Ökomäss tõi Kolgaküla ja Uuri loomad Patarei merekindlusesse

1588
Loomad jäeti õue, katlamajas peeti seminari: ARTUR TALVIK, ILLAR LEMETTI, URVE SINIJÄRV, MARTI HÄÄL, AVE PAULUS, REIN KALAMEES ja KRISTJAN PIIRIMÄE.

Maaelu ja keskkonnasäästlikkuse festivali Ökomäss vestlusringi külade elujõust ja maastikust modereeris ARTUR TALVIK.

Kolm päeva oli Patarei merekindlus Tallinnas linna ja maa  kohtumispaik, miniloomaaed ning maaeluarutelu keskpunkt. Milleks seda kõike vaja, vastas korraldaja, keskkonnaameti spetsialist ning Lahemaa kultuuripärandi sektsiooni juht Ave Paulus: „Kui me ei usuks, et keskkonnasäästliku lähenemisega eluviis on me tulevik, siis me seda üritust ei korraldaks.“
Ta lausus, et Ökomässu juhtmõte on keskkonnaministri Marko Pomerantsi sõnad, et aastaks 2030 pole keskkonnasäästlikkus mitte enam valik, vaid vajadus.
Ökomässu tihedaim päev oli 19. septembril, kui lisaks töötubadele, koolitustele, loomaloengutele ning Urmas Sisaski kontserdile toimus kahest plokist koosnev seminar. Esimene pool oli „Elavad külamaastikud“, Ida-Harjut esindasid riigikogu liige Artur Talvik, kes rääkis, kuidas muuta maaelus väike suureks, Kuusalu valla Tammistu küla elanik Marti Hääl kõneles hobumajandusest ning Ave Paulus Lahemaa küladest ja pärandkultuurimaastikest. Seminari juhtis Kristjan Piirimäe Eestimaa Looduse Fondist. Veel esinesid Illar Lemetti maaeluministeeriumist, Urve Sinijärv keskonnaministeeriumist, Rein Kalamees Tartu Ülikoolist.
Sisehoovis müüsid talunikud toodangut ning tutvustasid loomi. Maaelu olid kutsutud tutvustama parimad loomakasvatajad, kelle tegevus võiks olla teistele eeskujuks. Näidistalupidamiste hulgas olid Kuusalu vallas Uuri külas Sae talus tegutsev Lahemaalammas, kaasas maalambad ja -kanad, ning Kolgaküla Tallid, kes tõid näitamiseks 2 hobust. Ida-Harjust oli Ökomässuga seotud ka Perila tall Raasiku vallast – treener Merlis Orion andis reedel, 18. augustil „Terevisioonile“ intervjuu, kaasas Shetlandi ponid. Merekindlusesse nad ponidega ei läinud.

Maaelu osa julgeolekupoliitikast
Merekindluse katlamaja saalis peetud seminari juhatas sisse keskkonnaminister Marko Pomerants, kes mõtiskles mässamise mõiste üle – inimesed, kes hommikust õhtuni mässavad maalähedase elulaadi nimel ning tunnevad sellest rõõmu, ongi mässajad: „On talupidajaid, kes võiksid osta kuldmune, kuid on ikkagi läinud seda teed, et muna hommikusööki tuleks oma kanadelt.“
Seminari avaesineja Artur Talvik tõdes, et on rääkinud maaelu ja kogukondade vajalikkusest, kõik jutustavad sama asja, kuid midagi ei muutu – saadakse aru, et maaelu korraldamine ei lähe alati õigesti, kuid ikka keegi ei mässa.
Ta märkis, et maaelu võiks olla osa julgeolekupoliitikast, siis on lootust, et arusaamad muutuvad: „Julgeolekus on poliitikud sama meelt, kui raha juurde vaja lisaks kokkulepitule, ei kõhkle keegi. Kui põllumees raha küsib, öeldakse, et vaadake, milliste korralike autode ja traktoritega te sõidate.“
Haldusreformi teemal on tema hinnangul räägitud ainult kulude kokkuhoiust, mitte sellest, et see soodustab maapiirkondade tühjenemist – tööta jäävad vallaametnikud ning kui koolid viiakse suurtesse tõmbekeskustesse, põhjustab ka see kolimist.
Artur Talvik kirjeldas, kuidas tuleks käsitleda põllumajandust kui tagala kindlustamist, mitte majandusharu: „Ühelt poolt annab maa meile toidu, teiselt kindlustab tagala, seal säilitatakse kultuuripärand, õpetatakse ellujäämist.“
Ta tõi näite, et kui kaob elekter, on linnas häda käes esimese päeva õhtuks – tänavad on pimedad, bensiinijaamad ei tööta, kraanist ei tule vett, maal aga osatakse sellega palju paremini toime tulla.
Lahemaa rahvuspargi väiketalunik Marti Hääl Tammistu külast rääkis, et on aastaid kokku puutunud ratsaspordiga ning käesolevast aastast moodustanud katuseorganisatsiooni Eesti Hobumajanduse Liit.
Ta sõnas, et loomapidamise toetamisel on hobumajandus olnud vaeslapse osas, kuid vaatamata sellele saanud tugevaks ning aina arenenud – hobumajanduse eesmärgid on küll viimase sajandiga muutunud, kuid sektorina pole see oma väärtust kaotanud.
Ta märkis, et enne Teist maailmasõda oli Eestis üle 200 000 hobuse, 2015. aastal on registris vaid 10 000, tegelikult on neid rohkem, kõik pole registris.
Ökomässu üks korraldajatest Ave Paulus kõneles Lahemaast, kus on hulgaliselt ajaloolisi karjamaid ning pärandkooslusi, mida peab hooldama. Ta märkis, et Lahemaale on koostöös kohaliku kogukonnaga koostatud kaitsekorralduskava, kus on tähelepanu all külade ajaloolise looduskasutuse jätkusuutlikkuse teema: „Rohkem peab vaatama terviklikku arengut, sest ainult ühe tegevuse arendamine ei hoia elus kogu süsteemi.“

