Sel­ja­ko­ti­ga Us­be­kis­ta­nis – koh­tu­vad Nõu­ko­gu­de aeg, Lääs, iid­ne ida­maa ja Ees­ti 90ndad

ERE UI­BO

Kui rää­ki­sin sõp­ra­de­le, et plaa­nin sõi­ta juu­lis me­rest või­ma­li­kult kau­ge­le, Kesk-Aa­sias­se Us­be­kis­ta­ni seal­se 45kraa­di­se kuu­ma­lai­ne ajal, tu­li mul pal­ju vas­ta­ta kü­si­mu­se­le – miks? Olen sel­li­se kü­si­mu­se­ga ju­ba har­ju­nud, ku­na ei va­li rei­si­siht­koh­ti sel­le jär­gi, kus on kõi­ge mu­ga­vam või ilu­sam, peaa­si, et oleks põ­nev ja või­ma­li­kult ehe. Õn­neks ei vil­je­le ma se­da stii­li ük­si – mu rei­si­kaas­la­sest elu­kaas­la­sel on väär­tus­li­kud tead­mi­sed ja ko­ge­mu­sed rei­si­ka­va kok­ku­pa­ne­kul, hu­vi rän­na­ta sel­ja­ko­ti­ga ja avas­ta­da. Ise uu­ri­des, ka­va kok­ku pan­nes ja ko­ha­li­ke­ga eel­ne­valt in­ter­ne­ti kau­du su­hel­des on või­ma­lik hoi­da ka rei­si­ku­lud ma­da­la­mad kui bü­roo­de kau­du as­ju aja­des – 9päe­va­se Us­be­kis­ta­ni rei­si ko­guee­lar­ve koos ko­ha­peal­se­te ela­mis­ku­lu­de ja su­ve­nii­ri­de­ga jäi ta­gant­jä­re­le ar­vu­ta­des kind­las­ti al­la 1000 eu­ro.

Kesk-Aa­sias pol­nud ma va­rem käi­nud ning ku­na nä­da­la­ga mi­tut rii­ki kor­ra­ga et­te võt­ta ei taht­nud, tu­li te­ha va­lik. Ot­se­lend Riiast Us­be­kis­ta­ni pea­lin­na Taš­ken­ti võt­tis mõ­ne tun­ni ning eri­ne­valt Eu­roo­pa (odav)len­nu­fir­ma­dest ei kont­rol­li­nud Us­be­kis­ta­ni rah­vus­li­ku len­nu­fir­ma len­nu­kis kee­gi, kui mi­tu ki­lo pa­ga­sit on kaa­sa võe­tud või ega küü­ne­viil ole sen­ti­mee­ter lu­ba­tust pi­kem. Len­nu­kis oli tu­ris­te pea­le meie vaid mõ­ned, ena­mik rei­si­ja­test olid us­be­kid, kes käi­vad Eu­roo­pas tööl.

Koos 27,8 mil­jo­ni ela­ni­ku­ga Us­be­kis­ta­nis kuu­lu­vad Kesk-Aa­sia rii­ki­de hul­ka te­ma naab­rid Kõr­gõs­tan, Ka­sahs­tan ja Tadžikis­tan, vei­di üle 100 ki­lo­meet­ri on Us­be­kis­ta­nil lõu­na­pii­ri ka Af­ga­nis­ta­ni­ga. Ala­tes tä­na­vu veeb­rua­rist on Us­be­kis­ta­ni rei­si­mi­ne 45 rii­gi, seal­hul­gas Ees­ti ko­da­ni­ke­le vii­sa­va­ba. See on kaa­sa too­nud kul­tuu­ri­de su­lan­du­mist – pal­ju­de aja­loo­lis­te tee­ma­ja­de ase­mel on Co­ca-Co­la sil­did, tu­rul on vürt­si­de ja tü­be­tei­ka­de kõr­val üha enam hin­nas Adi­da­se dres­sid ning lää­ne pä­ri­t­olu vär­vi­li­sed ka­ras­tus­joo­gid ja kom­mid. Tä­na­va üld­pilt mee­nu­tab Ees­ti 90ndaid aas­taid, kui suu­re­joo­ne­li­sed ida­mai­sed temp­lid väl­ja ar­va­ta. Pii­ri­de ava­ne­mi­ne on kas­va­ta­nud tu­ris­ti­de ar­vu vii­mas­tel aas­ta­tel lau­sa 40 prot­sen­ti.

