Saja-aas­ta­ne SIL­VIA TI­KER­PÄE: „Ter­ve ja tu­ge­va­na hoiab tah­te­jõud.“

2279
Juu­bi­lar SIL­VIA TI­KER­PÄE tä­his­tas oma 100. sün­ni­päe­val ko­dus Kuu­sa­lus.

„Ini­me­sed är­gu lai­sel­gu, kui hak­kad te­ge­ma, tu­leb lõ­pu­ni te­ha, see ta­gab hin­ge­ra­hu ja ter­vi­se,“ üt­leb 100. sün­ni­päe­va tä­his­ta­nud SIL­VIA TI­KER­PÄE.

Kuu­sa­lu ela­nik Sil­via Ti­ker­päe võt­tis sün­ni­päe­val sõp­ru ja su­gu­la­si vas­tu oma ko­dus, kus elab ük­si. Hoo­li­ma­ta kõr­gest east saab ta suu­re­ma osa iga­päe­va­te­ge­mis­te­ga ise hak­ka­ma. Ta üt­leb, et on ko­gu oma elu pü­hen­da­nud töö­le, puh­ku­sel ei ole ku­sa­gil kau­ge­mal käi­nud. Puh­kust ja rõõ­mu on pak­ku­nud loo­dus ning väl­jas lii­ku­mi­ne.

Kuu­sal­lu tu­li Sil­via Ti­ker­päe ela­ma 1963. aas­ta märt­sis koos abi­kaa­sa Leon­hard Ti­ker­päe ja tüt­re­ga. En­ne elas pe­re Tal­lin­nas, abi­kaa­sa oli lukk­sepp. Va­ja oli suu­re­mat ela­mis­pin­da ning Kuu­sal­lu ko­li­ti olu­de sun­nil – tee­de­jaos­kond pak­kus abi­kaa­sa­le sa­mu­ti lukk­se­pa­tööd ja pe­re­le an­ti kor­ter. Sil­via Ti­ker­päe hak­kas töö­le Kuu­sa­lu kol­hoo­si aian­dis.
En­di­se tee­de­jaos­kon­na ma­jas, mis asub ale­vi­kust tei­sel pool via­duk­ti, elab ea­kas va­nap­roua tä­ni­ni. Kord nä­da­las käib ma­ja­pi­da­mis­töö­del abis tü­tar Triin koos oma pe­re­ga.

Tü­tar ütleb, et ema oli vä­ga hea küp­se­ta­ja, siia­maa­ni rää­gi­tak­se te­ma kap­sa­pi­ru­ka­test ja ko­hu­pii­ma­koo­gist, al­les vii­mas­tel aas­ta­tel on pe­re­liik­med ha­ka­nud tal­le nä­da­la ja­gu toi­tu et­te te­ge­ma: „Ema teh­ni­kat ei pel­ga, soo­jen­dab toi­tu mik­ro­lai­neah­jus, he­lis­tab mo­biil­te­le­fo­ni­ga, ka­su­tab te­le­ka­pul­ti. Tal on põ­hi­mõ­te ise hak­ka­ma saa­da. Tah­te­jõud on tal suur, hom­mi­ku­ti tõu­seb ja hõõ­rub end kül­ma vee­ga, teeb võim­le­mis­har­ju­tu­si.“

Lap­se­põlv möö­dus mõi­sa­tes
Sil­via Ti­ker­päe sün­dis 8. ok­toob­ril 1917 Har­ju­maal Oja­soo mõi­sas. Ema Ann Klan oli mõi­sas kokk ja isa Ot­to Klan aed­nik. Isa töö­tas aed­ni­ku­na veel Ko­se-Ra­vi­la ja Sa­ku mõi­sas. Pe­res olid ka õde ja vend.

