
„Olen elus teinud palju seda, mida peab, nüüd teen seda, mida tahan,“ ütleb paljude hobidega kunstiõpetaja ja juuksur SIRJE VOOLMAA Kehrast.
Mitu aastat on Sirje Voolmaa olnud pensionil, kuid annab jätkuvalt tunde Kehra kunstidekoolis ning teeb kodus FIEna juuksuritööd. Peale selle on tal palju hobisid: laulab ansamblis, näitleb, teeb sporti, koob kangast ja juhendab keraamikaringi, kujundab koduaeda, küpsetab leiba.
Sel kuul on Kehras korraga üleval Sirje Voolmaa kaks näitust – rahvamajas on väljapanek erisugustest kottidest, mida ta on õmmelnud aastakümneid, vallamajas sai näha maale inglitest. Lähiajal pannakse näitus „Inglite aeg“ üles Kehra raamatukokku.
Kotid ja inglid
Rahvamajas on väljas Sirje Voolmaa tehtud 31 kotti – õmmeldud vanadest teksadest, kleidist või sviitrist, mõni kootud, tehtud tühjadest kohvipakkidest, kaunistatud organza-tehnikas lillede või hoopis nööpidega. Kottide valmistamist alustas Sirje Voolmaa 1970ndatel ning seda tingis vajadus. Ta ei soovinud laulupeole minna kilekotiga ning tegi rahvariideseelikutükist kotid nii endale kui tütrele.
„Kõik taaskasutatud materjalist, vaid lukud ostan uued,“ sõnab ta ning lisab, et kõik kotid on tarbeesemed, kuid tema jaoks on oluline ka nende kaunis välimus.
Pooled eksponeeritud kottidest on spetsiaalselt näituseks tehtud, osa neist leidnud selle kaudu uue omaniku. Sirje Voolmaal on poest ostetud kotte kodus vaid üks: „Võtsin pähe, et tahan endale üht punast kotti. Ostsin, aga olen seda kandnud minimaalselt, see lihtsalt ei sobi mulle – nii et täiesti mõttetu ost.“
Maalinäituseks „Inglite aeg“, mis oli esmakordselt samuti Kehra rahvamajas aasta tagasi, sai Sirje Voolmaa algtõuke Amsterdamis, kui vaatas muuseumis oma lemmikkunstniku Johannes Vermeeri maali „Tütarlaps pärlkõrvarõngaga“.
Kehra harrastuskunstnikule meeldib uskuda, et inglid on olemas: „Kolm korda üle õla enam sülitada ei saa, sest seal istub kaitseingel. Ma arvan, et usk millessegi või kellessegi on iga inimese jaoks vajalik.“
Juuksurist kunstiõpetajaks
Noorena õppis Sirje Voolmaa pedagoogikat ja psühholoogiat, kuid ülikool jäi pooleli, kuna abiellumise järel Tallinnast Kehrasse kolides ei leidnud ta erialast tööd. Mõned aastad oli Kehra tehases kunstnik, tegi plakateid ja loosungeid, ning õppis samal ajal Tartu kunstikooli kaugõppes.
Kui üks juuksur hakkas Kehrast ära kolima, pakkus Sirje Voolmaale, hakaku tema asemel juuksuriks. Sirje Voolmaa sai väljaõppe Harju TTV õppeklassis ning 1980. aastal töökoha Kehra teeninduspaviljonis. Eesti iseseisvumise järel sai temast FIE, esialgu olid tööruumid koolimaja taga asuvas ühiselamus. Kui tervisekaitse pidas ruumi juuksurisalongiks liiga väikeseks, ehitas abikaasa talle kodumajja Ülejõel suurema.
