Tulevikus tahab Näkiallika tööriistamuuseumi peremees ehitada soomepoiste muuseumi jaoks eraldi hoone.
Kupu külavanem, Näkiallika tööriistamuuseumi peremees Peeter Kivimäe kuulub kolmandat aastat Soome Sõjaveteranide Eesti Ühenduse juhatusse. Tema isa Endel Kivimäe ja kaks onu olid soomepoisid ning ta on nende perekonnaliikmena kuulunud Soomepoiste Pärimusühingusse.
19. augustil korraldas Peeter Kivimäe koos nende kahe organisatsiooniga Muuksi linnamäel Põhjatähe mälestusmärgi juures soomepoiste ja nende pereliikmete kokkusaamise. Tähistati 70 aasta möödumist soomepoiste tagasijõudmisest Eestisse – laev saabus Soomest Paldiskisse 19. augustil 1944.
Rahvast kogunes ka seekord palju, Muuksist sõideti edasi Peeter Kivimäe juurde Näkiallikale, kus avati soomepoiste muuseumituba ning pakuti traditsioonilist röövlipraadi.
Soomepoiste mälestusele pühendatud tuba on ehitatud tööriistamuuseumi suurima hoone ühe külje laiendusena. Ukse ette seatud lindi lõikasid läbi Kuusalu vallavanem Urmas Kirtsi ja üks soomepoiss.
„Siin vasakul on Hitler ja paremal Stalin, mõlemad on anastanud Eestit. Meie randadest mindi kõige rohkem üle lahe Soome sõdima. Kokku oli soomepoisse üle 3500, Kuusalu vallast oli neid kõige arvukamalt,“ tutvustas Peeter Kivimäe Sõnumitoojale muuseumituba.
„Ehitasin selle toa kahe kuuga. Kui Eestis on 90 protsendil elamutest nõukogudeaegsed aknad asendatud uutega, siis mina kuulun ülejäänud 10 protsendi hulka. Minu rahab kulub muuseumisse, fondidest pole toetust saanud.“
Tema sõnul on soomepoisse puudutavaid esemeid ja materjale ka Äksis ja Lagedi muuseumis, aga Näkiallikal on rohkem.
Kõige olulisemaks peab Peeter Kivimäe veteranide ühenduse esimesele juhile Sven Isele kuulunud asju, mis on tema sugulaste annetatud: paraadmunder, ordenite kogu, raamatuid.
„Kui Sven Ise suri, ütlesin, et ärge visake ära. Nad olid kanged mehed, kes ei andnud alla, tuleb säilitada mälestust neist. Kui Soomest sõdimast tulid, läksid punastele Tartu rindele vastu. Ka tänu nende vaprusele said paljud inimesed võimaluse põgeneda enne nõukogude vägede kohalejõudmist Rootsi ja mujale Läände,“ räägib muuseumitoa omanik.
Muuseumis on tema kinnitusel olemas kõik soomepoistega seotud raamatud, ka 1952. aastal välja antud soomekeelne raamat Soome sõjast, milles pole Eestist tulnud vabatahtlikest sõnagi.
Peeter Kivimäe näitab uhkusega erilist raamatukest – Kõnnu vallas sündinud ja hiljem Rootsis elanud Martin Aalboki laulik-päevikut „Laulud ja mälestussalmid Soomes 1943-1944“. See jõudis pärimusühingusse ühe soomlanna kaudu. Sinna on paljud tema võitluskaaslased käsitsi kirjutanud soomepoiste laule ning lisanud ka andmeid enda kohta. „Kindlasti on veel soomepoisse, kes mäletavad neid viise, tuleks lähiajal hakata lindistama, et kaduma ei läheks. Lausa kurb on vaadata, kuidas iga aastaga jääb soomepoisse järjest vähemaks, ikkagi juba 90aastased ja vanemad mehed.“
Huvitavaid esemeid on muuseumis mitmeid. Näiteks originaalne Soome sõjaväe jalgratas või propeller, mis on saadud 1944. aasta märtsis Tallinna pommitamas käinud nõukogude lennukilt, see kukkus alla Kuusalu vallas Aru ja Kosu küla vahele. On ka kiivreid ja sõdurite mütse ning erinevaid mundreid: Saksa Wehrmachti ja SS-laste vormid, Eesti kaitseväelaste mundrid ja tsaariaja frentš, millel on Kuperjanovi pataljoni tunnused, ka Peeter Kivimäe enda sõjaväeaegne munder, peagi kaks Soome sõdurivormi.
Möödunud nädalal käis Peeter Kivimäe Kuusalu keskkoolile pakkumas koostööd – korraldada muuseumitoas õpilastele aateõpetuse tunde Eesti vabadusvõitlusest, soomepoistest, isamaalisusest.
