tõenäoliselt olid sellised jõukamatel naistel, kuna see riie oli tavalisest sitsist kallim.“
Seelikut üleval hoidev vöö kootakse tänapäeval vööraamiga, Tiiu Koitla kasutas keerulisemat teed ning tegi sedasi, nagu kooti vanasti ehk vöömõõga abil, millega muster niiöelda kinni lüüakse. Tema rahvarõivakomplekt on suuresti otseses mõttes käsitöö. Ka käiste õmblemisel pole kasutatud overlokmasinat, vaid äärestusõmblused on tehtud käsitsi: „Ka sukad kudusin korrutamata puuvillasest lõngast ise. Nendega nägin tegelikult kõige rohkem vaeva.“
Pottmüts ja palju ehteid
Kuigi enamasti lasti Harju-Jaani kihelkonna naise rahvarõivakomplekti kuuluvad pottmütsid teha linnas mütsitegijail, meisterdas Tiiu Koitla ka pottmütsi ise: „Vanasti tehti karkass papist, mina tegin plastikust söögialustest, selle polsterdasin vatiga. Sees on sitsivooder, peale pandi kallim riie. Mütsi ääres pidi kindlasti olema pits.“
Pottmütse oli naisel tavaliselt mitu, neid, mida pidupäeval enam kanda ei kõlvanud, kasutati igapäevaselt: „Kui mindi näiteks kirikusse, pandi pottmütsi peale veel rätik. Mütsi tuli kaitsta, kuna see oli hinnaline asi, enamasti siidiriidest, mis oli tol ajal väga kallis. Ning vihmaga oleks papp mütsi sees hakanud lagunema.“
Rahvarõivaste juurde kuuluvad ehted, Tiiu Koitla kaeluselõhikul on üks sõlg, vanasti oli neid mitu: „Arvasin varem, et ainult setud oskavad end uhkesti ehtida. Aga eesti naised on end kogu aeg ehtida armastanud. Tüdrukutele pandi ehted kaela juba sündides, need pidid kaitsma kurja silma eest. Rohkem ehteid saadi mehele minnes. Vanemad ostsid ja kinkis ka peigmees, kui oli kihluspidu.“
Põhja-Eestile iseloomulikud ehted olid rahade ja kodarrahadega, kuid kanti ka klaasist helmeid, neid tehti ise.
Väljaspool koolitööd tegi Tiiu Koitla endale ka villase potisinist värvi pikk-kuue, mis oli samuti pidulikum, niiöelda kirikuriie, igapäevakuub oli linane: „Kuub pidi olema eest lahti, et kirikusse minnes oleksid kõik ehted näha.“
Kuue peal kanti suurrätikud, talvel mindi kirikusse kasukas. Neid tegid külarätsepad, ühe kasuka õmblemiseks kulus viie lamba nahk.
Enda valmistatud rahvarõivakomplekti on Tiiu Koitla kandnud kooli lõpetamisel ning ühel hilisemal pildistamisel ERMis. Sel nädalal kavatseb ta sellega minna laulu- ja tantsupeole, kus tema tütar tantsib ja tütrepoeg laulab.