Alates pühapäevast, 29. septembrist on Kehra muuseumis avatud näitus „Anija valla soomepoisid“, mille koostas Kehras elav Heini Vilbiks, kes on koos ajaloolase Peep Pillakuga välja andnud ka raamatu soomepoiste kohta.
Tänavu 19. augustil möödus 75 aastat päevast, mil Eestisse tulid tagasi Soome Talvesõtta ja Jätkusõtta läinud Eesti vabatahtlikud. Osa neist saadeti pärast kodumaale naasmist Saksa vägede koosseisus rindele punaarmee vastu, suurem osa pidid jääma Kehrasse väljaõppelaagrisse.
„Rohkem räägitakse neist soomepoistest, kes sõdisid Tartu rindel. Kuid need, kes Kehrasse saadeti, polnud selles süüdi, et rindele ei saanud. Soovisin ka neid kuidagi meeles pidada. Anija vallaga seotud mehi pole palju, info nende kohta mahub ühe ruumi seina peale. Kuusalu vallas see ilmselt ei õnnestuks, mida lähemale merele, seda rohkem oli sealt soomepoisse,“ rääkis Heini Vilbiks.
Näitusel on lühikesed elulood Anija vallast pärit või seal elanud 33 soomepoisi kohta, lühiülevaade Eesti vabatahtlike Soome minekust, võitlustest Soomes, tagatulekust kodumaale ja tegevusest Kehras, samuti soomepoiste või soomepoistest kirjutatud raamatud. Näha saab koopiaid Soomes teeninud meeste teenistuskaartidest ja pilte soomepoistele antud Vabadusristist. Näitusel on ka soomepoiste mundrid ning püstolkuulipilduja, mis kuuluvad Soomepoiste Pärimusühingu juhile Peeter Kivimäele.
Näituse avamisel olid kohal riigikogu esimees Henn Põlluaas, Soome suursaatkonna kaitseatašee Antti Hauvala ning kolm endist soomepoissi: Manivald Sahkai Arukülast, endine kehralane Jaanus Jahilo ja tallinlane Artur Roopalu.
Soome esindaja tänas
Kolonelleitnant Antti Hauvala märkis, et ajalugu ei tohi unustada ning näitused ja mälestusüritused on üks oluline osa, meenutamaks neid mehi-naisi, kes on ohverdanud enda elu meie tuleviku eest: „Saksa okupatsiooni ajal põgenesid umbes 3400 noor meest Eestist Soome, et teenida Saksa sõjaväe asemel Soome sõjaväes. 1944. aasta alguses formeeriti eestlastest Soome armee 200. jalaväerügement, mis sõdis Jätkusõjas Karjala kannasel, Viiburi lahe ääres ja Vuoksi jõe ääres. Minu vanaisa oli tol ajal viis aastat sõjaväes ja võitles täpselt samades kohtades, kus soomepoisidki.“
Kolonelleitnant rääkis, kui augustis 1944 ähvardas punaarmee Eestit vallutada, pöördus suurem osa soomepoisse kodumaale tagasi, et võidelda Eesti iseseisvuse taastamise eest ning panid sellega vähemalt teist korda oma elud teadlikult ohtu.
„Kahjuks ei kujunenud soomepoiste saatus siin kergeks, ees oli mitmeid raskeid lahinguid, eriti Tartu ja Narva rindel. Kes jäid siia, käisid pärast sõda läbi vangilaagrid ja kaotasid tervise või hoidsid oma minevikku saladuses. Kes pääsesid vabasse läände, pidid seal üles ehitama uue elu. Kuid vaatamata kõigele suutsid need noored mehed anda uskumatult palju Soomele ja eriti Eestile,“ lausus Antti Hauvala.
Ta märkis, et Soome on Eestile tänulik: „Paljud asjad oleksid jäänud ja jääksid Soomes tegemata, kui ei oleks olnud ja oleks ka praegu eestlase käsi ja oskusi neid tegemas. Eesti lugu pärast nõukogude okupatsiooni on olnud uskumatu. Milline ühiskond teil on, majandus, haridus – see kõik on üles ehitatud 28 aasta jooksul! See on suurepärane edulugu.
Mõeldes tagasi ajaloosündmustele, võib öelda, et soomepoiste loosung „Eesti auks, tuleviku pandiks“ on saanud tõeks ning meie, nooremate põlvkondade, kohustus on kaitsta oma rahvaste iseseisvust ja demokraatlikke väärtusi.“
Rinde asemel väljaõppesse
Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimees Peep Pillak kõneles soomepoiste tagasitulekust Eestisse 1944. aastal ning Heini Vilbiks Soomest naasnud Kehrasse väljaõppelaagrisse jäänud 2. pataljoni meeste tegevusest.