Morss, mo­šeed ja sii­di­sal­lid
Meie tee­kond al­gas pea­lin­nast Taš­ken­dist, mis on Kesk-Aa­sia üks rik­ka­maid lin­nu. 1966. aas­tal laas­tas Taš­ken­ti võimas maa­vä­rin, mis hä­vi­tas suu­re­ma osa lin­nast. Üles ehi­ta­ti ees­rind­lik nõu­ko­gu­deaeg­ne linn, ja­la­käi­ja­te pa­ra­diis, kus on pal­ju ava­raid kõn­ni­tee­sid, par­ke, al­lee­sid, pursk­kae­vu­sid, mo­nu­men­te. Ko­he pä­rast maa­vä­ri­nat asu­ti pla­nee­ri­ma Taš­ken­di met­rood, mis pi­di täit­ma ka pom­mi­var­jen­di üle­san­net. Veel möö­du­nud aas­ta­ni oli uh­ke­tes or­na­men­ti­de ja mo­saii­ki­de­ga kau­nis­ta­tud met­roo­jaa­ma­des pil­dis­ta­mi­ne kee­la­tud, mis tun­dus tur­va­li­su­se sei­su­ko­halt iga­ti mõist­lik keeld, sest jaa­pan­la­sest pe­rei­sa oleks meie­gi sil­me all peaae­gu ron­gi al­la jää­nud, kui end pil­dis­ta­ma upi­tas.

Lin­na­sü­da­mes paik­ne­val
Chor­su tu­rul oli rei­si­kir­jel­dus­te põh­jal „müü­gil kõi­ke“. Üle sa­ja aas­ta va­nu­ses ida­mai­se ro­he­kas-si­ni­se mo­saiik­kup­li all asu­vas tu­ru­hoo­nes oli meel­di­valt var­ju­li­ne. Eri­ne­valt pal­ju­dest lõu­na­mais­test tur­gu­dest pol­nud kaup­le­jad pea­le­tük­ki­vad, vaid pak­ku­sid lah­kelt maits­mi­seks kui­va­ta­tud ja värs­keid puu­vil­ju, ho­bu­se­li­ha vors­ti, ro­he­list teed. Kui muu ehk ei vää­ri­gi pa­ri­ma mait­see­la­mu­se tiit­lit, siis ar­buus oli seal tões­ti pa­rim, mi­da olen ku­na­gi saa­nud.
Suu­re­joo­ne­li­si ehi­ti­si on lin­nas mit­meid. Neist ehk meel­de­jää­vaim oli Khasti Ima­mi väl­jak ja tae­va­si­nis­te kup­li­te­ga mo­šee 50meet­ris­te mi­na­ret­ti­de­ga, mil­le var­jus hul­ga­li­selt kä­si­töö­li­si-kaup­me­hi müü­mas li­saks ta­va­pä­ras­te­le su­ve­nii­ri­de­le ka sii­di­sal­le, na­hast too­teid ja pui­dust ni­ker­du­si. Mo­šees on var­jul ka Ot­to­ma­ni ko­raan, mis pä­rit 7. sa­jan­dist.

Nõu­ko­gu­de ar­hi­tek­tuu­ri uh­keid näi­teid on peaae­gu igal väl­ja­kul. Hoo­ned, mil­lest pal­jud on ilm­sel­gelt lii­ga suu­red, on be­too­ni va­la­tud ins­pi­ree­ri­tu­na 1970nda­te aas­ta­te NSV­Li kos­mo­sep­rog­ram­mist ja ul­me­kir­jan­du­sest – näi­teks ei saa pil­dis­ta­ma­ta möö­da min­na Uz­be­kis­ta­ni ho­tel­list, mil­lel 17 kor­rust ja 254 tu­ba. Te­gu oli hiil­geae­ga­de esin­dus­ho­tel­li­ga, kus pea­tu­sid kuul­su­sed.

