Meie esiisad ei arvanud, et Eestimaa tuleb hüljata ja kõik peavad kolima Toompea linnusesse ning selle ümbrusesse. Me kõik koos ja igaüks eraldi oleme Eesti riigi alustalad ja meil kõigil on võrdne õigus riigi toele. Seega peab riik hakkama astuma maale ja võimalikult kiiresti. Üks samm korraga, kuid aeg on astuma hakata.
Keegi ei vaidle vastu, et tänase Eesti riigieelarve on koondunud Tallinna. Pealinna heaolumulli on kokku jooksnud suur hulk Eesti elanikke ja niigi kiratsenud ääremaad hääbuvad vaikselt ja alistunult. Aktiivsest majandustegevusest pole paljudes kohtades jälgegi – mida sa üksi tühermaal ikka majandad.
Tasuta ühistransport kui varjatud altkäemaks kutsub kõiki Tallinna sisse registreerima. Lisaks inimestele saab pealinn nende maksuraha ja kosub veelgi. Rahast jäävad ilma need kohalikud omavalitsused, kes on seni inimeste eest hoolitsenud. Fiktiivsete Tallinnasse kolijate kõrval on väga palju reaalseid minejaid, kes saavad tasuvamad töökohad, käe-jala juures oleva infrastruktuuri ja palju muud. Pealinna pagejad annavad hoogu ääremaade allakäiguks – igaüks natuke, kuid koosmõjuna palju. Samas on see inimlikult mõistetav, et minnakse sinna, kus on parem, sest elu vajab elamist.
Kogu meie tänane elukorraldus on Tallinna suunas kaldu ja sellest tulenevalt ka üldine majandus, mis kiirendab regioonide väljasuremist. Ääremaastumine on üks suuremaid probleeme, millega Eesti seisab silmitsi ning millega tuleb kohe ja jõuliselt hakata tegelema. Riigil on viimane aeg parandada oma tehtud vead. Olemasolev riiklik ressurss on vaja jagada ühtlasemalt üle kogu Eesti ja seda moel, et riiki jätkuks kõikidesse maakondadesse ja linnadesse. Sotsiaaldemokraadid on käinud välja ettepaneku tuua keskvalitsuse asutused maakondadesse. Kolimine toob küll ühekordseid kulutusi, kuid pikemas perspektiivis annab kokkuhoidu: näiteks praeguste Tallinna kesklinna kallite kontoripindade asemel tulevad odavamad.
Kui töökohad tekivad Tallinnast väljapoole, siis paneme avaliku raha regioonide heaks tööle. Olen kindel, et paljud ametnikud ei loobu oma tööst, kui asutus kolib pealinnast välja, vaid liiguvad töökohaga kaasa ja koos pere-ga. Maakondadesse tekivad täiendavad maksumaksjad, lasteaedadesse ja koolidesse lapsed. Pealinnast lahkujatele on boonuseks rahulik miljöö, väikesed lasteaiarühmad, sõbralikum kooliõhkkond ja palju muid positiivseid emotsioone, mida „megalinn” ei paku. Maal tegutsevatel ettevõtjatel on aga rohkem inimesi, kellele oma teenuseid ja tooteid pakkuda. Käivitub Tallinnale vastupidine protsess ja elu tuleb mujale tagasi.
Kui riigiasutuste pealinnast väljaviimine muuta käegakatsutavaks, tekitab see ilmselt vastasseisu. Kindlasti on neid, kes ei saa või ei taha suurlinnast ära kolida. Aga kui leiame, et saja kilomeetri tagant Tallinna tööle käimine on mõistuspärane, siis miks ei võiks see toimida teistpidi? Iga asutuse kolimisega tekib piirkonda vastava valdkonna kompetents, mis omakorda tõmbab ligi uusi inimesi ja loob arenguvõimalusi. Olgu siis tegemist RMK, maa-ameti või keeleinspektsiooniga, olgu nende uueks aadressiks Põlva, Narva või Haapsalu.
Sotsiaaldemokraadid peavad Tallinna-kesksuse vähendamise kõrval oluliseks kaugtöö jõulist rakendamist riigisektoris. Inimestel tekib nii võimalus saada pealinna palka, kuid elada maal. Eesti väiksust arvestades on riigi maale kolimise plaan täiesti teostatav. Raha, meie ühine avalik raha, on selleks olemas – nüüd on vaja selget tahet pöörata linnriigi-ideele otsustavalt selg ja hakata ellu viima tegelikku regionaalpoliitikat.
