
Poole sajandi vanuse kangaringi kudujad tegid rahvamajale EV 100 puhul kingiks üle 6 meetri pikkuse vaiba.
Kangaringi Süstik juubelit tähistati Raasiku rahvamajas vaibanäituse avamisega pühapäeval, 21. oktoobril. Rahvamaja juhataja Helle Vaga märkis, et majas on tegutsenud ja hääbunud koore ja orkestreid, tulnud asemele moodsamaid ringe, kuid kangaring on püsinud 50 aastat.
Ta tänas kõiki agaraid vaibameistreid, kes kangaringi tegevuses viimasel aastal on osalenud: „Nii tore on siia majja tulla – kõige varem on alati kohal need naised, kes tahavad tulla kuduma. Aitäh, et olete ka mind õpetanud kuduma!“
Vallavolikogu esimees Tiina Rühka märkis – see, mida Süstiku liikmed on teinud, pole töö, vaid kutsumus, millesse on pandud palju aega, oskusi ja armastust. Ka tema kodu kaunistavad Raasiku kangaringis aastakümneid tagasi kootud vaibad, on ka saunalinu, padjapüüre – need oli teinud ta ämm Lydia Rühka. Tiina Rühka kiitis, et Raasiku naised on innustav eeskuju ning ehk võtab veel ka ise kudumise ette – kunagi käis ta seda õppimas Aruküla käsitööringis.
Kuna tänavu on ka Eesti Vabariigi juubeliaasta, otsustas Süstik kinkida Raasiku rahvamaja saali lava ette 6,4 meetrit pika vaiba. Seda hakati tegema maikuus, osalesid 13 naist. Iga kuduja valis värvid ja tegi umbes 25sentimeetrise triibu, siis kudus järgmine. Kõik kudujad tegid kaks ühesugust triipu ning jaanipäevaks oli vaip valmis. Vaiba tegemises osalesid Virve Teder, Saima Sõmer, Siret Sõmer, Reet Jalakas, Maja Helenurm, Helle Vaga, Anita Sutermäe, Marju Kondratjev, Elve Klimenko, Marina Koppen, Milvi Eidemann, Merle Tõnnus ja Made Sepp. Saima Sõmer kudus triibud ka rahvamajas tegutseva noortekeskuse eest.
Tänavuse ühistööna valminud vaip on koos kangaringi liikmete kootud teiste vaipadega novembri lõpuni näitusel rahvamaja kaminasaalis. Esimese korruse väikeses saalis on ringi juhendaja Virve Tederi personaalnäitus.
„Virve on olnud kangaringi süda ja ema, tal on nii palju vaipu, et me ei osanud valida,“ põhjendas Helle Vaga.
50 aastat Süstikut
Süstiku üks asutaja oli tekstiilikunstnik Erika Tampere, kes töötas 50 aastat tagasi kunstnikuna Mistras. Algusest peale ringi liige olnud Virve Teder mäletab, et ka rahvamaja toonane juhataja Koidu Räägel oli üks initsiaator.
„Algul oli osalisi väga palju, üle 30. Kangaspuid polnud piisavalt, hakkasime kodust juurde tooma,“ rääkis ta.
Kangaringi käsutuses oli siis rahvamaja teisel korrusel saali ja rahvamaja juhataja praeguse tööruumi vaheline tuba: „Siin olid viied teljed, vahepeal ka kuued. Kord olid isegi vana raamatukogu ühes toas kangaspuud.“
Kui Erika Tampere enam Raasiku kudumishuvilisi juhendamas käia ei saanud, tuli Tallinnast pedagoogilise instituudi õppejõud Liivia Kiviloo.
„Tema nõudis väga korralikku tööd. Kord kudusin laudlina ja näitasin talle. Tema küsis – mis linik see on, kui pitsi pole. Ütlesin, et ma ei oska heegeldada, tema käskis õppida. Nii et sellest oli vähe, et oskasin kudumistehnikaid, pidin ka heegeldama õppima,“ jutustas Virve Teder.
