Mida arvate pagulaste tulekust Eestisse, kas oleksite nõus nad oma kogukonda vastu võtma?

2047

Küsitlesime eelmisel nädalal juhuslikke inimesi Arukülas, Kuusalus ja Kehras ning uurisime, mida nad arvavad pagulaste vastuvõtmise diskussioonist.

  • l Keskealine naine Arukülast, personalijuht: „Kogukonnad suuremates asulates on tõenäoliselt valmis pagulasi vastu võtma. Teisest rahvusest inimesed on nagunii me ümber, neid pole küll palju, kuid oleme harjunud. Suurem probleem on aga pagulased ise, kas nad suudavad harjuda. Nad võivad küll olla sõjapõgenikud ja otsida turvalisust, kuid keskkond on ju võõras, kultuur ja tööharjumused teised ning nad lihtsalt ei sulandu. Paraku on arutelu muutunud vihakõneks ning see kindlasti ei soodusta sulandumist. Võib arvata, et edaspidi tuleb meil veelgi rohkem pagulasi vastu võtta, valitsus võib küll praegu teha kõik endast oleneva, kuid kriis on juba kontrolli alt väljunud ning seda lihtsalt ei julgeta rahvale tunnistada.“
  • l Noormees Arukülast, üliõpilane: „Eesti valmisolekus tasub kahelda, araabia keele oskajaid meil napib, ka kriisikogemusi, sotsiaaltöötajatel pole vastavaid kogemusi. Ilmselt olukord nii kähku ka ei parane. Kogukonnaliikmetele seab see suurema kohustuse – olla kannatlik ja tolerantne. Nooremad saavad sellega hakkama, vanemad inimesed ilmselt mitte nii väga. Kui elamispindadest rääkida, siis sellega ei tohiks üldse probleemi olla, tühjalt seisvaid kortereid-maju on Raasiku vallas küllalt, riik võiks need pagulastele välja üürida, et niisama ei laguneks. Oleks mõistlik suurendada koolides ka usuõpetuse rolli, noored, kes on teiste religioonidega tuttavad, on üldiselt tolerantsemad. Hirm ja viha tuleb teadmatusest.“
  • l Pensionär Arukülast: „Nullkvoodist kindlasti rääkida ei tohiks, see on tõsi, et pagulased on Euroopa ühine mure. Itaalia ja Kreeka peaksid muidugi rohkem vastutama, sest nende piir ei pea. Samas usun, et saame hakkama, kui tõepoolest pagulasi sammhaaval integreerida ning alustada kohe ka keeleõppega. Tean inimesi isegi Arukülast, kes on tundnud huvi pagulaste aitamise vastu, tugiisiku koolitus annaks neile rakendust. Kindlasti on vaja lisateadmisi, et võõra kultuuri ja usuga toime tulla. Pagulaste elukoha puhul tuleks kindlasti kinni pidada sellest, et sotsiaaltoetusi makstakse samadel alustel nagu oma riigi kodanikele ning elamispinnad ei tohi olla paremad. Ebavõrdsus tekitab kohe viha ja kõik inimlikud kavatsused on sellega nullitud.“
  • l Pensionär Kehrast: „See kõik on üks suur rumalus. Meile tuuakse inimesed, kes pole harjunud tööd tegema ning on teist usku. Ei usu, et Kehras neid keegi soojalt vastu võtaks , konfliktid on kerged tulema. Kõigil põgenikelaevadel tuleks ots ringi keerata ja viia abivalmis eurooplased nendega kaasa, et aidata kodumaal. Kriisi eest peaks vastutama riigid, kes on need sõjad Süürias ja Afganistanis tekitanud. Tahaks loota, et konservatiivid saavad võimule ja  teevad Eestis platsi puhtaks.“
  • l Mees Kehrast, laotööline: „Saamatu riik on see, mis ei suuda tagada oma rahvale normaalseid elutingimusi, aga võtab avasüli vastu võõraid. Mis siis ikka muutuks, kui pagulased Kehrasse tuleks – suurt midagi, kohalikud neile põhjuseta kallale ei läheks, nii palju inimväärikust ikka on. Elu läheks edasi. Lihtsalt nördimus, et Euroopa Liidu ees niimoodi lömitatakse.“
  • l Noorem naine Kehrast, õpetaja: „Pagulaste teema on kaos. Riigijuhid teevad ilusat juttu, praegu räägitakse vabatahtlikust vastuvõtust, kuid on selge, et mõne aasta pärast on neid mitu korda rohkem ning jätkub igasse asulasse. Me ei saa isegi venelaste integreerimisega hakkama, mida siis veel mustanahalistest ja islamiusulistest rääkida.“
  • l Pensionär Kuusalust: „Hirmu tuntakse kindlasti, toovad ju võõrad teistsuguseid kombeid ja arusaamatu keele. Kui võimalust on, tuleb inimesi aidata, kuid ebakindlust annab see juurde. Nad ei mõista ega ilmselt hakkagi kunagi mõistma me ajaloolist konteksti ega muret keele, kultuuri ja rahvuse säilimise pärast. Kõrvuti võiks elada, kuid ettevaatlikuks muudaks ikka. Kvoot on tõepoolest aus, kui arvestada rahvaarvu ja majanduse olukorda, kuid arvestamata jäeti ajalooline tegur – võõrvõimu all kannatanud ja Siberisse küüditatud rahvas on palju tundlikum.“
  • l Noor naine Kuusalust, raamatupidaja: „Ma ei saa aru paanikast, mis on pagulaste teema ümber tekkinud. 150 pagulast kahe aasta jooksul ei tohiks käia üle jõu, kui suudame ise võõramaalasi aktsepteerida. Keegi ei käsi neid armastada, isegi suhtlema ei pea, ainult võtma neid nagu igat teist naabrit. Euroopa Liidu toetuste abil üles ehitatud riigis võiks nii palju solidaarsust ikka olla. Kuusalus on praegugi võõramaalasi, midagi hullu pole juhtunud.“
  • l Keskealine mees Kuusalust, IT-tehnik: „Mina pagulasi oma tänavale elama ei tahaks. Inimkaubitsejatele suuri summasid maksnud põgenikud, kes ebaõnne tõttu siia satuvad, ei harju siin kunagi. Turvaline võib olla, kuid inimene vajab täisväärtuslikuks eluks teisi omasuguseid. Seega karta on, et varem või hiljem kogunevad nad ikka Tallinnasse, on seal kas või kodutud, aga mitte kusagil väikealevikus nende jaoks mõistetamatute pärismaalaste hulgas.“