
ERE UIBO
Kui rääkisin sõpradele, et plaanin sõita juulis merest võimalikult kaugele, Kesk-Aasiasse Usbekistani sealse 45kraadise kuumalaine ajal, tuli mul palju vastata küsimusele – miks? Olen sellise küsimusega juba harjunud, kuna ei vali reisisihtkohti selle järgi, kus on kõige mugavam või ilusam, peaasi, et oleks põnev ja võimalikult ehe. Õnneks ei viljele ma seda stiili üksi – mu reisikaaslasest elukaaslasel on väärtuslikud teadmised ja kogemused reisikava kokkupanekul, huvi rännata seljakotiga ja avastada. Ise uurides, kava kokku pannes ja kohalikega eelnevalt interneti kaudu suheldes on võimalik hoida ka reisikulud madalamad kui büroode kaudu asju ajades – 9päevase Usbekistani reisi kogueelarve koos kohapealsete elamiskulude ja suveniiridega jäi tagantjärele arvutades kindlasti alla 1000 euro.
Kesk-Aasias polnud ma varem käinud ning kuna nädalaga mitut riiki korraga ette võtta ei tahtnud, tuli teha valik. Otselend Riiast Usbekistani pealinna Taškenti võttis mõne tunni ning erinevalt Euroopa (odav)lennufirmadest ei kontrollinud Usbekistani rahvusliku lennufirma lennukis keegi, kui mitu kilo pagasit on kaasa võetud või ega küüneviil ole sentimeeter lubatust pikem. Lennukis oli turiste peale meie vaid mõned, enamik reisijatest olid usbekid, kes käivad Euroopas tööl.
Koos 27,8 miljoni elanikuga Usbekistanis kuuluvad Kesk-Aasia riikide hulka tema naabrid Kõrgõstan, Kasahstan ja Tadžikistan, veidi üle 100 kilomeetri on Usbekistanil lõunapiiri ka Afganistaniga. Alates tänavu veebruarist on Usbekistani reisimine 45 riigi, sealhulgas Eesti kodanikele viisavaba. See on kaasa toonud kultuuride sulandumist – paljude ajalooliste teemajade asemel on Coca-Cola sildid, turul on vürtside ja tübeteikade kõrval üha enam hinnas Adidase dressid ning lääne päritolu värvilised karastusjoogid ja kommid. Tänava üldpilt meenutab Eesti 90ndaid aastaid, kui suurejoonelised idamaised templid välja arvata. Piiride avanemine on kasvatanud turistide arvu viimastel aastatel lausa 40 protsenti.
Morss, mošeed ja siidisallid
Meie teekond algas pealinnast Taškendist, mis on Kesk-Aasia üks rikkamaid linnu. 1966. aastal laastas Taškenti võimas maavärin, mis hävitas suurema osa linnast. Üles ehitati eesrindlik nõukogudeaegne linn, jalakäijate paradiis, kus on palju avaraid kõnniteesid, parke, alleesid, purskkaevusid, monumente. Kohe pärast maavärinat asuti planeerima Taškendi metrood, mis pidi täitma ka pommivarjendi ülesannet. Veel möödunud aastani oli uhketes ornamentide ja mosaiikidega kaunistatud metroojaamades pildistamine keelatud, mis tundus turvalisuse seisukohalt igati mõistlik keeld, sest jaapanlasest pereisa oleks meiegi silme all peaaegu rongi alla jäänud, kui end pildistama upitas.
Linnasüdames paikneval
Chorsu turul oli reisikirjelduste põhjal „müügil kõike“. Üle saja aasta vanuses idamaise rohekas-sinise mosaiikkupli all asuvas turuhoones oli meeldivalt varjuline. Erinevalt paljudest lõunamaistest turgudest polnud kauplejad pealetükkivad, vaid pakkusid lahkelt maitsmiseks kuivatatud ja värskeid puuvilju, hobuseliha vorsti, rohelist teed. Kui muu ehk ei väärigi parima maitseelamuse tiitlit, siis arbuus oli seal tõesti parim, mida olen kunagi saanud.
Suurejoonelisi ehitisi on linnas mitmeid. Neist ehk meeldejäävaim oli Khasti Imami väljak ja taevasiniste kuplitega mošee 50meetriste minarettidega, mille varjus hulgaliselt käsitöölisi-kaupmehi müümas lisaks tavapärastele suveniiridele ka siidisalle, nahast tooteid ja puidust nikerdusi. Mošees on varjul ka Ottomani koraan, mis pärit 7. sajandist.