1980ndate keskpaigast alates on tema olnud kangaringi eestvedaja: „Mind ennast huvitas telgedel kudumine väga. Vahel olin öö otsa rahvamajas – hommikul tuli teine kuduja, mul pidi selleks ajaks valmis olema. Pidin tööl olema öövalves, mees läks siis minu eest.“
Ringi liige Saima Sõmer ütles, et Virve Teder on siiani asendamatu kanga ülespanemisel: „Me keegi pole jõudnud seda ära õppida. Kord olime sellega päris hädas, sest Virve jäi haigeks.“
Juhendaja usub, et naised saaksid ka ise hakkama, aga ei usalda end, kardavad, et läheb valesti. Tal on üles märgitud, et 50 aasta jooksul on kangaringil olnud 257 liiget, peale Raasiku naiste on käidud ka Arukülast ja Tallinnast. Mõnest Raasiku perest on rahvamajas kudumas käinud mitu naist. Ka Saima Sõmeri eeskujul on vaipu hakanud kuduma kaks tütart ja ka tütretütar.
„Esimest korda tulin siia umbes 40 aastat tagasi koos õega. Aga siis oli nii palju rahvast, et kudusin vaid ühe villasest kangast diivanikatte ja rohkem ei tulnud. Kui rahvamajja tööle tulin, hakkasin uuesti käima. Teen aastas kaks vaipa. Müünud neid ei ole, mul on üheksa last, kõik kuluvad oma perele,“ ütles Saima Sõmer.
Praegu on ringis osalejaid jäänud vähemaks, rahvamaja kangatoas koovad vaipu peamiselt 6-7 naist: „Käivad enamasti ühed-samad, uusi kudujaid pole tulnud. Rahvamajas on kolmed teljed. Pensionärid koovad pika päeva – tulevad hommikul kell 9, lähevad õhtul neli-viis. Ühe kahemeetrise vaiba tegemiseks kulub umbes 30 tundi.“
Varem on seal kootud linikuid, padjapüüre ja -katteid, kardinaid ning muud, praegu tehakse rahvamaja kangaringis vaid vaipu. Lavavaip pole esimene ühistöö, varem on koos tehtud kihelkonnavaip ja pärandivaip.
Juhendajal vaipu Raasikult Kehrani
Kangaringi tuleva aasta algul 84. sünnipäeva tähistav juhendaja Virve Teder koob nüüd peamiselt kodus. Näitusel rahvamajas on temalt 17 vaipa – kõik need on viimase aasta tööd.
„Kui olen närvis või väsinud, siis lähen maja teisele korrusele ja „võimlen“ – jalad käivad tallalaudadel ja muudkui koon, see mõjub mulle hästi,“ lausus ta.
Telgedel kudumise vastu hakkas Virve Teder huvi tundma juba lapsena Perilas: „Isa tegi emale 30. sünnipäevaks oma ema telgede järgi kangaspuud, siis hakkasin ka mina tasapisi proovima.“
Praegu teeb ta vaid kaltsuvaipu, kuid varem on kudunud palju laudlinu, käterätikuid, pleede, saunalinasid, tekke, linaseid kardinaid: „Olen kudunud 12 maakonna rahvariiet. Olen Kose kihelkonna inimene, seetõttu tegin Kose seelikuriide kõige esimesena. Kõige keerulisem oli minu jaoks Kose kihelkonna vöö kudumine. Küll see oli alles raske! Kolme meetrit kudusin vist nädala või isegi kaks.“
Kangaringi juhendaja kodu on vaipu täis: „Kui need maha panna, jagub Raasikult Kehrani. Mul pole liiklusvahendit, et saaks kusagile laatadele minna. Osa käivad kodus tellimas, ütlevad, mis värvi tahavad, siis teen. Siin näitusel on mitu vaipa juba kinni pandud, tahetakse osta.“