SIR­JE VOOL­MAAL on Keh­ras kor­ra­ga kaks näi­tust

2248
„See val­ge kott so­biks häs­ti mõ­ne­le pruu­di­le,“ näi­tab SIR­JE VOOL­MAA üh­te näi­tu­sel eks­po­nee­ri­tud 31st oma­teh­tud ko­tist.

„Olen elus tei­nud pal­ju se­da, mi­da peab, nüüd teen se­da, mi­da ta­han,“ üt­leb pal­ju­de ho­bi­de­ga kuns­tiõ­pe­ta­ja ja juuk­sur SIR­JE VOOL­MAA Kehrast.

Mi­tu aas­tat on Sir­je Vool­maa ol­nud pen­sio­nil, kuid an­nab jät­ku­valt tun­de Keh­ra kuns­ti­de­koo­lis ning teeb ko­dus FIE­na juuk­su­ri­tööd. Pea­le sel­le on tal pal­ju ho­bi­sid: lau­lab an­samb­lis, näit­leb, teeb spor­ti, koob kan­gast ja ju­hen­dab ke­raa­mi­ka­rin­gi, ku­jun­dab ko­duae­da, küp­se­tab lei­ba.
Sel kuul on Keh­ras kor­ra­ga üle­val Sir­je Vool­maa kaks näi­tust – rah­va­ma­jas on väl­ja­pa­nek eri­su­gus­test kot­ti­dest, mi­da ta on õm­mel­nud aas­ta­küm­neid, val­la­ma­jas sai nä­ha maa­le ing­li­test. Lä­hia­jal pan­nak­se näi­tus „Ing­li­te aeg“ üles Keh­ra raa­ma­tu­kok­ku.

Ko­tid ja ing­lid
Rah­va­ma­jas on väl­jas Sir­je Vool­maa teh­tud 31 kot­ti – õm­mel­dud va­na­dest tek­sa­dest, klei­dist või sviit­rist, mõ­ni koo­tud, teh­tud tühjadest koh­vi­pak­ki­dest, kau­nis­ta­tud or­gan­za-teh­ni­kas   lil­le­de   või   hoo­pis nöö­pi­de­ga. Kot­ti­de valmistamist alus­tas Sir­je Vool­maa 1970­nda­tel ning se­da tin­gis va­ja­dus. Ta ei soo­vi­nud lau­lu­peo­le min­na ki­le­ko­ti­ga ning te­gi rah­va­rii­de­see­li­ku­tü­kist ko­tid nii en­da­le kui tüt­re­le.
„Kõik taas­ka­su­ta­tud ma­ter­ja­list, vaid lu­kud os­tan uued,“ sõ­nab ta ning li­sab, et kõik ko­tid on tar­bee­se­med, kuid te­ma jaoks on olu­li­ne ka nen­de kau­nis vä­li­mus.
Poo­led eks­po­nee­ri­tud kot­ti­dest on spet­siaal­selt näi­tu­seks teh­tud, osa neist leid­nud sel­le kau­du uue oma­ni­ku. Sir­je Vool­maal on poest os­te­tud kot­te ko­dus vaid üks: „Võt­sin pä­he, et ta­han en­da­le üht pu­nast kot­ti. Ost­sin, aga olen se­da kand­nud mi­ni­maal­selt, see liht­salt ei so­bi mul­le – nii et täies­ti mõt­te­tu ost.“
Maa­li­näi­tu­seks „Ing­li­te aeg“, mis oli es­ma­kord­selt sa­mu­ti Keh­ra rah­va­ma­jas aas­ta ta­ga­si, sai Sir­je Vool­maa alg­tõu­ke Ams­ter­da­mis, kui vaa­tas muu­seu­mis oma lem­mik­kunst­ni­ku Jo­han­nes Ver­mee­ri maa­li „Tü­tar­laps pärl­kõr­va­rõn­ga­ga“.
Keh­ra har­ras­tus­kunst­ni­ku­le meel­dib us­ku­da, et ing­lid on ole­mas: „Kolm kor­da üle õla enam sü­li­ta­da ei saa, sest seal is­tub kait­sein­gel. Ma ar­van, et usk mil­les­se­gi või kel­les­se­gi on iga ini­me­se jaoks va­ja­lik.“

