Mida on too­nud mei­le va­ba­dus?

AN­NE ORUAAS

Rii­gi­va­nem Jaan Tõ­nis­son kirjutas 1928. aas­tal il­mu­nud õhu­ke­se vi­hi­ku „Küm­me aas­tat riik­lik­ku ise­seis­vust“ ava­loos: „Ra­pu­ta­des ma­ha võõ­ra või­mu päe­va­de sõ­na­kuul­mi­se hin­geo­lu, sün­nib rah­vas üle öö uueks, et riik­li­kus ise­seis­vu­ses ise oma saa­tu­se üle kä­su­ta­da. Kui­gi ae­ga­de jook­sul mi­ne­vi­ku var­jud meie põl­ve sil­mi va­he­te­va­hel ta­kis­tak­sid sel­ges­ti üle nä­ge­mast tul­dud teed ja rah­va­hing end mit­te ik­ka kül­lalt ei leia va­bas ene­se­mää­ra­mi­ses, siis on see kõik ome­ti ik­ka ai­nult möö­da­mi­nev. Ise­gi kõi­ge ki­be­dam ar­vus­tus ole­vi­ku näh­tus­te ja oma rii­gi elu aval­dus­te kal­lal ei suu­da meie põl­ve ini­mes­te hin­ges mit­te enam jää­da­valt sum­bu­ta­da va­ba rah­va ene­se­tun­net. Ise­gi ma­jan­dus­li­ku kit­si­ku­se sur­ve ja vä­lis­te ras­kus­te kiu­sa­tus ei saa väl­ja kis­ku­da meie põl­ve hin­gest tead­vust, et meil ei to­hi ol­la ta­ga­si­pöö­ret en­dis­tes­se olu­des­se.“

See so­bib ka tä­na­ses­se päe­va. Äs­ja­ne Ees­ti taa­si­se­seis­vu­mi­se aas­ta­päev oli li­saks või­ma­lu­se­le kolm päe­va pi­dut­se­da ka kok­ku­võ­te­te te­ge­mi­se aeg. Aeg ei ha­las­ta, need, kes 30 aas­ta eest olid te­gu­sad ja võt­sid vas­tu olu­li­si ot­su­seid, on pa­ra­ta­ma­tult jõud­nud elu tei­se pool­de. Kõi­ki po­le­gi enam meie hul­gas, pal­ju­del ei lu­ba ter­vis enam igal pool osa­le­da. On ol­nud mee­nu­ta­mi­se ja mõ­tisk­le­mi­se aeg.

Mi­da on too­nud mei­le 30 aas­tat va­ba­dust? Üles on kas­va­nud ter­ve inim­põlv va­ba­de ini­mes­te­na. Eks igaü­he isik­lik­ku va­ba­dust pii­ra­vad sub­jek­tiiv­sed te­gu­rid ja on ka „ki­be­dat ar­vus­tust ole­vi­ku näh­tus­te ja rii­gi elu aval­dus­te kal­lal“, na­gu üt­les Jaan Tõ­nis­son. Suu­res plaa­nis ole­me va­bad te­ge­ma, mis vä­he­gi hu­vi pa­kub, sün­nis ja sea­dus­lik. Kol­me päe­va jook­sul oli rõõm osa saa­da eriil­me­lis­test sünd­mus­test, mis kõik omal kom­bel va­ba­du­se tun­net tu­gev­da­sid. 20. au­gus­ti õh­tul olin ime­li­sel ko­du­sel peol, ku­hu pe­re­rah­vas kut­sus oma naab­rid ja tut­ta­vid, et ühi­selt fil­me vaa­da­ta ja möö­du­nut mee­nu­ta­da. Oli pal­ju lap­si, kes rõõm­salt kil­ga­tes rin­gi jook­sid, aga ka üks proua, kes veel en­ne Teist il­ma­sõ­da koo­lis käi­nud, ja na­gu peo­pe­re­nai­ne üt­les, ühen­dab meid kõi­ki veel esi­me­se Ees­ti aja­ga. Va­ba­dus te­ha oma ko­dus fil­miõh­tu il­ma, et kee­gi kont­rol­liks või tsen­see­riks, mi­da seal näi­da­tak­se. Üle kol­me­küm­ne aas­ta ta­ga­si po­leks kõ­ne al­la­gi tul­nud.

Voo­sel tä­his­ta­ti Saia la­hin­gu mä­les­tus­mär­gi taas­ta­mi­se 30. aas­ta­päe­va. Just Va­ba­dus­sõ­ja süm­bo­lid, mi­da tu­li ko­gu oku­pat­sioo­nia­ja pei­ta ja sa­la­du­ses hoi­da, said 30 aas­tat ta­ga­si olu­li­seks, neid taas­ta­ti ko­ha­li­ke ini­mes­te nõu ja jõu­ga. Kui­gi nais­tel oli hirm oma mees­te pä­rast, tan­kid Voo­se­le ei tul­nud ja sam­mas sai val­mis. Hir­mu, et tan­kid tu­leks meie te­ge­mi­si se­ga­ma, ei ole. Ei tu­le pä­he­gi enam.

Ko­sel tõm­ma­ti 21. au­gus­ti õh­tul pi­du­li­kult ki­ri­ku­tor­ni ta­ga­si kukk ja rist, mis paar aas­tat ta­ga­si re­mon­diks ja kul­da­mi­seks ma­ha võe­ti. See oli osa ki­hel­kon­na­päe­va­de ka­vast, mis tõi pal­ju uu­dis­ta­jaid kok­ku. Va­ba­dus on ka ki­ri­kus ava­li­kult toi­me­ta­da ja sel­lest tea­da an­da.
Roo­kü­las Nõmb­ra kar­ja­mõi­sa va­re­me­te ümb­ru­ses pee­ti val­gus­fes­ti­va­li. Met­sas hiil­gasid pi­me­du­ses ees­ti ja vä­lis­maa kunst­ni­ke val­gu­sins­tal­lat­sioo­nid, kõ­las lum­mav muu­si­ka. Ka see on ju va­ba­du­se an­tud või­ma­lus, et kui on pea­le­hak­ka­mist, võid kas või met­sas tipp­ta­se­mel kuns­ti­näi­tu­se või kont­ser­di kor­ral­da­da.

Va­ba­dus lu­bab meil te­ha just neid as­ju, mis mei­le en­di­le hu­vi pa­ku­vad ja to­re­dad tun­du­vad, ka teis­te­le pak­ku­da. See võib prae­gu tun­du­da ise-e­ne­sest mõis­te­tav, aga vaid inim­põlv ta­ga­si ei ol­nud. Ka­su­ta­gem se­da või­ma­lust jul­ges­ti.