„Inimesed ärgu laiselgu, kui hakkad tegema, tuleb lõpuni teha, see tagab hingerahu ja tervise,“ ütleb 100. sünnipäeva tähistanud SILVIA TIKERPÄE.
Kuusalu elanik Silvia Tikerpäe võttis sünnipäeval sõpru ja sugulasi vastu oma kodus, kus elab üksi. Hoolimata kõrgest east saab ta suurema osa igapäevategemistega ise hakkama. Ta ütleb, et on kogu oma elu pühendanud tööle, puhkusel ei ole kusagil kaugemal käinud. Puhkust ja rõõmu on pakkunud loodus ning väljas liikumine.
Kuusallu tuli Silvia Tikerpäe elama 1963. aasta märtsis koos abikaasa Leonhard Tikerpäe ja tütrega. Enne elas pere Tallinnas, abikaasa oli lukksepp. Vaja oli suuremat elamispinda ning Kuusallu koliti olude sunnil – teedejaoskond pakkus abikaasale samuti lukksepatööd ja perele anti korter. Silvia Tikerpäe hakkas tööle Kuusalu kolhoosi aiandis.
Endise teedejaoskonna majas, mis asub alevikust teisel pool viadukti, elab eakas vanaproua tänini. Kord nädalas käib majapidamistöödel abis tütar Triin koos oma perega.
Tütar ütleb, et ema oli väga hea küpsetaja, siiamaani räägitakse tema kapsapirukatest ja kohupiimakoogist, alles viimastel aastatel on pereliikmed hakanud talle nädala jagu toitu ette tegema: „Ema tehnikat ei pelga, soojendab toitu mikrolaineahjus, helistab mobiiltelefoniga, kasutab telekapulti. Tal on põhimõte ise hakkama saada. Tahtejõud on tal suur, hommikuti tõuseb ja hõõrub end külma veega, teeb võimlemisharjutusi.“
Lapsepõlv möödus mõisates
Silvia Tikerpäe sündis 8. oktoobril 1917 Harjumaal Ojasoo mõisas. Ema Ann Klan oli mõisas kokk ja isa Otto Klan aednik. Isa töötas aednikuna veel Kose-Ravila ja Saku mõisas. Peres olid ka õde ja vend.
Juubilar jutustab, et kaks esimest kooliaastat käis Kosel koolis, siis läks kooli Tallinnasse, koolimaja asus Endla tänaval, kus praegu on keeltekool: „Sõitsin Sakust rongiga Tallinna, Tallinn-Väike jaamast lidusin hommikuti kooli. See oli raske aeg, üles pidin kodus tõusma kell 5.45, rong väljus Sakust 10 minutit enne kella 7. Koju jõudsin õhtul kella poole seitsme paiku, koolis oli pikapäevarühm. Koolivormi meil ei olnud.“
Koolis käis ta 6 klassi, tööle pidi minema 13aastaselt – hakkas Kadriorus ühe lihakarnipidaja kolme last hoidma, elas koos selle perega, anti omaette väike tuba: „Töö ei olnud kerge,tuli vaeva näha teismelise tütre ja 7aastaste kaksikute poistega, kes ei tahtnud sõna kuulataa.“
Kui oli 14aastane, suri ta isa Otto Klan. Ema Ann kolis samuti Tallinna. „Töötasin Balti Puuvillas, olin kangamõõtja, hiljem kangakontroll. Kui sõja ajal pidid venelased Tallinnast lahkuma, siis kästi kangaladu õhku lasta, õnneks see, kes pidi plahvatama panema, tegi nii, et oli kolm väiksemat plahvatust ja lao kõrval tööliste majad jäid terveks, olime selle eest tänulikud. Kui sakslased lahkusid, oli teisiti, nemad teatasid, kes soovib, saab kangaid võtta, maamehed tulid vankritega. Mina sain villase teki, millest tegin endale mantli,“ meenutab Silvia Tikerpäe.
Ometi tuli tal ka kodukaotus üle elada – kui töötas Maardus fosforiidikaevanduses palgaarvestajana: „See juhtus 2. mail 1949. Tuli sai alguse meie majas elanud ema ja poja korterist, tegid süüa, unustasid elektripliidi tööle. Kogu maja põles maha, olin parajasti tööl ja kogu varandus oli töökittel, mis seljas oli. Inimesed olid head, aitasid. Kaevureid oli Eesti Fosforiidis väga paljudest rahvustest, nemad olid väga osavõtlikud, sügiseks sain soojad riided selga, anti toidunõud ja muid tarbeasju. Üks pere lubas elamiseks toa, hiljem sain ühiselamusse.“
Õnnelik ja pikk kooselu
Silvia Tikerpäe esimene mees Valentin Ivanov suri viis aastat pärast abiellumist tuberkuloosi. Leonhard ehk Leo Tikerpäega abiellus ta 1949 septembris.
„Meil oli Leonhardiga õnnelik ja pikk kooselu. Abikaasa oli väga hea inimene, rahulik ja lõbus, aitas mind palju. Kui sul on mees, siis pead talle süüa tegema, sest mehe armastus käib kõhu kaudu. Kui napsu võtab, tuleb toit korralikult laual hoida, igal hommikul anda juua klaas piima. Mees aitas mul kodu koristada, hoidiseid teha ning talle meeldis ristpistes tikkida vaipu ja padjakatteid. Ei öelnud, et on naiste või meeste tööd. Mees suri aastal 2006.“
Tütar Triin: „Mu ema on kogu elu olnud väga hooliv, hoolitseja ja muretseja. Meie isaga olime rõõmsad optimistid, tema oma realistliku suhtumisega hoidis meid tagasi. Samas armastas ema väga loodust, tegime matku, sõitsime näiteks bussiga Valklasse, panime mere ääres telgi üles. Ümbruskonna metsades käisime seenel ja marjul.“
Kui pere veel Tallinnas elas, oli Silvia Tikerpäe koristaja Laia tänava juuksuritöökojas, võttis tütre kaasa ja viis koristamise ajaks kõrval asunud nukuteatrisse. Tütar Triin nägi tookord kõik etendused mitu korda ära. Ema tõi töökojast daamide lokke koju, kleepis tütre nukkudele pärisjuuksed pähe.
Kuusalu kolhoosi aiandis hoolitses Silvia Tikerpäe nelgimaja eest. Kuna see asus kodu lähedal, käis ka nädalavahetusel aknaid avamas. Kodumaja juurde istutas põõsaid ja lilli. Ehkki tütar läks kooli Loksale, ei sobinud talle internaadielu, vaid sõitis igal õhtul koolist koju, sest kodus oli hea ja turvaline.
Lapselapsed Rait ja Riti meenutavad vahvaid suvesid Kuusalus vanavanemate juures, kus oli alati väga tore ja huvitav olla, meeldisid retked loodusesse ja vanaema võrratud toidud.
Küsimusele, kas on kogu elu olnud tugeva tervisega, vastab Silvia Tikerpäe, et ei olnud, mitu korda on põdenud difteeriat ning süda oli nõrk, määrati süste. Paarkümmend aastat tagasi oli tal insult, jäi voodisse, abikaasa hoolitsus aitas jalule tagasi.
„Tahtejõuga hakkasin ennast üles töötama. Sain jalule. Mul on hea meel, et mõistus on selge, loen ajalehti, jälgin uudiseid,“ lausub ta ning kiidab, et palju rõõmu saab oma toredast perest – tütrel on kaks last, lapselapsi on neli ja lapselapselapsi kolm.