14 aastat tagasi kutsus Kehra kunstidekooli toonane direktor Paul Raud Sirje Voolmaa kunstiõpetajaks. Aastate jooksul õpetas ta lastele maalimist, joonistamist, vormiõpetust, kunstiajalugu. Just kunstiajalugu peab ta enda lemmikuks ning kuigi jäi eelmisel aastal töölt koju, annab asendajana kunstidekoolis teisipäeviti kolm kunstiajaloo tundi: „Mulle on meeldinud õpetada lastele seda, mis paneb ka mul endal niiöelda lambid põlema. Oleks tore, kui saaksin neisse pisutki süstida eufooriat, mis mul on endal kunstiajaloo suhtes. Kahjuks on see aine õppekavas marginaalne.“
Pensioni eel lõpetas ülikooli
Kuna õpetajalt nõuti kõrgharidust, oli Sirje Voolmaa sunnitud koolis töötades uuesti õppima minema. Ta lõpetas pedagoogikaülikooli 6 aastat tagasi 59aastasena.
„Olin teiste kõrval dinosaurus, koolikaaslased oleksid vanuse poolest võinud olla mu lapsed,“ sõnab ta ja tunnistab, et mitme töö kõrvalt õppida oli väga raske.
„Tõusin igal hommikul kell 5 ja hakkasin õppima. Vana pea, midagi ei tuubi pähe, kõik tuli endale selgeks teha. Kell 12 läksin kooli, olin algklassimajas pikapäevarühma õpetaja, sealt edasi kunstidekooli, õhtul jälle õppisin. Olen väga põhjalik ega saanud endale lubada, et mul on kehvad hinded. Ka juuksuritööd tegin, ei saanud inimestele öelda, et tulge kolme aasta pärast, praegu on mul väga kiire.“
Oma kursusel oli Sirje Voolmaa ainus, kes lõpetas nominaalajaga, cum laudest jäi väga vähe puudu.
Laulab, näitleb, teeb sporti
Sel ajal, kui Sirje Voolmaa rabeles mitmes kohas tööl ning hakkas ülikooli lõpetama, hakkas Sirje Põlendik Kehras näiteringi tegema. Kuigi kogu aeg oli kiire ning varem polnud näidelnud, pakkus Sirje Voolmaa end sinna: „Olen seda eluaeg tahtnud ja arvasin, et nüüd on õige aeg.“
Näiteringiga Pantheon on tehtud mitmeid lavastusi, viimati esietendus sügisel „Minu neli naljakat tütart“, kus Sirje Voolmaal on ema roll. Kehras mängiti seda kaks korda täissaalile, tükk etendus Raasikul ja Aegviidus, pärast mitmekuulist pausi minnakse sellega Kuusallu.
Lapsest saadik koorides laulnud Sirje Voolmaa on Kehra ansambli Kodu liige ning pensionile jäädes pöördus tagasi oma lapsepõlvearmastuse, spordi, juurde. Kunagine Eesti noortekoondise liige ujumises käib kord nädalas Kuusalu ujulas, on sportlikke eluviise jätkavate endiste ujujate meisterujumise U-klubi liige ja osaleb võistlusel: „Olen staieri tüüpi, minu alad on 200 ja 400 meetrit. Ujun järjest umbes kilomeetri. Aeg ei ole mulle tähtis, võistlen pigem iseendaga.“
Siiski on ta mõelnud suvel Budapestis toimuvatest MM-võistlustest, kuid pelgab sõidukulu kalliks. Ka aega peab Sirje Voolmaa kalliks – ta soovib pensionieas veel väga palju jõuda.
„Tahaksin tohutult võtta laulutunde. Vihkan valesti lauldud nooti, kuid mu hääl on treenimata ega kanna. Kunagi koolitas koorijuht Tiina Steinberg minust kvartettide konkursi jaoks esimese soprani, kuid praegu laulan niiöelda sooja õhu pealt, mis ei ole väga akadeemiline.“
Tänavu hakkas Sirje Voolmaa kunstidekoolis õppima hoopis plokkflööti, kuna sealsed õpetajad plaanivad kevadel välja tulla põneva kontserdiga, kus igaüks neist esineb hoopis teisel alal, mida õpetab.