Mustjõe-Pillapalu metsapõlengu kustutustööd jätkuvad

1138
Aegviidu vabatahtlik MARGUS MUSTONEN metsatulekahjul. Foto Riivo Noor

„On muljetavaldav, kui palju on kustutustöödel olnud abiks Aegviidu inimesi. Müts maha ja sügav kummardus nende ees,“ sõnab Anija abivallavanem RIIVO NOOR.

Eesti kümne aasta suurima metsatulekahju kustutustööd Mustjõe ja Pillapalu külas käivad teist nädalat. 200 hektarile levinud tulekahju laienemisele on pandud piir, kuid järelkustutamine võib sõltuvalt ilmast kesta veel mitu nädalat.

Millest tuli alguse sai, pole teada ning tõenäoliselt ei selgugi, kuid Aegviidu vabatahtlikud päästjad on kindlad, et mängus on inimkäsi.

,,Niisama ei sütti ükski mets,“ märgib Aegviidu Päästeseltsi liige, Anija abivallavanem Riivo Noor, kes oli eelmisel nädalal pärast päevatööd peaaegu igal õhtul hiliste öötundideni metsatulekahjul.

Kui ülemöödunud pühapäeval, 10. juunil kohalikud inimesed häirekeskusesse tulekahjust teatasid, oli Aegviidu Päästeselts esimesena kohal. Kohalik vabatahtlik päästja Reimo Noor helistas seltsikaaslasele Reet Kangerile ja teatas, et Sillaotsal põleb.

„Sillaotsa talu Mustjõel on minust üle raudtee linnulennult kilomeetri kaugusel. Vaatasin sinnapoole ja nägin paksu suitsu. Sain aru, et head see ei tähenda,“ räägib Reet Kanger.

Kui samal ajal pealinna poolt sõitnud Muuga komando mehed Piibe maanteele keerates kaugel suitsusammast nägid, tõsteti kohe tulekahju raskus­astet: „Kohapeal esmapilgul midagi hullu ei paistnudki, põles umbes 150×200 meetrit, kuid tuli levis väga kiiresti, sest tuul oli üsna tugev ning kuna see on raskesti ligipääsetav ala, siis oli näha, et sellele pole lihtne piiri panna.“

Järgmiseks lõunaks oli tuli levinud 40, hilisõhtuks 200 hektarile. Lähimast talust ulatus põlenguala Riivo Noore hinnangul 100-150 meetri kaugusele.

„Õnneks sadas Aegviidus möödunud teisipäeval päris korralikult. See oli kingitus, ilma vihmata poleks tule levikut ilmselt pidama saadud. Kui see juba ühe ööpäevaga laienes nii mastaapseks, mis oleks juhtunud järgmisega?“ arutleb ta.

Nii tema kui teised Aegviidu seltsi liikmed olid möödunud nädalal koos kutseliste päästjatega kustutustöödel peaaegu iga päev, vastavalt sellele, kuidas põhitöö võimaldas. Reimo Noore pikemad tööpäevad metsas ulatusid 16-18 tunnini, vahepeal puhkas mõne tunni ja läks jälle.

Anija vallajuhid pöördusid ka kaitseväe juhtkonna ning peaministri poole, et päästjatele võimaldaks abijõude. Päästeamet leidis, et saavad hakkama oma jõududega ja mobiliseerivad vabatahtlikke.

Neljapäeval läksid kustutustöödele ka Aegviidu kooli päästeringi lapsed. Kui päästeamet alla 18aastaseid kustutama ei lubanud, siis Aegviidu noored oma vanemate allkirjastatud loaga said. Juhendaja Reet Kanger ütles, et noored ise soovisid ning pääsesid järelkustutusele – siis neid veel ei lubatud, kui metsas oli lahtine leek. Tema sõnul oli noortest kindlasti rohkem kasu kui vabatahtlikest, keda polnud juhendatud ning hoidsid voolikut nii, et kõrge juga lendas kaugele: „Tegelikult tuleb metsatulekahju kustutada sedasi, et veejuga on nina ees ning kõrge survega justkui kaevad maa läbi, et kusagile ei jääks midagi hõõguma.“

Kuigi tuleleeki Mustjõe ja Pillapalu metsades enam ei ole, pole oht veel täielikult möödas.
„Metsa peab seirama vähemalt kuu aega, ebameeldivad üllatused on täiesti võimalikud. Tuli on turba sees ja kui tuul tõuseb, on lugu halb. Loodame, et enne jõuab kohale korralik vihm, kui tõuseb tugev tuul,“ lausub Reimo Noor.

Ta meenutab, et kui 1990ndate algul oli Mustjõe taga suur metsatulekahju, pumbati rabaosa lõpuks sisuliselt vett täis, et tuld kustutada: „Jaanipäev on tulemas. Soovin, et inimesed käiksid lõketega mõistlikult ümber, et me ei peaks jälle päevade viisi kusagil tuld kustutama.“