Kui punaarmee oli 1944. aastal jõudnud Eestisse, tahtsid Soomes teeninud 200. jalaväerügemendi mehed tulla kodumaale, et siin venelaste vastu võidelda. 19. augusti hommikul jõudsid 1752 meest Eestisse, kuid sakslased lõhkusid rügemendi laiali, 1. pataljoni mehed saadeti Hiiult rongiga Tartu rindele, vagunid ülejäänud meestega haagiti Kehra jaamas maha.
94aastane Jaanus Jahilo – ainus elav soomepoiss, kelle pilt ja elulugu on Kehra näitusel – meenutas, et alguses olid Paasiku mõisas, sealt viidi mõned päevad hiljem Pikva mõisa, kus elati pealt kaetud muldonnides: „Seal läks õppusteks. Meil olid südamed täis, et meie, rindelt tulnud mehed, peame hakkama rivi tegema.“
Mõned päevad hiljem viidud mehed Lagedi-Maardu-Iru kaitseliinile: „Oli väga soe sügis, kusagilt saime sõduritekke, magasime väljas. Rinne oli juba läbi murtud, sakslased taganesid. Narva pataljoni või politseipataljoni mehed kutsusid meid appi, ütlesid, et Maardu fosforiidikaevandused on mineeritud, lähme lööme sakslased sealt välja. Käisime kaevandused läbi, ei leidnud lõhkekehi ega sakslasi. Vist päev või kaks enne seda, kui Tallinn langes venelaste kätte, hakkasime ühe Tallinna mehega jala Virumaa poole minema, ma olen sealt pärit. Kusagil saime Saksa mundri erariiete vastu vahetada, siis oli kindlam liikuda. Jõudsime Lahemaale, seal oli mu kodu. Tallinna poiss oli minu juures mitu päeva, ei julgenud koju minna.“
Uuesti tuli Jaanus Jahilo Kehrasse 1951. aastal, vahepeal oli Rakvere rahvakohus määranud talle 3 aastat vangistust piiritsoonis loata elamise eest: „Töötasin Kehra tehases 25 aastat. Kuna olin tervistkahjustav tööl, sain 50aastaselt pensionile. Seda, et olin olnud soomepoiss, ei teadnud keegi, ainult naisele rääkisin.“
Heini Vilbiks selgitas, et kui saksa sõjaväkke võetud meestele määrati enamasti 5-8 aastat vangistust, siis oli üsna tavaline, et soomepoisid said „25 pluss 5“. Neid peeti riigireeturiteks, sest olid vabatahtlikult astunud Soome sõjaväkke ning Nõukogude Liit pidas eestlasi alates 1940. aastast enda kodanikeks.
Riigikogu esimees Henn Põlluaas rääkis, et ka tema soomepoisist isa oli pärast kodumaale naasmist Kehras väljaõppelaagris: „Nagu ülejäänud mehed, oli temagi väga nördinud, et tulid koju tagasi venelasi Eestist välja peksma, kuid pandi rividrilli tegema. Ta oli Soomes tankitõrjes, ilmselt siin viidi Kaunissaare mõisa.“
Henn Põlluaas jutustas, kuidas isa jõudis hiljem Saksamaale, sai seal haavata ning oli vangis ilmselt Poolas: „Seal polnud viga, tehti põllutöid ja õhtuti mängiti jalgpalli. Kuni tulid vene ohvitserid, lubasid soovijad koju aidata ja enne teha Moskvas ekskursioon. 18aastased poisikesed uskusidki, et saavad koju. Neile anti kaasa kaks püssimeest, kes viisid nad venelaste kontrolli all olnud vangilaagri juurde ja jätsid sinna. Selle asemel, et hakata koju tulema, tahtsid poisid ikka Moskva ekskursiooni ning rääkisid end ühe vene keelt osanud poisi abil laagrisse sisse. Seal peksti nad läbi, rööviti paljaks ja varsti algaski „ekskursioon“, paraku polaarjoone taha Inta vangilaagrisse. Aga õnneks tuli isa elusana tagasi.“
Riigikogu esimees tõdes, et saatust enam muuta ei saa, kuid seda tuleb mäletada ja järgmistele põlvedele edasi rääkida: „Ma ei tea maailmas muid rahvaid, kui soomlased ja eestlased, kes rasketel aegadel on alati teineteisele toeks olnud ja abistanud. Loodan, et sellist abi meil üksteiselt enam kunagi vaja ei ole.“
Ta tänas soomepoiste näituse korraldajaid ning MTÜd Kehra Raudteejaam. MTÜ juht Anne Oruaas tänas kõiki, kes aitasid näituse kokkupanekul. Anija valla soomepoiste näituse valmimist toetasid kohaliku omaalgatuse programm, Anija vallavalitsus, Soomepoiste Pärimusühing ja Stockmanni kaubamaja.