Oravakese lasteaia juurdeehitus on Raasiku valla kalendri kaanefotol

3079
Oravakese direktor LINDA WRÓBEL soovis rühmaruumidesse avarust, kokkusobivaid värve ning mängunurgakesi.

Raasiku lasteaia direktor LINDA WRÓBEL peab väga  oluliseks lapsesõbralikku kasvukeskkonda.

Raasiku Oravakese lasteaia värvilist mänguklotsi meenutav juurdeehitus sai valmis käesoleva aasta jaanuaris ning mahutab kaks uut rühma – Koopaoravad ja Lendoravad. Raasiku vallavalitsus otsustas, et lasteaia foto sobib kaunistama valla 2015. aasta seinakalendrit.
Oravakese direktor Linda Wróbel lausus, et ligi kümne kuuga on uued rühmaruumid väga hästi omaks võetud: „Ruumid on eriti armsad seetõttu, et ehitusprojektis polnud sisekujundust. Õpetaja Maarika Lekarkin ja vallaarhitekt Heli Tomps tulid appi, võtsin oma abikaasa värvikaardi ning tegime projekti. Elasin kaasa igale viimasele pisidetailile – mul oli kindel nägemus, mis värvi peavad olema nii uksed-seinad-laed kui ka laste mööbel või toidunõud.“
Ta sõnas, et on lõpptulemusega väga rahul: „Värve aina lisandub ning ruumid muutuvad kodusemaks. Ma ei kujuta ette, et keegi teine oleks teinud sisekujunduse meie eest. Direktorina soovin olla kõigega kursis. Kuna majandus­alajuhataja jagab end kolme koha vahel ning  pole alati käepärast võtta, tuleb mul teha sageli ka töid, mis võivad tunduda keerulised – näiteks taaskäivitada küttesüsteemi. Ilmselt ma ei oskaks istuda kogu aeg oma kabinetis ning lasta teistel enda eest otsustada.“
Oravakeses on igal rühmal mänguruum ja magamistuba eraldi. Direktor peab seda vajalikuks, sest lapsed vajavad eraldatust, eriti uneajal: „Kui lapsed on voodites, saab õpetaja teises ruumis hinge tõmmata ning olla omaette.“
Ta sõnas, et iga lasteaed leiab endale sobiva lahenduse: „Lastel peavad olema eraldi nurgakesed, kus omaette tegutseda. Meil on rühmas lastele eraldi nukunurk, poemäng, lugemispesa.“
Ühist söögisaali Oravakeses pole: „Meil söövad lapsed oma rühmaruumides. See suurendab ühtse pere tunnet ning võimaldab aega paremini planeerida. Vahel läheb õues tegutsemisele või mõnele muule tegevusele kauem aega, kui kavandatud. Siis saab vastavalt rühma tempole planeerida, millal laud katta. Väikeses seltskonnas söömine on lastele sageli ka aeg, millal rääkida hingelt ära mõni mure.“
Direktor lausus, et ühisest suurest mänguruumist pole lasteaias puudust tuntud: „Päev on tegevustega nii planeeritud, et sellist aega tavaliselt väga ei jää, kui saaks viia kõik lapsed kokku mängima. Koostegevust on meil aga küll – saalis toimuvad ühisüritused, lapsed saavad kokku õues, rühmad käivad üksteisel külas ja vahetavad mänguasju. Uued ruumid on nii suured, et rühmad korraldasid seal isadepäeva peo.“
Linda Wróbel rääkis, et peab sisekujunduses väga oluliseks detaile: „Läbiv motiiv on orav, seda püüame kasutada nii piltidena kui rühmanimedes. Värve peaks olema palju, kuid need peavad omavahel klappima, samas olema igale rühmale isikupärased. Põrandatel tegime erinevate värvidega mängualad, seinale joonistasime kumera joone – lastele meeldib tõmmata näpuga mööda seina, miks mitte teha seda siis looklevalt. Mänguasjadest on mu uus avastus plastiliiv, mis meeldib lastele väga ning mõjub teraapiliselt.“
Oravakese lasteaias on lisaks kahele õpetajale rühmades tööl üks õpetajaabi. Õpetajad planeerivad koos õppetegevusi ja üritusi.