Juuk­su­rist kuns­tiõ­pe­ta­jaks
Noo­re­na õp­pis Sir­je Vool­maa pe­da­goo­gi­kat ja psüh­ho­loo­giat, kuid üli­kool jäi poo­le­li, ku­na abiel­lu­mi­se jä­rel Tal­lin­nast Keh­ras­se ko­li­des ei leid­nud ta eria­last tööd. Mõ­ned aas­tad oli Keh­ra te­ha­ses kunst­nik, te­gi pla­ka­teid ja loo­sun­geid, ning õp­pis sa­mal ajal Tar­tu kuns­ti­koo­li kau­gõp­pes.
Kui üks juuk­sur hak­kas Keh­rast ära ko­li­ma, pak­kus Sir­je Vool­maa­le, ha­ka­ku te­ma ase­mel juuk­su­riks. Sir­je Vool­maa sai väl­jaõp­pe Har­ju TTV õp­pek­las­sis ning 1980. aas­tal töö­ko­ha Keh­ra tee­nin­dus­pa­vil­jo­nis. Ees­ti ise­seis­vu­mi­se jä­rel sai te­mast FIE, esial­gu olid töö­ruu­mid koo­li­ma­ja ta­ga asu­vas ühi­se­la­mus. Kui ter­vi­se­kait­se pi­das ruu­mi juuksu­ri­sa­lon­giks lii­ga väi­ke­seks, ehi­tas abi­kaa­sa tal­le ko­du­maj­ja Üle­jõel suu­re­ma.
14 aas­tat ta­ga­si kut­sus Keh­ra kuns­ti­de­koo­li too­na­ne di­rek­tor Paul Raud Sir­je Vool­maa kuns­tiõ­pe­ta­jaks. Aas­ta­te jook­sul  õpe­tas  ta  las­te­le  maa­li­mist, joo­nis­ta­mist, vor­miõ­pe­tust, kuns­tia­ja­lu­gu. Just kuns­tia­ja­lu­gu peab ta en­da lem­mi­kuks ning kui­gi jäi eel­mi­sel aas­tal töölt ko­ju, an­nab asen­da­ja­na kuns­ti­de­koo­lis tei­si­päe­vi­ti kolm kuns­tia­ja­loo tun­di: „Mul­le on meel­di­nud õpe­ta­da las­te­le se­da, mis pa­neb ka mul en­dal niiöel­da lam­bid põ­le­ma. Oleks to­re, kui saak­sin neis­se pi­sut­ki süs­ti­da eu­foo­riat, mis mul on en­dal kuns­tia­ja­loo suh­tes. Kah­juks on see ai­ne õp­pe­ka­vas mar­gi­naal­ne.“

Pen­sio­ni eel lõ­pe­tas üli­koo­li
Ku­na õpe­ta­jalt nõu­ti kõrg­ha­ri­dust, oli Sir­je Vool­maa sun­ni­tud koo­lis töö­ta­des uues­ti õp­pi­ma mi­ne­ma. Ta lõ­pe­tas pe­da­goo­gi­kaü­li­koo­li 6 aas­tat ta­ga­si 59aas­ta­se­na.
„Olin teis­te kõr­val di­no­sau­rus, koo­li­kaas­la­sed olek­sid va­nu­se poo­lest või­nud ol­la mu lap­sed,“ sõ­nab ta ja tun­nis­tab, et mit­me töö kõr­valt õp­pi­da oli vä­ga ras­ke.
„Tõu­sin igal hom­mi­kul kell 5 ja hak­ka­sin õp­pi­ma. Va­na pea, mi­da­gi ei tuu­bi pä­he, kõik tu­li en­da­le sel­geks te­ha. Kell 12 läk­sin koo­li, olin algk­las­si­ma­jas pi­ka­päe­va­rüh­ma õpe­ta­ja, sealt eda­si kuns­ti­de­koo­li, õh­tul jäl­le õp­pi­sin. Olen vä­ga põh­ja­lik ega saa­nud en­da­le lu­ba­da, et mul on keh­vad hin­ded. Ka juuk­su­ri­tööd te­gin, ei saa­nud ini­mes­te­le öel­da, et tul­ge kol­me aas­ta pä­rast, prae­gu on mul vä­ga kii­re.“
Oma kur­su­sel oli Sir­je Vool­maa ai­nus, kes lõ­pe­tas no­mi­naa­la­ja­ga, cum lau­dest jäi vä­ga vä­he puu­du.