Juu­bi­lar ju­tus­tab, et kaks esi­mest koo­liaas­tat käis Ko­sel koo­lis, siis läks koo­li Tal­lin­nas­se, koo­li­ma­ja asus End­la tä­na­val, kus prae­gu on keel­te­kool: „Sõit­sin Sa­kust ron­gi­ga Tal­lin­na, Tal­linn-Väi­ke jaa­mast li­du­sin hom­mi­ku­ti koo­li. See oli ras­ke aeg, üles pi­din ko­dus tõus­ma kell 5.45, rong väl­jus Sa­kust 10 mi­nu­tit en­ne kel­la 7. Ko­ju jõud­sin õh­tul kel­la poo­le seits­me pai­ku, koo­lis oli pi­ka­päe­va­rühm. Koo­li­vor­mi meil ei ol­nud.“

Koo­lis käis ta 6 klas­si, töö­le pi­di mi­ne­ma 13aas­ta­selt – hak­kas Kad­rio­rus ühe li­ha­kar­ni­pi­da­ja kol­me last hoid­ma, elas koos sel­le pe­re­ga, an­ti omaet­te väi­ke tu­ba: „Töö ei ol­nud ker­ge,tu­li vae­va nä­ha teis­me­li­se tüt­re ja 7aas­tas­te kak­si­ku­te pois­te­ga, kes ei taht­nud sõ­na kuu­la­taa.“

Kui oli 14aas­ta­ne, su­ri ta isa Ot­to Klan. Ema Ann ko­lis sa­mu­ti Tal­lin­na. „Töö­ta­sin Bal­ti Puu­vil­las, olin kan­ga­mõõt­ja, hil­jem kan­ga­kont­roll. Kui sõ­ja ajal pi­did ve­ne­la­sed Tal­lin­nast lah­ku­ma, siis käs­ti kan­ga­la­du õh­ku las­ta, õn­neks see, kes pi­di plah­va­ta­ma pa­ne­ma, te­gi nii, et oli kolm väik­se­mat plah­va­tust ja lao kõr­val töö­lis­te ma­jad jäid ter­veks, oli­me sel­le eest tä­nu­li­kud. Kui saks­la­sed lah­ku­sid, oli tei­si­ti, ne­mad tea­ta­sid, kes soo­vib, saab kan­gaid võt­ta, maa­me­hed tu­lid vank­ri­te­ga. Mi­na sain vil­la­se te­ki, mil­lest te­gin en­da­le mant­li,“ mee­nu­tab Sil­via Ti­ker­päe.

Ome­ti tu­li tal ka ko­du­kao­tus üle ela­da – kui töö­tas Maar­dus fos­fo­rii­di­kae­van­du­ses pal­gaar­ves­ta­ja­na: „See juh­tus 2. mail 1949. Tu­li sai al­gu­se meie ma­jas ela­nud ema ja po­ja kor­te­rist, te­gid süüa, unus­ta­sid elekt­rip­lii­di töö­le. Ko­gu ma­ja põ­les ma­ha, olin para­jas­ti tööl ja ko­gu va­ran­dus oli töö­kit­tel, mis sel­jas oli. Ini­me­sed olid head, ai­ta­sid. Kae­vu­reid oli Ees­ti Fos­fo­rii­dis vä­ga pal­ju­dest rah­vus­test, ne­mad olid vä­ga osa­võt­li­kud, sü­gi­seks sain soo­jad rii­ded sel­ga, an­ti toi­du­nõud ja muid tar­beas­ju. Üks pe­re lu­bas ela­mi­seks toa, hil­jem sain ühis­ela­mus­se.“

Õn­ne­lik ja pikk koo­se­lu
Sil­via Ti­ker­päe esi­me­ne mees Va­len­tin Iva­nov su­ri viis aas­tat pä­rast abiel­lu­mist tu­ber­ku­loo­si. Leon­hard ehk Leo Ti­ker­päe­ga abiel­lus ta 1949 sep­temb­ris.

