OTT KASE „Puhu, tuul“ sai laulupeol kiidusõnu

3634
Kuusalu pasunakoori ja noorte sümfooniaorkestri dirigent OTT KASK.

„Olen õnnelik, et see lugu meeldis,“ on Kuusalu Kunstide Kooli õpetaja ja dirigent OTT KASK rahul.

XI noorte laulu- ja tantsupeol oli puhkpilliorkestrite repertuaaris Kuusalu Kunstide Kooli sümfooniaorkestri ja Kuusalu pasunakoori dirigendi Ott Kase loodud „Puhu, tuul“, mis kasutab Liivi tuntud rahvaviisi teemat. Dirigeeris Harjumaa Noorte Puhkpilliorkestri juht, Saue muusikakooli õpetaja Harry Illak. Solist oli saksofonil Saue muusikakooli vilistlane Mairo Marjamaa, klaverit mängis tema noorem vend Holger Marjamaa.

Ott Kask kutsuti autorina laulupeo dirigendipulti ning kui ta sealt naasis, surusid teised dirigendid kätt ja tänasid.

Ka publik tänas suure aplausiga – seda pillipala kuulati hoolega, elati kaasa.

Ott Kask rääkis, et pakkus loo laulupeo kava koostamiseks paar aastat tagasi korraldatud heliloomingukonkursile puhkpilliorkestrite programmi: „Mulle tundus, et selline pala peaks sobima, kuid tekitas poleemikat. Arutati, kas ikka on hea mõte ja kas üldse saab sellist džässilikku ning improvisatsioonidega muusikat puhkpilli ühendorkestritega mängida. Mind toetasid kolleegid Harjumaalt – puhkpilliorkestrite liigijuht Hando Põldmäe, kes on Harju Keelpilliorkestri dirigent, ja Harry Illak.“

Valik osutus õigeks, sellises stiilis pillilugu oli suurel laulupeol esmakordne ja mõjus värskelt tavapäraste polkade, marsside või valsside kõrval.

Ott Kask jutustas, et ka rokkmuusika liigijuht Siim Aimla tunnustas ideed panna pillimehi vahepeal laulma ning tuule puhumist imiteerima.

Puhkpilliorkestrite esinemise ajal tantsisid laulukaare all paremas nurgas sõutüd­ru­kud. Nemad kuuluvad Rootsi puhkpilliorkestrisse Mjöllby Ungdomsmusikkar, mis tuli Ott Kase kutsel laulupeole esinema. Rootsi muusikud ööbisid koos Harju noortega Viimsi keskkoolis. Kui orkester läks lauluväljakule proovile, kerkis küsimus, kuidas saaksid sõutüdrukud programmis kaasa teha. Tekkis idee, et nad võiksid esitada oma tantsu laulukaare all orkestrite kõrval.

„Rootslased ei saanud aru „Puhu, tuule“ keskmisest, vabast osast. Küsisid, et mida see tähendab. Soovitasin, kui ei  saa  aru,  ärgu  tehku  kaasa. Kuid vahetult enne laulupidu,  1.  juulil  oli Sauel Harju puhkpillimuusika päev – see kujunes  otsekui  laulupeokava   lisaprooviks ja väiksemas koosseisus koondorkestri kokku­mängu kinnistamiseks. Rootslased osalesid samuti ja said hetkega aru, mida teha, kui mängisime „Puhu, tuult“,“ jutustas autor.

Ta lisas, et lätlaste jaoks on see samas staatuses laul, nagu eestlastele on Gustav Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm“: „Kui esitasime seda Lätis, võeti positiivselt vastu ja kommenteeriti, et nemad on kogu aeg esitanud aeglasemalt, aga meie tulime mujalt ja näitasime, et saab ka tempokamalt. Lugesin Postimehest, kuidas Mark Soosaar ütles, et meie laulupeokava on liiga eestikeskne, võiks vaadata ka naabrite poole ja tõi ainsa näitena välja „Puhu, tuule“. Kui selle tegin, siis mõtlesingi, et meil on naabritega ühesugune ajalugu ja suuresti ka üks veri. Naabrite teemaga võiks tõepoolest meie laulupidude repertuaaris edasi minna.“

Ott Kase pillilugudest on varem olnud noorte laulupeo kavas „Kuusalu pulmamarss“ ja „Eesti eurolaulude popurrii“ – 2001. aastal.