Lau­lab, näit­leb, teeb spor­ti
Sel ajal, kui Sir­je Vool­maa ra­be­les mit­mes ko­has tööl ning hak­kas üli­koo­li lõ­pe­ta­ma, hak­kas Sir­je Põ­len­dik Keh­ras näi­te­rin­gi te­ge­ma. Kui­gi ko­gu aeg oli kii­re ning va­rem pol­nud näi­del­nud, pak­kus Sir­je Vool­maa end sin­na: „Olen se­da eluaeg taht­nud ja ar­va­sin, et nüüd on õi­ge aeg.“
Näi­te­rin­gi­ga Pant­heon on teh­tud mit­meid la­vas­tu­si, vii­ma­ti esie­ten­dus sü­gi­sel „Mi­nu ne­li nal­ja­kat tü­tart“, kus Sir­je Vool­maal on ema roll. Keh­ras män­gi­ti se­da kaks kor­da täis­saa­li­le, tükk eten­dus Raa­si­kul ja Aeg­vii­dus, pä­rast mit­me­kuu­list pau­si min­nak­se sel­le­ga Kuu­sal­lu.
Lap­sest saa­dik koo­ri­des laul­nud Sir­je Vool­maa on Keh­ra an­samb­li Ko­du lii­ge ning pen­sio­ni­le jää­des pöör­dus ta­ga­si oma lap­se­põl­vear­mas­tu­se, spor­di, juur­de. Ku­na­gi­ne Ees­ti noor­te­koon­di­se lii­ge uju­mi­ses käib kord nä­da­las Kuu­sa­lu uju­las, on sport­lik­ke elu­vii­se jät­ka­va­te en­dis­te uju­ja­te meis­te­ru­ju­mi­se U-klu­bi lii­ge ja osa­leb võist­lu­sel: „Olen staie­ri tüü­pi, mi­nu alad on 200 ja 400 meet­rit. Ujun jär­jest um­bes ki­lo­meet­ri. Aeg ei ole mul­le täh­tis, võist­len pi­gem iseen­da­ga.“
Siis­ki on ta mõel­nud su­vel Bu­da­pes­tis toi­mu­va­test MM-võist­lus­test, kuid pel­gab sõi­du­ku­lu kal­liks. Ka ae­ga peab Sir­je Vool­maa kal­liks – ta soo­vib pen­sio­nieas veel vä­ga pal­ju jõu­da.
„Ta­hak­sin to­hu­tult võt­ta lau­lu­tun­de. Vih­kan va­les­ti laul­dud noo­ti, kuid mu hääl on tree­ni­ma­ta ega kan­na. Ku­na­gi koo­li­tas koo­ri­juht Tii­na Stein­berg mi­nust kvar­tet­ti­de kon­kur­si jaoks esi­me­se sop­ra­ni, kuid prae­gu lau­lan niiöel­da soo­ja õhu pealt, mis ei ole vä­ga aka­dee­mi­li­ne.“
Tä­na­vu hak­kas Sir­je Vool­maa kuns­ti­de­koo­lis õp­pi­ma hoo­pis plokkf­löö­ti, ku­na seal­sed õpe­ta­jad plaa­ni­vad ke­va­del väl­ja tul­la põ­ne­va kont­ser­di­ga, kus igaüks neist esi­neb hoo­pis tei­sel alal, mi­da õpe­tab.

Eelmine artikkelAl­ga­sid B-klas­si meist­ri­võist­lu­sed kä­si­pal­lis
Järgmine artikkelRaa­si­ku val­la juu­bel maks­ab 10 000 eu­rot