Soome ja Venemaa sukeldujad tegid suvel kindlaks 1941. aasta Juminda miinilahingus uppunud mitme laevavraki nime.
Augusti alguses käsitleti Käsmu meremuuseumis Juminda miinilahingu 80. aastapäeva puhul teemat, kuidas Soome ja Vene uurimisrühmad on teinud meresügavusest leitud laevavrakkide põhjal täpselt selgeks, mis asupaigas milline alus ühes maailma suurima hukkunute arvuga merelahingus endale haua leidis. 1941. aasta 28. ja 29. augustil vajus Juminda lahinguväljal miinide, lõhkepoide või pommide plahvatuse tagajärjel meresügavusse üle 60 laeva ja hukkus ligi 16 000 inimest.
Põhiettekande esitas 2008. aastast alates Juminda miinilahingus uppunud vrakke otsinud ja nende nimesid selgeks teinud soomlanna Immi Wallin, ettevalmistuselt kalabioloog, kes on kiindunud mereajaloo uurimisse. Tema sõnul ei tunne miinilahingu ükski osapool, ei Saksamaa, Soome ega Nõukogude Liidu õigusjärglane Vene Föderatsioon enneolematu merekatastroofi üle uhkust: „Soomlased on kohkunud, sest Soome väeosad panid merre suure osa miine. Sakslased ei räägi Teisest maailmasõjast üldse meelsasti. Ka venelaste jaoks pole tegu sangarilooga.”
Saksa väegrupi Nord eesmärk oli jõuda Leningradi, aasta varem punaarmee okupeeritud Eesti vallutamine oli vaheetapp teel Neevalinna. 26. augustiks olid Saksa väed jõudnud Tallinna külje alla, vallutades Dvigateli tehase ja Ülemiste lennuvälja, kirjutasid sõjaajaloolased Mati Õun ja Hanno Ojalo 2018. aastal avaldatud raamatus „Juminda miinilahing 1941. Kadalipp Soome lahel”. Punaarmee väejuhtidel oli Balti laevastiku peastaabi, sõdurite, spetsialistide, tööliste, tsiviilisikute, vangide, haigete ja sõjavarustuse Tallinnast äraviimisega tuli takus. Ligi 30 000 punasõdurit ja laevastiklast ei valmistunud vastuhakuks, vähemalt pole selle kohta leitud kinnitust. Enne põgenemist lõhuti ja rüüstati, põlema süütati muu hulgas tööstushooned ja Balti jaam, sadamas uputati kaubalaevu, et Saksa laevad sinna ei pääseks.
Immi Wallin: „Sakslased piirasid Tallinna ja venelased said viimaks aru, et jäävad kotti. Kuni 26. augustil saabus Moskvast luba alustada laevadega evakueerumist Soome lahe kaudu Kroonlinna ja Leningradi.”
Soome allveelaevad panid esimesed miiniread tulevase Juminda miinitõkke lõunaserva 22. juunil ehk samal päeval, kui Saksamaa käivitas operatsiooni Barbarossa ja alustas sõda Nõukogude Liidu vastu. Nõukogude lennukid pommitasid omakorda mõni päev hiljem Soome linnu, ka Helsingit. Pärast Talvesõda sõlmitud rahulepinguga oli NSV Liidule jäänud Hanko poolsaare piirkond, kus paiknesid väeosad. Punalaevastiku tegevust Läänemerel tuli kiiresti takistada ja kokku ehitas Soome-Saksa laevastik miinitõket põhjast lõunasse 32 kilomeetri ulatuses. Augustis jäi miinide ja lõhkepoide panek traalimise takistamiseks peamiselt soomlaste õlule. Viimased miiniread pandi 27. augusti õhtul ning järgnenud ööl, kirjutasid Mati Õun ja Hanno Ojalo.
„Arusaamatu, millist ükskõiksust Saksa ja Soome loodud miinitõkke suhtes üles näidati, ei tehtud mingit katsetki neid takistada,” ütles ajaloolane Mart Laar 2006. aastal Soome telekanali YLE tellitud dokumentaalfilmis „Põrgu Soome lahel”. Emotsionaalset tagasivaadet Juminda meretragöödiale näidati 2016. aastal Leesi rahvamajas.
Miinivälja rajamine oli Saksa-Soome salajane operatsioon. Dokumentaalfilmis arutles väeosa „Virkki” koosseisus miinitõkke rajamisel osalenud Soome madrus Åke Krohn lihtsõduri valikuvabaduse üle: „Küsimusi oli, aga vastuseid ei tulnud. Küsisime, miks ja mille jaoks oleme tulnud siia. Keegi ei vastanud midagi.”
Väeüksuse ülesanne oli osaleda Eesti saarte vallutamisel. Dokumentaalfilmis loeti ette väljavõte 27. augustil „Virkki” rivistuses Loksale saabunud nooremseersant Paavo E. Kauppineni päevikust: „Olime tahtmatult minemas teisele maale, kolmanda riigi sõjamasina alluvatena, et osaleda sõjas vennasmaa juures. Aga kas see oli moraalselt õige? Peastaap oli seda otsustanud meie eest.”
Soome ja saksa autorite raamatutes on erinevad miinide ja lõhkepoide arvud. Immi Wallini sõnul on ametlikes dokumentides kirjas ligi kaks tuhat miini, samale arvule tuginetakse YLE dokumentaalfilmis. Mati Õun ja Hanno Ojalo on eri allikaid võrreldes teinud järelduse: soomlased panid 1075 ja sakslased ligi poole vähem, 537 miini, kokku seega 1612. Lisaks oli miiniväljal 657 lõhkepoid.