Kui toetused kaovad?
Pärast ettekandeid asusid kõnelejad vestlusringi. Artur Talvik märkis, üha enam selgub, et igaüks ajab oma asja ning puudub suur narratiiv, pole kokkulepet, mida me tahaks – ühest küljest öko-Eestit, teisalt minna vabaturule välismaiste tootjatega konkureerima.
Illar Lemetti tõdes, et kergeid lahendusi pole, peab valmis olema selleks, et tegevused jätkuksid ka siis, kui kõrvalt enam toetust lisaks ei saa.
Urve Sinijärv rõhutas, et elu maal püsib, kui on rohkem inimesi, kes tahaks sinna elama minna, see on oluline nii looduse kui kultuuri jaoks: „Ei tasuks näidata näpuga ühe ametkonna poole, vaid saame kõik sellele kaasa aidata.“
Kristjan Piirimäe tõi välja, et suurtootjad ning ministeeriumid räägivad kahtlaselt sama juttu, kuigi riik peaks esindama kogu rahva, mitte üksikute ettevõtjate huve.
Arutlusele tuli, mis aab, kui Euroopa Liidu rahavood otsa saavad – on tõukefondid, mis Artur Talviku sõnul peaks üle tõukama küürust ning viima mingi mõttelaadi omaksvõtmiseni: „Sageli ei saada aru, mida tähendab tõukefond. Kahe Leader-perioodi vahel, kui rahastust ei tulnud, kadusid mitmed tegevused. Tuleb õpetada ise hakkamasaamist.“
Marti Hääl märkis, et kes elavad ainult toetuste najal, saavadki hakkama vaid nii kaua, kuni toetused püsivad.
Ka ministeeriumide ametnikud tõdesid, et toetuste najal elamine ei saa olla püsiv ja ka riigi suund on aidata talupidajaid iseseisvusele.
Vestlusringis räägiti ka, et looduskaitsealade reguleerimisel ei tohiks olla liigselt bürokraatiat ja regulatsioonid ei saa olla ühekülgsed, kui keegi soovib minna maale elama, tuleb seda kõikvõimalike viisidega soodustada.

Loomad vanglamüüride vahel rahul
Imbi Jäetma Sae talust müüs Ökomässul villatooted, kaasas lambad ja kanad.
Taluperenaine sõnas, et Ökomässul pole ta varem käinud: „Nüüd lihtsalt võtsime aja, oli ette teada ja planeeritud üritus ning jäime väga rahule.“
Kuigi tema lambad pole varem linnas käinud, tundsid nad end perenaise hinnangul pisikeses puuris suure tähelepanu all mugavalt: „Maalammas on stabiilne ja staatiline loom, tema närvi ajamiseks on vaja ohtu. Lammastel ka huvitav vaadata, mis ümber toimub.“
Lambad, kes Ökomässule kaasa pääsesid, valis ta enne karja pügamist: „Nende lammaste puhul meeldis mulle värvigamma. Valge, kelle kaasa võtsime, on ilusa villaga kena lammas, õige keha ja proportsioonidega, palja kõhualuse, pea ja jalgadega“
Kolgaküla Talli treener Maret Kasemets tõi Ökomässule Eesti tõugu hobuse Rella II ning raskeveohobuse, mära Nerki.
Tema loomad on tähelepanuga harjunud: „Hobused olid julged, sest on käinud palju võistlemas, olnud edukad, tähelepanu ja rahvaga harjunud.“
Korraldaja Ave Paulus rääkis pärast Ökomässu, et jäi väga rahule: „Saime kinnitust, et maaelust on vaja rohkem rääkida, külade kultuur ja jätkusuutlikkus tagab ka riigi jätkamise.“
Kuigi seminaril oli osalejaid vähe, said rõõmustada töötubade korraldajad – seal oli tavaliselt korraga 30-40 külalist.