MARINA LOŠTŠINA, Estcoy-20 teabeohvitser
Kuusalu vallast Vahastu külast pärit nooremveebel Henri Lõuke teenib alates märtsist Iraagis IT-spetsialisti ja sidetehnikuna rahvuslikus toetuselemendis NSE (National Support Element), mille ülesanne on tagada vajalikud tingimused ja vahendid jalaväekompaniile Estcoy-20.
„Toetan kompaniid sidealaselt, minu vastutusalas on erinevad sidevahendid mitmesugustest kaablitest kuni sideinstallatsioonideni. Lahendan ka võimalikud jooksvad mured – elekter ja muu selline. Olen põhimõtteliselt 24/7 valmis appi tõttama, kui on vaja. Iga olukord on erinev ja ainulaadne, mitte miski ettetulev ei ole kusagil manuaalides kirjas,“ kirjeldab ta.
Henri Lõuke on seitse aastat olnud teenistuses Eesti kaitseväe staabi- ja sidepataljonis, esmalt 11 kuud ajateenijana ja edaspidi tegevteenistuses.
Sõjalisele missioonile otsustas tänavu minna, et näha, milline on teenistus väljaspool mugavustsooni: „Panin enda kandidatuuri kirja ja osutusin valituks. See on väga hea viis laiendada silmaringi, saada viie kuu jooksul palju kogemusi ja teadmisi ning näha, kuidas käib koostöö liitlastega ja tegutsetakse suures rahvusvahelises üksuses ühise eesmärgi nimel.“
Ta lisab, kaitseväes ning usutavasti ka teistes organisatsioonides ja jõustruktuurides kehtib põhimõte, et kes tahab, see saab: „Inimene peab ise tahtma areneda ja õppida. Ma ei ole oma eriala kusagil koolis õppinud. Mind huvitab see valdkond, olen pühendanud üsna palju aega info otsimisele, oskuste lihvimisele ja õppinud parimatelt kolleegidelt.“
Kaitseväelase elukutseks andsid tema sõnul tõuke nii arvutimängud kui ka erinevad sõjafilmid, mida nooruspõlves vaatas. Suur eeskuju on olnud ema, kes on 15 aastat kuulunud Kaitseliitu. Kolga koolis õppimise ajal osales Henri Lõuke aktiivselt Kolga noorte kotkaste ja kodutütarde rühmas. Pärast Kolgas põhikooli lõpetamist jätkas gümnaasiumiõpinguid Tallinnas. Ajateenistusse läks vabatahtlikult kohe pärast keskkooli.
Henri Lõuke: „Ajateenistusse minekul oli kindel plaan võtta sealt nii-öelda täispakett – saada 11 kuu jooksul allohvitseriks ja lõpetada ajateenistus jaoülemana. Teadsin, et annan endast maksimumi ja olen valmis pingutama, et saada hakkama erinevates stressiolukordades. Mulle meeldib inimesi juhtida, organiseerida ning vaadata, et kõik saaksid oma rolli ja anda jõukohane panus ülesannete õnnestumisse. Juba kooliajal organiseerisin kooliväliseid üritusi sõpradele ja tuttavatele. Paistab, et minu ülemad on sama meelt ja plaan läks täppi, sain nooremseersandina kümneliikmelise üksuse juhiks.“
Enne ajateenistusest reserviminekut tuli pakkumine jääda tegevteenistusse ning kuna kaitseväes meeldis, pani oma nime kirja: „Alustasin instruktorina, teenisin paar aastat, ülemad nägid minus potentsiaali ja pühendumust. Mind edutati saates õppima veeblikooli, kus sain täiendada ka oma sideeriala teadmisi. Pärast olin peaaegu neli aastat rühmavanema ametikohal, vahepeal täitsin ka rühmaülema ülesandeid. Hiljuti liikusin staabi- ja sidepataljoni staapi.”
Kaitseväe kohta toonitab ta, et see pole pelgalt käskude täitmise organisatsioon: „Võimalik on teha palju erisuguseid asju eri valdkondades, siin puudub üksluisus ja tappev rutiin, mida paljud pelgavadki. Võimaluste ampluaa on väga lai ja tegevusi ning väljakutseid leiab igaüks alustades eri suurusega üksuste juhtimisest, sõdurite koolitamisest, enda füüsise ja vaimu karastamisest ja arendamisest ning lõpetades logistika, tehnika ja sidealaste asjadega. Kõiki aspekte on võimatu loetleda, aga kaitsevägi on väga huvitav, pidevalt arenev ning väljakutseid pakkuv asutus.“
Henri Lõuke soovitab noortele, kellel on ees ajateenistus, et kuigi räägitakse kindlasti igasuguseid lugusid, peab ise minema, nägema ja kogema: „Kui olete ausad ja koostöövalmid oma ülematele, siis on ka nemad koostöövalmid ja ausad teiega ning tulevad te muredele vastu. Ole lihtsalt nii-öelda norm vend. Uskuge, ajateenistus on päriselt ka kõigile jõukohane, väärt kogemus ja ajateenistusest saate sõpru ja mälestusi kogu eluks.“
Aprill on veteranikuu, Eestis käib taas sinilillekampaania. Henri Lõuke kinnitab, et ka tema kannab aprillis sinilillemärki – austusest nende vastu, kes on käinud sõjalistel operatsioonidel, ka nende, kes ei tulnud sealt tagasi või said missioonil haavata: „Nende julgus, valmisolek ennast ohverdada ja kartmatus on ainulaadne. Müts maha eriti nende ees, kes on käinud piirkondades, kus konflikt oli teravam, pidevam ja nähtavam. Meil on praegu suhteliselt rahulik. Tõsi küll, kohe meie saabumise õhtul tutvustati meile varjendit, kuhu tuleb teatud ajaga jõuda häire korral. Meie enda baasis peab kaitsevarustus olema käepärast, väljas liigume lahingvarustuses ja relvastatult. Anname endale aru, et rahu võib olla petlik ja ajutine ning kõik võib muutuda silmapilkselt. Aga oleme iga hetk valmis jätkama oma ülesannet ka juhul, kui olukord peaks ohtlikumaks muutuma. Ma loodan, et meil läheb hästi ja saame naasta koju sama tervetena, nagu siia tulime.“