Nõukogude arhitektuuri uhkeid näiteid on peaaegu igal väljakul. Hooned, millest paljud on ilmselgelt liiga suured, on betooni valatud inspireerituna 1970ndate aastate NSVLi kosmoseprogrammist ja ulmekirjandusest – näiteks ei saa pildistamata mööda minna Uzbekistani hotellist, millel 17 korrust ja 254 tuba. Tegu oli hiilgeaegade esindushotelliga, kus peatusid kuulsused.
Põhjamaiselt heledanahalisena kartsin, et päikesekreem on lauspäikese käes jõuetu, kuid sealne päike on selline, nagu pole ma kusagil kohanud – see ei hakka peale ka ilma kaitsekreemita. Igal tänavanurgal sai kosutust joogivaatidest, kust paarikümne eurosendi eest sai klaasitäie karastavat morssi, mis maitses nagu limonaad Dušess, või kalja ning janu võis kustutada ka gaseeritud vee automaatidest.
Kõrvalepõike linnamelust tegime Charvaki veehoidla äärde Taškendist kirdes. Vastavatud ööbimiskoht oli veel värvilõhnaline. Kõrge kiviaiaga piiratud hoovis oli vaeva nähtud, tegu oli pere- või ehk isegi suguvõsaäriga, sest hoovis asjatas kümmekond eri vanuses noort – kes meisterdas minipurskkaevu, kes pesi põrandat, kes assisteeris põrandapesijat. Järelevalvet pidas kõige üle omanik, kes aeg-ajalt kõvemat häält tegi. Selliseid pereärisid nägime mujalgi. Vesteldes selgus, et noored näevad aina kasvavas turismisektoris võimalust teenida ka oma kodukohas. Kahju, et keeleoskus nii kiiresti järele ei tule – me ei lootnudki inglise keeles hakkama saada, kuid maapiirkondade noorem põlvkond ei oska enam ka vene keelt ehk üldse mitte midagi peale kohaliku keele. Seega oli eriti heas seisus näiteks taksojuht, kes meid 40 euro eest pool päeva ringi sõidutas ning meiega ladusas vene keeles suhtles. Paljudel keeleoskuseta lihttöötegijatel on see peaaegu ühe kuu palk.
Siiditee pärlid ja „mägironimine“
Usbekistani ehk tuntuim linn on 2500aastane Samarkand, mis on Kesk-Aasia ning ka maailma üks vanimaid, suurim hiilgeaeg oli Siiditee ajal, kui linnast käis läbi kaubavedu Aasia ja Euroopa vahel. Siidi oli ka praegu Samarkandis palju – siidirätikud lendlesid isegi kaunite sisehoovide kaunistuselementidena. Suveniiripoestki ei lastud enne minema, kui oli proovitud, kuidas siidisall kaelas istub.
Kui helesinistest kuplitest ja imelistest mosaiikidest midagi eriliselt välja tuua, oleks see Registani väljak ja kunagiste islami õppeasutuste kompleks. Võrreldes Pariisi Eiffeli torniga on Registanis hea foto saamine üsna lihtne, sest suvel keset päeva seal rahvast eriti pole. Kohalikud ja ka turistid eelistavad ümberkaudsetes parkides kuumuse eest varju otsida. Hämaras, kui on jahedam, sisse lülitatakse valgustus ja saabub melu, on tunne nagu tuhande ja ühe öö muinasjutus.
Järgmine peatuspunkt oli Samarkandi „väiksem vend“ Buhhaara, kunagise Pärsia tsivilisatsiooni üks keskuseid, kus oli arvukalt kuppel-katuseid, templeid ja mošeesid. Nii palju eri valitsemisaegu ja rüüstamisi näinud linn on üldpildis ikka sama, nagu oli sajandeid tagasi. Lähemal vaatlusel võib siin-seal aga märgata, et ajalugu hoida pole sugugi odav – mõnelgi pool on katkised mosaiikplaadid asendatud tänapäevaste ja odavate materjalidega.

