18 aastat Raasikul raudtee ääres 2korruselises tühjas hoones küttepuid valmistanud VÄINO OKSPUU hoiatab, et maja otsa ronida on ohtlik ning sisse murda pole mõtet.
Raasiku alevikus jaamast sadakond meetrit Jägala maantee ülesõidukoha poole, Tehase tee lõpus raudtee ääres on hall kahekorruseline maja, mille aknad on laudadega kinni löödud. Aastakümneid tühjana seisva hoone alumise korruse nurgas põleb aeg-ajalt tuli. Seal valmistab ja hoiab küttepuid ettevõtja Väino Okspuu, kes varustab Raasiku aleviku, aga ka kaugema ümbruskonna elanikke küttepuudega. Kuigi hoone asub tupiktänava lõpus, möödub sealt palju jalakäijaid, peamiselt jaama minekuks ja tulekuks.
Mahajäetud hoone meelitab ligi uudishimulikke – sisse on murdnud uudistavad lapsed, joodikud, vargad. Suvel istutakse sageli katusel, visatakse alla prügi, juuakse alkoholi. Kohalik konstaabel on aastatega registreerinud 8 sissemurdmist ja ühe tulekahju. Kohalikud on maininud, et on kurb vaadata, kuidas seal käiakse pahatahtlike kavatsustega.
See ajendas hoone ainsat kasutajat Sõnumitoojaga ühendust võtma: „Selline olukord ei saa jätkuda. Rüüstamine segab minu tööd, kuid on eelkõige ohtlik, kuna võib end vigaseks kukkuda.”
Töökojaks sobiv
Ettevõtja jutustas, et olukord on keeruline, kuna hoonel pole otseselt omanikku. Selle ehitamist alustas raudtee tarbeks Nõukogude sõjavägi 1980ndate aastate lõpus. Päris valmis maja ei saanudki, kasutusele ei võetud ning jäi tühjana seisma: „Üheksakümnendate alguses käisid ostuhuvilised rootslased ja sakslased, kuid ära ei ostnud seda keegi.”
Kõrge laega ruumiga hoone sobis Väino Okspuule hästi: „Mul oli üheksakümnendate alguses buss, millega sõitsime mööda Eestit, müüsime prille. Otsisin kohta, kus saaksin bussi hoida, silma jäi raudteehoone. Võtsin Eesti Raudteega ühendust ja küsisin, kas võin ruume kasutada, kirjutasin avalduse ja sain loa. Hiljem, kui tuli puidutootmine, hakkasin seal hoidma metsamasinaid, tööriistu ning küttepuid. Elektri eest tasun ise.”
Kui algasid rüüstamised, soovis Väino Okspuu Eesti Raudteelt abi küsida: „Võtsin ühendust Eesti Raudteega, kuna maja on nende maal ning kuulub neile. Selgus, et maja pole neil enam bilansis ning nemad midagi teha ei saa, kasutagu ma edasi, kui soovin, ka üüri nad ei saa nõuda. Käisin rääkimas ka vallavalitsuses, sealt öeldi, et hoone on Eesti Raudtee mure.”
Ta rääkis, et kui märkab rüüstajaid või uudistajaid, kutsub neid korrale, see aga tekitab tülisid ning pahameelt: „Mitte kõik vanemad ei usu, et just nende laps on majja sisse murdmisega vahele jäänud. Eriti hull on olukord suvel, kui kohalikele lastele tuleb lisaks linnalapsi. Saadakse koolist vabaks ning igavletakse. Nii mina kui konstaabel oleme käinud koolis rääkimas, et ärge lõhkuge, pole midagi näpata. Olen lubanud lastel uksest sisse astuda ja vaadata, et uudishimu oleks rahuldatud.”
Möödunud suvel jäi vahele kamp lapsi, kes loopisid katuselt alla vanu plaate: „Sain väga pahaseks, mis oleks saanud, kui keegi oleks koos plaadiga alla lennanud. Kord tabasin katuselt ka noored naised, kes jõid viina ning laususid, et naudivad head vaadet.”
Ta sõnas, et kõige suurem mure on aga varastega: „Juba taasiseseisvumise ajal tassiti minema kõik vähegi väärtuslik metall, ka raudteerööpad, mis viisid hoonesse sisse. Praeguseni satub siia aeg-ajalt keegi, kes loodab veel midagi saada. Ma ei mõista, kust need inimesed tulevad, sest kõik kohalikud peaksid juba teadma, et midagi pole võtta.”
Ettevõtja lausus, et enda vara kaitseks alarmsüsteemi paigaldamiseks tal raha pole: „Hakkasin oma raha eest hoonet putitama. Panin ühele poole maja akendele trellid, teiselt poolt lõin aknaaugud laudadega kinni. Kaitsesin oma töökoja raudustega, välisuksel on kirjas – ärge murdke sisse, siit pole midagi võtta. Olen ise ka teed lahti ajanud, et pääseks masinatega välja.”
Eesti Raudtee: hoone tuleb lammutada
Väino Okspuu teab, et on räägitud maja lammutamisest: „Seda ma ei sooviks. Hoone on hea asukohaga, kivist ning kuigi küttepuude müümisel on kõva konkurents, pole mul ostjatest puudu. Ostavad peamiselt kohalikud, kes on olnud kogu aeg minu kliendid. Krooniajal käis üks Maardu firma hindamas, kui palju läheks lammutamine maksma – selgus, et üle miljoni.”
Eesti Raudteest kinnitati Sõnumitoojale, et antud hoone näol on tegu 1990ndate aastate alguses pooleli jäänud ehitisega, mis ei ole kunagi lõplikult valminud ning kuulub varisemisohtliku ehitisena lammutamisele.
Ettevõtte kommunikatsioonijuht ütles, et puidutootja on majas omavoliliselt, seaduslikku alust seal tegutsemiseks pole: „Kuivõrd hoones viibimine on eluohtlik ja ebaseaduslik, tuleb ruumid kiiremas korras vabastada.”
Väino Okspuu tõdes, et dokumenti ruumide kasutamiseks tal tõepoolest pole, ainult paarkümmend aastat tagasi saadud luba: „Olen suhelnud kohapeal Eesti Raudtee töötajatega ning nemad on kinnitanud, Eesti Raudtee hoonet enam ei vaja ning võin kasutada seda nii kaua, kuni soovin. ”