„Meil oli Leon­har­di­ga õn­ne­lik ja pikk koo­se­lu. Abi­kaa­sa oli vä­ga hea ini­me­ne, ra­hu­lik ja lõ­bus, ai­tas mind pal­ju. Kui sul on mees, siis pead tal­le süüa te­ge­ma, sest me­he ar­mas­tus käib kõ­hu kau­du. Kui nap­su võ­tab, tu­leb toit kor­ra­li­kult laual hoi­da, igal hom­mi­kul an­da juua klaas pii­ma. Mees ai­tas mul ko­du ko­ris­ta­da, hoi­di­seid te­ha ning tal­le meel­dis rist­pis­tes tik­ki­da vai­pu ja pad­ja­kat­teid. Ei öel­nud, et on nais­te või mees­te tööd. Mees su­ri aas­tal 2006.“

Tü­tar Triin: „Mu ema on ko­gu elu ol­nud vä­ga hoo­liv, hoo­lit­se­ja ja mu­ret­se­ja. Meie isa­ga oli­me rõõm­sad op­ti­mis­tid, te­ma oma rea­list­li­ku suh­tu­mi­se­ga hoi­dis meid ta­ga­si. Sa­mas ar­mas­tas ema vä­ga loo­dust, te­gi­me mat­ku, sõit­si­me näi­teks bus­si­ga Valk­las­se, pa­ni­me me­re ää­res tel­gi üles. Ümb­rus­kon­na met­sa­des käi­si­me see­nel ja mar­jul.“

Kui pe­re veel Tal­lin­nas elas, oli Sil­via Ti­ker­päe ko­ris­ta­ja Laia tä­na­va juuk­su­ri­töö­ko­jas, võt­tis tüt­re kaa­sa ja viis ko­ris­ta­mi­se ajaks kõr­val asu­nud nu­ku­teat­ris­se. Tü­tar Triin nä­gi too­kord kõik eten­du­sed mi­tu kor­da ära. Ema tõi töö­ko­jast daa­mi­de lok­ke ko­ju, klee­pis tüt­re nuk­ku­de­le pä­ris­juuk­sed pä­he.

Kuu­sa­lu kol­hoo­si aian­dis hoo­lit­ses Sil­via Ti­ker­päe nel­gi­ma­ja eest. Ku­na see asus ko­du lä­he­dal, käis ka nä­da­la­va­he­tu­sel ak­naid ava­mas. Ko­du­ma­ja juur­de is­tu­tas põõ­said ja lil­li. Ehk­ki tü­tar läks koo­li Lok­sa­le, ei so­bi­nud tal­le in­ter­naa­die­lu, vaid sõi­tis igal õh­tul koo­list ko­ju, sest ko­dus oli hea ja tur­va­li­ne.

Lap­se­lap­sed Rait ja Ri­ti mee­nu­ta­vad vah­vaid su­ve­sid Kuu­sa­lus va­na­va­ne­ma­te juu­res, kus oli ala­ti vä­ga to­re ja hu­vi­tav ol­la, meel­di­sid ret­ked loo­du­ses­se ja va­nae­ma võr­ra­tud toi­dud.

Kü­si­mu­se­le, kas on ko­gu elu ol­nud tu­ge­va ter­vi­se­ga, vas­tab Sil­via Ti­ker­päe, et ei ol­nud, mi­tu kor­da on põ­de­nud dif­tee­riat ning sü­da oli nõrk, mää­ra­ti süs­te. Paar­küm­mend aas­tat ta­ga­si oli tal in­sult, jäi voo­dis­se, abi­kaa­sa hoo­lit­sus ai­tas ja­lu­le ta­ga­si.

„Tah­te­jõu­ga hak­ka­sin en­nast üles töö­ta­ma. Sain ja­lu­le. Mul on hea meel, et mõis­tus on sel­ge, loen aja­leh­ti, jäl­gin uu­di­seid,“ lau­sub ta ning kii­dab, et pal­ju rõõ­mu saab oma to­re­dast pe­rest – tüt­rel on kaks last, lap­se­lap­si on ne­li ja lap­se­lap­se­lap­si kolm.

Eelmine artikkelMaa tu­leb täi­ta kii­re in­ter­ne­ti­ga
Järgmine artikkelKuu­sa­lu val­la­vo­li­ko­gu va­lis esi­me­heks MAR­TI HÄÄ­LE