Põh­ja­mai­selt he­le­da­na­ha­li­se­na kart­sin, et päi­ke­sek­reem on laus­päi­ke­se käes jõue­tu, kuid seal­ne päi­ke on sel­li­ne, na­gu po­le ma ku­sa­gil ko­ha­nud – see ei hak­ka pea­le ka il­ma kait­sek­ree­mi­ta. Igal tä­na­va­nur­gal sai ko­su­tust joo­gi­vaa­ti­dest, kust paa­ri­küm­ne eu­ro­sen­di eest sai klaa­si­täie ka­ras­ta­vat mors­si, mis maitses nagu limonaad Dušess, või kal­ja ning ja­nu võis kus­tu­ta­da ka ga­see­ri­tud vee au­to­maa­ti­dest.

Kõr­va­le­põi­ke lin­na­me­lust te­gi­me Char­va­ki vee­hoid­la äär­de Taš­ken­dist kir­des. Vas­t­ava­tud öö­bi­mis­koht oli veel vär­vi­lõh­na­li­ne. Kõr­ge ki­viaia­ga pii­ra­tud hoo­vis oli vae­va näh­tud, te­gu oli pe­re- või ehk ise­gi su­gu­võ­saä­ri­ga, sest hoo­vis as­ja­tas küm­me­kond eri va­nu­ses noort – kes meis­ter­das mi­ni­pursk­kae­vu, kes pe­si põ­ran­dat, kes as­sis­tee­ris põ­ran­da­pe­si­jat. Jä­re­le­val­vet pi­das kõi­ge üle oma­nik, kes aeg-ajalt kõ­ve­mat häält te­gi. Sel­li­seid pe­re­äri­sid nä­gi­me mu­jal­gi. Ves­tel­des sel­gus, et noo­red näe­vad ai­na kas­va­vas tu­ris­mi­sek­to­ris või­ma­lust tee­ni­da ka oma ko­du­ko­has. Kah­ju, et kee­leos­kus nii kii­res­ti jä­re­le ei tu­le – me ei loot­nud­ki ing­li­se kee­les hak­ka­ma saa­da, kuid maa­piir­kon­da­de noo­rem põlv­kond ei os­ka enam ka ve­ne keelt ehk üld­se mit­te mi­da­gi pea­le ko­ha­li­ku kee­le. See­ga oli eri­ti heas sei­sus näi­teks tak­so­juht, kes meid 40 eu­ro eest pool päe­va rin­gi sõi­du­tas ning meie­ga la­du­sas ve­ne kee­les suht­les. Pal­ju­del kee­leos­ku­se­ta liht­töö­te­gi­ja­tel on see peaae­gu ühe kuu palk.

Sii­di­tee pär­lid ja „mä­gi­ro­ni­mi­ne“
Us­be­kis­ta­ni ehk tun­tuim linn on 2500aas­ta­ne Sa­mar­kand, mis on Kesk-Aa­sia ning ka maail­ma üks va­ni­maid, suu­rim hiil­geaeg oli Sii­di­tee ajal, kui lin­nast käis lä­bi kau­ba­ve­du Aa­sia ja Eu­roo­pa va­hel. Sii­di oli ka prae­gu Sa­mar­kan­dis pal­ju – sii­di­rä­ti­kud lend­le­sid ise­gi kau­ni­te si­se­hoo­vi­de kau­nis­tu­se­le­men­ti­de­na. Su­ve­nii­ri­poest­ki ei las­tud en­ne mi­ne­ma, kui oli proo­vi­tud, kui­das sii­di­sall kae­las is­tub.

Kui he­le­si­nis­test kup­li­test ja ime­lis­test mo­saii­ki­dest mi­da­gi eri­li­selt väl­ja tuua, oleks see Re­gis­ta­ni väl­jak ja ku­na­gis­te is­la­mi õp­pea­su­tus­te komp­leks. Võr­rel­des Pa­rii­si Eif­fe­li tor­ni­ga on Re­gis­ta­nis hea fo­to saa­mi­ne üs­na liht­ne, sest su­vel ke­set päe­va seal rah­vast eri­ti po­le. Ko­ha­li­kud ja ka tu­ris­tid ee­lis­ta­vad üm­ber­kaud­se­tes par­ki­des kuu­mu­se eest var­ju ot­si­da. Hä­ma­ras, kui on ja­he­dam, sis­se lü­li­ta­tak­se val­gus­tus ja saa­bub me­lu, on tun­ne na­gu tu­han­de ja ühe öö mui­nas­ju­tus.

