„Võtsime selle jaoks kasutusele uue eestikeelse sõna vigurvutt,“ lausus teadaolevalt Eestis esimese „kiiksuga“ jalgpalliväljaku eestvedaja INDREK LEHT.
Reedel, 28. septembril Anija vallas Rooküla külaplatsil avatud vigurvutiväljak ehk küngastega jalgpalliplats on pühendatud Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale ning valmis programmi „EV100 igas külas“ raames.
Rooküla Külaseltsi juhatuse liige, vutiväljaku rajamise eestvedaja Indrek Leht ütles, et talle tutvustas „kiiksuga“ jalgpalliväljakut üks kolleeg Rootsist. Vigurjalgpall sündiski Rootsis, selle mõtles välja sealne kunstnik Johan Ström. Tema eestvõttel ehitati 10 aastat tagasi Malmösse jalgpalliväljak, mis on ebatasane, väljakul on kuni pooleteistmeetrised künkad, mille vahel tuleb mängijail triblada ja pall vastaste väravani saada. Ka väravad on tavapärasest erineva kujuga.
„Johan Ström soovis sellega avardada pallimängude filosoofiat ja meeltetaju. Elu pole alati aus mänguväljak, kus mõlemad väljakupooled on ühesugused ja värav neljakandiline. Ka pall võib mõnikord maanduda hoopis teises kohas, kui tahame,“ rääkis Indrek Leht.
Koos temaga kinnitasid EV100 kingiplaadi Rooküla külaplatsi teadetetahvlile sihtasutuse Anija Valla Spordimaailm tegevjuht Mihkel Kuuse ning Kose vallavolikogu liige Siim Pohlak, kes panid kokku avaõhtul vigurvutiväljakul esimese sõprusmängu pidanud Anija ja Kose valla meeskonnad.
Pärast mängu said kõik huvilised omapärast vutiväljakut katsetada ning külaplatsil näidati Kõrvemaa Filmiõhtute raames filmi sellest, kuidas tiibeti mungad salaja jalgpallimängu õppisid.
Külarahva õhina ja kohalike ettevõtete abiga tehtud
Indrek Lehe teada pole Eestis varem sarnaseid jalgpalliväljakuid tehtud.
„Ühel talvel ehitas Tallinna Uuemaailma Selts lastestaadionile lumest künkad, kuid selline vigurvutiväljak, on mulle teadaolevalt Eestis ainulaadne,“ sõnas ta.
Rooküla külaplatsil, kuhu omapärane vutiväljak ehitati, oli kunagi võrkpalliplats: „Seda väga palju ei kasutatud, sest võrkpalli mängimiseks on vaja kokku saada päris palju inimesi. Pealegi ei jõudnud lapsed palli üle võrgu lüüa. Nii see seisis, kuni lõpuks varastas keegi võrgu ära. Pidasin kohalike noorte jalgpallurite Jüri Rauami ja Griša Zoriniga nõu ning otsustasime siia teha midagi huvitavamat ja hoopis teistmoodi. Vigurvuti mängimine sobib hästi ka lastele.“
Indrek Leht loetles, et siledale maale künkliku vigurvutiväljaku tegemiseks kulus ligikaudu 350 täitepinnast, 150 tonni sõelumata mulda ning 30 kilogrammi muruseemet: „Lisaks muidugi rasketehnika, lõpmatu hulk õhinapõhisust ning abivalmis inimesi.“
Väljaku rajamisega tehti algust jaanipäeva paiku, põhiline töö käis augustis. Oma küla elanikele olid abiks kohalikud ettevõtjad. Pikva peomaja juurde rajatava majutuskoha ehituselt saadi muld, OÜ Comander Rasiverest tõi selle kohale, TÜ Alvar MÜ tõstukiga tõsteti savikruus ja muld kuhjadesse ning tambiti kinni, kohalikud lapsed külvasid muruseemet.
„Originaalis on väljaku suurus 40×25 meetrit, meie oma on pisut väiksem ja ümar, munakujuline. Platsil on kokku 15 või 17 küngast, nende tegemisel võtsime šnitti Rootsist, aga suuresti on see omalooming – arvestasime, kuidas künkad siia platsile paremini mahuvad,“ rääkis ettevõtmise algataja.
Vigurvutiväljaku avamine viibis, kuna põuase suve tõttu polnud muruseemet mõtet enne külvata, kui tuli vihma. Seejärel oodati muru tärkamist.
Jalgpalliväravad kinkis vigurvutiväljaku jaoks Anija Valla Spordimaailm. Edaspidi on plaan teha erikujulised väravad, nagu on Rootsis.
„Sealne väljak maksis 4 miljonit Rootsi krooni, meie saime hakkama paari tuhande euroga. Kuid Rootsis on see kunstmurukattega, väljak on valgustatud,“ märkis Indrek Leht.
Rooküla vigurvutiväljaku rajamiseks eraldas Kodanikuühiskonna Sihtkapital 1485 eurot, Anija vallaeelarvest toetati 850 euroga.
Eesti lahtised meistrivõistlused?
Esimene sõprusmäng Anija Unitedi ja FC Kose jalgpallurite vahel lõppes Kose 10:4 võiduga. Kose vallavolikogu liige, avamiseks Kose meeskonna kokku pannud Siim Pohlak ütles, et polnud vigurvutist varem midagi kuulnud.
„Huvitav mäng, aga kõik on teistmoodi. See, kuidas künkad muudavad palli liikumissuunda, on täiesti ettearvamatu. Künklikul maal on õnnefaktoril palju suurem roll, kui siledal väljakul, kus rohkem määrab tehnika,“ lausus ta.
Mihkel Kuuse lisas: „Füüsiliselt on päris raske, sest mängijail tuleb pidevalt joosta künkast üles ja alla. Peale füüsise arendab see ka reaktsiooni – kuna palli liikumine on ettearvamatu, tuleb väga kiiresti reageerida.“
Rooküla vigurvutiväljaku esimeses mängus olid Anija valla meeskonnas 4 meest Rookülast: Jaak Rauam, Jüri Rauam, Jaanus Rauam ja Ken Kotkas, lisaks neile Daniil Molotok, German Burdeinõi ja Indrek Lillsoo. Mängu kohtunik oli Alavere kooli kehalise kasvatuse õpetaja ja jalgpallitreener Toomas Reisi.
Pall on küll ümmargune, aga mäng hoopis teistsugune, mängutempo pole nii kiire, kui siledal murul, kommenteerisid mehed pärast mängu.
„Laseme murul veel pisut kasvada ja ootame kevadet. Loodan, et Mihkel Kuuse, kes on meid väga palju nõu ja jõuga toetanud, aitab ka edaspidi ning võtab koos naabervaldade spordiklubidega meie väljaku kasutamise initsiatiivi enda peale. Näiteks võiks siin korraldama hakata Harju, aga miks mitte ka Eesti lahtiseid meistrivõistlusi vigurvutis“, arvas Indrek Leht.