28. augustil startis Tallinna neljast sadamast 195 laeva, neist 70 olid sõjalaevad, lisaks veel 29-37 alust, osa tulid Leedust ja Lätist. Teekond Kroonlinna oli 175 meremiili ehk 324 kilomeetrit. Põrgu algas miiniväljal pärastlõunal, esimesena uppus aurik Ella, pardal 848 inimest, kellest sadakond päästeti.
Lennukipomm tabas kõige uhkemat Eesti Vabariigi reisilaeva Vironiat, mille pardal oli Balti laevastiku staabiohvitsere. Päästelaev Saturn võttis Vironia puksiiri, kuid sõitis siis ise miinile. Vironia jäi merel ankrusse, kuni miinid reisilaeva öösel põhja viisid. Mõne minutiga hukkus 2328 inimest, pääses 209. „Tegemist on läbi aegade suurima ohvrite arvuga hukkunud Eesti laevaga,” seisab teoses „Juminda miinilahing 1941.” Vironia vrakki pole siiani leitud.
Miinile sõitis hävitaja Jakov Sverdlov, kus olevat Venemaale reisinud Nõukogude Eesti rahvakomissaride nõukogu esimees Johannes Lauristin, kinnitust sellele aga pole.
Immi Wallin: „Saksa pommituslennukilt on tehtud foto laeva plahvatamisest. Merel valitses kaos, miinid hulpisid vee peal. Alustel oli mõnisada kuni 4000 inimest. Soome madrused jälgisid kohutavat vaatepilti eemalt, nii tohutut katastroofi ei oodatud. Ilmselt ei eeldatud, et laevad hakkavad miinitõkkest läbi sõitma.”
Juminda neeme ja miinivälja vahel viibinud madrus Åke Krohn: „Õhtul pidime minema merele. Väeüksuse juht ütles, et merel saab olema veidi müra, tõstke uppujaid veest välja, kui saate. Vaatepilt oli õudne. Laevad põlesid ja inimesed hulpisid merelainetes nagu piljardikuulid, oli ka naisi. Oli kohutav näha uppujate silmis palvet.”
Sukeldujad tõe otsinguil
Lahkumise eel Naissaarelt ligi 1500 sõdurit pardale võtnud Läti aurikuga Everita vajus merepõhja 1561 inimest, hukkumiskoha lähedal sõitis miinile ka päästma saabunud vahilaev Tsüklon. Everita ja Tsüklon olid olulised alused Venemaa uurimisrühma möödunud suvises tegevuses.
Venemaa uurijate juuli alguse ekspeditsioonist andis Käsmu meremuuseumis videosilla vahendusel ülevaate rühma juht Konstantin Bogdanov. Tema sõnul tehti Everita vrakk kindlaks Prangli saare lähedal ja selle kõrval identifitseeriti Tsüklon, kuigi algse info põhjal pidanuks seal asuma allveelaev. Venemaa sukeldujate põhieesmärk Eesti vetes oli siiani allveelaeva vrakkide otsimine, möödunud suvel asusid nad koostöös muinsuskaitseametiga uurima Juminda miinilahingus uppunud laevu. Muinsuskaitseametit esindas ekspeditsioonis allveearheoloogia nõunik Maili Roio. Idanaabrite uurimisrühma rahastab Vene geograafia selts.
Konstantin Bogdanov: „Tänu Vene allikatele, eeskätt ajaloolase, erukontradmirali Radi Zubkovi dokumentidest kogutud infole saime paari päevaga selgeks, kus tuleb vrakkide otsimiseks sukelduda. Leidsime Paldiskist teele läinud transpordilaeva Balhaši, kus Zubkovi andmetel oli 3900 inimest, nende seas ka patsiendid. Pääses sadakond, 3800 hukkus mõne minutiga.”
Samuti leidsid nad auriku Naissaar, mis pidi peale võtma 1500-2000 nimest. Seda leidu pidas rühma juht suureks kordaminekuks, kuna puudus arhiiviinfo hukkumise aja ja koha suhtes.
Kui kalabioloogiks õppinud Immi Wallin huvitus lennuki Kaleva allatulistamisest 1940. aastal Soome lahel ja uuris vraki asukohta, soovitati tal lugeda Mati Õuna 2006. aastal ilmunud raamatut Juminda merelahingust. See sütitas temas kirgliku soovi selgeks teha miinilahingus uppunud aluste täpne saatus.
Immi Wallini ettevõtte SubZone OY teeb koostööd arheoloogidega, tal endal pole vastavat ettevalmistust: „Käin küll arhiivides uurimas, sest pean tõeni jõudmisest lugu. Mul on uurimislaeva kapteni paberid, oskan sukelduda ja vee all pildistada.”
Tänavu filmis SubZone OY mitut vrakki ja tegi kindlaks kahe aluse nime, Luga ja Andrei Ždanov. Samuti identifitseerisid soomlased miinilahingu eel uppunud Leene.
Immi Wallin rääkis, et on tahtnud algusest peale teha veealuseid uuringuid nii-öelda puhtalt lehelt. Eri allikatega tutvudes pani ta tähele, et eksitavat teavet oli liialt palju. Veeteede ameti kaardil on märgitud arvukalt vrakkide asupaiku miiniväljal, kuid suur osa neist on identifitseerimata või on kirjas vale nimega: „Tahaksin, et Juminda miinilahingu ajalugu kirjutatakse uuesti ja siis juba tuginedes nimedele ja arvudele, mis on leidnud kinnitust. Ise ma ilmselt kirjutama ei hakka, anname kogu uuritava info muinsuskaitseametile.”