Järg­mi­ne pea­tus­punkt oli Sa­mar­kan­di „väik­sem vend“ Buh­haa­ra, ku­na­gi­se Pär­sia tsi­vi­li­sat­sioo­ni üks kes­ku­seid, kus oli ar­vu­kalt kup­pel-ka­tu­seid, temp­leid ja mo­šee­sid. Nii pal­ju eri va­lit­se­mi­sae­gu ja rüüs­ta­mi­si näi­nud linn on üld­pil­dis ik­ka sa­ma, na­gu oli sa­jan­deid ta­ga­si. Lä­he­mal vaat­lu­sel võib siin-seal aga mär­ga­ta, et aja­lu­gu hoi­da po­le su­gu­gi odav – mõ­nel­gi pool on kat­ki­sed mo­saiikp­laa­did asen­da­tud tä­na­päe­vas­te ja oda­va­te ma­ter­ja­li­de­ga.

Meie tee­kon­nal lin­na­dest vii­ma­ne ja kõi­ge pi­sem oli Shah­ri­sabz, kuul­sa va­lit­se­ja Ti­mu­ri sün­ni­paik. Sel­les Sa­mar­kan­dist 90 ki­lo­meet­ri kau­gu­sel lin­nas pii­sab paa­rist tun­nist, ku­na vaa­ta­mis­väär­su­sed asu­vad kõik um­bes ki­lo­meet­ri pik­ku­ses lil­le­de ja pursk­kae­vu­de­ga kau­nis­ta­tud par­gis. Sõit ta­sub et­te võt­ta ka see­tõt­tu, et tee Sa­mar­kan­dist kul­geb sin­na lä­bi mä­ge­de, kus ka­ri­loo­mad teel ning ees­li sel­jas rat­su­ta­jad on ta­va­li­sed. Iga sa­ja meet­ri ta­gant oli söö­gi­koht, kus pa­ku­ti ke­ba­bi või šaš­lõk­ki. Ku­na mä­ge­des oli ka 10 kraa­di ja­he­dam, oli seal­ne teeäär­ne turg olu­li­selt meel­di­vam kui Taš­ken­di või Sa­mar­kan­di kuul­sad ja rah­va­roh­ked kesk­tu­rud. Kaa­sa ost­si­me pähk­leid, kui­va­ta­tud puu­vil­ju ja Ku­ru­ti – kui­va­ta­tud jo­gur­ti­pal­li­ke­si.

Rää­ki­des loo­du­sest, po­le Us­be­kis­tan kind­las­ti ran­na­puh­ku­seks, ku­na me­re nä­ge­mi­seks ei pii­sa ka naa­ber­rii­ki­des­se sõit­mi­sest. Mis aga ei tä­hen­da, et ko­ha­li­kud ei pin­gu­taks. Vee­hoid­la­te ja jär­ve­de ää­red on eht­sad kuu­ror­did, kus pe­re­de kau­pa on üles sea­tud pik­ni­kup­lat­sid. Uju­da saab ja ve­si on mõ­nus!

Ko­ha­li­kud lii­ku­mist siis­ki vä­ga ei ar­mas­ta. Pal­ju on li­gi­pää­se­ta­vaid mäe­tip­pe, kust ava­ne­vad ime­li­sed vaa­ted. Ro­ni­da aga ei saa ja po­le tar­vis­ki, sin­na viib suu­sa­lift, mis ka su­vi­sel ajal oht­ralt ka­su­tu­ses.

Va­li­si­me ko­dus väl­ja Zo­mi­ni loo­dus­par­gi loo­tu­ses seal mat­ka­ta. Mat­ka­ra­da­de koh­ta oli in­ter­ne­tis in­fot üs­na pal­ju – juu­res ra­da­de pik­ku­sed ning nen­de äär­de jää­vad vaa­ta­mis­väär­su­sed. Käi­ma­ta meil need aga jäid­ki, sest au­to­juht keel­dus meid mat­ka­ra­ja al­gu­ses­se vii­mast – ta imes­tas, miks ta­ha­me met­sa min­na, seal võib ol­la mets­loo­mi. Ku­na me tões­ti ei taht­nud oma au­to­juh­ti tä­ba­ras­se olu­kor­da pan­na, la­si­me end ühe vaa­ta­mis­väär­su­se juu­rest tei­se siis­ki au­to­ga sõi­du­ta­da.