Meie teekonnal linnadest viimane ja kõige pisem oli Shahrisabz, kuulsa valitseja Timuri sünnipaik. Selles Samarkandist 90 kilomeetri kaugusel linnas piisab paarist tunnist, kuna vaatamisväärsused asuvad kõik umbes kilomeetri pikkuses lillede ja purskkaevudega kaunistatud pargis. Sõit tasub ette võtta ka seetõttu, et tee Samarkandist kulgeb sinna läbi mägede, kus kariloomad teel ning eesli seljas ratsutajad on tavalised. Iga saja meetri tagant oli söögikoht, kus pakuti kebabi või šašlõkki. Kuna mägedes oli ka 10 kraadi jahedam, oli sealne teeäärne turg oluliselt meeldivam kui Taškendi või Samarkandi kuulsad ja rahvarohked keskturud. Kaasa ostsime pähkleid, kuivatatud puuvilju ja Kuruti – kuivatatud jogurtipallikesi.
Rääkides loodusest, pole Usbekistan kindlasti rannapuhkuseks, kuna mere nägemiseks ei piisa ka naaberriikidesse sõitmisest. Mis aga ei tähenda, et kohalikud ei pingutaks. Veehoidlate ja järvede ääred on ehtsad kuurordid, kus perede kaupa on üles seatud piknikuplatsid. Ujuda saab ja vesi on mõnus!
Kohalikud liikumist siiski väga ei armasta. Palju on ligipääsetavaid mäetippe, kust avanevad imelised vaated. Ronida aga ei saa ja pole tarviski, sinna viib suusalift, mis ka suvisel ajal ohtralt kasutuses.
Valisime kodus välja Zomini looduspargi lootuses seal matkata. Matkaradade kohta oli internetis infot üsna palju – juures radade pikkused ning nende äärde jäävad vaatamisväärsused. Käimata meil need aga jäidki, sest autojuht keeldus meid matkaraja algusesse viimast – ta imestas, miks tahame metsa minna, seal võib olla metsloomi. Kuna me tõesti ei tahtnud oma autojuhti täbarasse olukorda panna, lasime end ühe vaatamisväärsuse juurest teise siiski autoga sõidutada.
Ärikokkulepped jäid sõlmimata, arbuus tarnimata
Usbekistani rahvas on väga sõbralik ja rõõmus. Nagu üks kuldhammastega taksojuht meile rääkis – elu on hea, kui toit on laual, pere koos ja pole sõda. Noortel, kes lääne kultuuriga aina rohkem sinasõprust teevad, on ambitsioone rohkem. Kahekümnendates Murat, autojuht, kes meid kolm päeva vedas, oli teinud lõpp-arve kontoritööga ning keskendus turistide sõidutamisele. Oma riigist teadis ta rääkida palju ning keeledki olid suus. Väga järjekindlalt, kuid viisakalt püüdis ta leida võimalusi, kuidas meiega äri teha – küll arbuusid, IT-valdkond, käsitöö. Kokkuleppeid seekord siiski ei sündinud, sest siiras oli tema imestus, kui kuulis, et tänaval üksiküritajana puuviljadega kauplemine pole Eestis eriti mõistlik ega tulus.
1991. aasta 1. septembril taasiseseisvunud Usbekistan on Eestile pigem sarnane. Oma vanuse tõttu ei mäleta ma Eesti 1990ndatest aastatest eriti palju, kuid tänapäevane Usbekistan on ehk väga selle sarnane – nuppudega telefonid, värvilised kommid ja karastusjoogid, popkultuuri lemmikutena Tom Cruise ja Jennifer Lopez.
Usbekistanist lahkumine möödus sündmustevaeselt – tahtmata raskete kottidega linna peal käia, külastasime Taškendi loomaaeda, kus traditsiooniliste tegelaste hulgas tekitasid kohalikes elevust meile tavapärased kaklevad kajakad, kellele oli lindude sektoris eraldatud lausa oma puur. Ärasõit olekski olnud igav, kui poleks järgnenud valuutavahetust. Vahetuspunkte oli lennujaamas mitu. Eurode saamiseks tuli aga ette näidata tšekk tõestamaks, et raha on ausal teel saadud. Olime võtnud raha kohalikust pangaautomaadist, tšekk oli alles, kuid mõned nullid olid sealt puudu – need polnud kõik ritta ära mahtunud ja kuna tšekk tuli automaadist välja vähe viltu, olid nullid lihtsalt kadunud. Seda, et soovime 1 000 000 SOM’i ehk 100 eurot tagasi vahetada, me enam tõestada ei suutnudki, kuna tšekile oli alles jäänud 1000. Õnneks said ülejääk ära kulutatud lennujaamas konservikarpi surutud pilafi ja kohaliku veini peale.