Äri­kok­ku­lep­ped jäid sõl­mi­ma­ta, ar­buus tar­ni­ma­ta
Us­be­kis­ta­ni rah­vas on vä­ga sõb­ra­lik ja rõõ­mus. Na­gu üks kuld­ham­mas­te­ga tak­so­juht mei­le rää­kis – elu on hea, kui toit on laual, pe­re koos ja po­le sõ­da. Noor­tel, kes lää­ne kul­tuu­ri­ga ai­na roh­kem si­na­sõp­rust tee­vad, on am­bit­sioo­ne roh­kem. Ka­he­küm­nen­da­tes Mu­rat, au­to­juht, kes meid kolm päe­va ve­das, oli tei­nud lõpp-ar­ve kon­to­ri­töö­ga ning kes­ken­dus tu­ris­ti­de sõi­du­ta­mi­se­le. Oma rii­gist tea­dis ta rää­ki­da pal­ju ning kee­led­ki olid suus. Vä­ga jär­je­kind­lalt, kuid vii­sa­kalt püü­dis ta lei­da või­ma­lu­si, kui­das meie­ga äri te­ha – küll ar­buu­sid, IT-vald­kond, kä­si­töö. Kok­ku­lep­peid see­kord siis­ki ei sün­di­nud, sest sii­ras oli te­ma imes­tus, kui kuu­lis, et tä­na­val ük­si­kü­ri­ta­ja­na puu­vil­ja­de­ga kaup­le­mi­ne po­le Eestis eri­ti mõist­lik ega tu­lus.

1991. aas­ta 1. sep­temb­ril taas­i­se­seis­vu­nud Us­be­kis­tan on Ees­ti­le pi­gem sar­na­ne. Oma va­nu­se tõt­tu ei mä­le­ta ma Ees­ti 1990nda­test aas­ta­test eri­ti pal­ju, kuid tä­na­päe­va­ne Us­be­kis­tan on ehk vä­ga sel­le sar­na­ne – nup­pu­de­ga te­le­fo­nid, vär­vi­li­sed kom­mid ja ka­ras­tus­joo­gid, pop­kul­tuu­ri lem­mi­ku­te­na Tom Crui­se ja Jen­ni­fer Lo­pez.

Us­be­kis­ta­nist lah­ku­mi­ne möö­dus sünd­mus­te­vae­selt – taht­ma­ta ras­ke­te kot­ti­de­ga lin­na peal käia, kü­las­ta­si­me Taš­ken­di loo­maae­da, kus tra­dit­sioo­ni­lis­te te­ge­las­te hul­gas te­ki­ta­sid ko­ha­li­kes ele­vust mei­le ta­va­pä­ra­sed kak­le­vad ka­ja­kad, kel­le­le oli lin­du­de sek­to­ris eral­da­tud lau­sa oma puur. Ära­sõit oleks­ki ol­nud igav, kui po­leks järg­ne­nud va­luu­ta­va­he­tust. Va­he­tus­punk­te oli len­nu­jaa­mas mi­tu. Eu­ro­de saa­mi­seks tu­li aga et­te näi­da­ta tšekk tões­ta­maks, et ra­ha on au­sal teel saa­dud. Oli­me võt­nud ra­ha kohalikust pan­gaau­to­maa­dist, tšekk oli al­les, kuid mõ­ned nul­lid olid sealt puu­du – need pol­nud kõik rit­ta ära mah­tu­nud ja ku­na tšekk tu­li au­to­maa­dist väl­ja vä­he vil­tu, olid nul­lid liht­salt ka­du­nud. Se­da, et soo­vi­me 1 000 000 SOM’i ehk 100 eu­rot ta­ga­si va­he­ta­da, me enam tões­ta­da ei suut­nud­ki, ku­na tše­ki­le oli al­les jää­nud 1000. Õn­neks said üle­jääk ära ku­lu­ta­tud len­nu­jaa­mas kon­ser­vi­kar­pi su­ru­tud pi­laf­i ja ko­ha­li­ku vei­ni pea­le.