Märt­si­küü­di­ta­mi­ne Ani­ja val­last Si­be­ris­se saa­de­tud lap­se sil­ma­de lä­bi

IL­MA KAL­JUS­TE

25. märts 1949. Oli ilus ke­va­di­ne päev, päi­ke pais­tis. Oli ree­de, paas­tu­maar­ja­päev ja ke­va­di­ne koo­li­va­heaeg. Olin siis 12aas­ta­ne. Ela­si­me Ani­ja val­las Vi­ki­pa­lu kü­las Aru­pe­re ta­lus. Isa oli ta­lu ost­nud 1938. aas­tal oma suu­re­le, seits­me­lap­se­li­se­le pe­re­le, et lastel ei tu­leks võõ­raid tee­ni­da, vaid saak­sid töö­ta­da oma ko­du­ta­lus. Ei tea, kas mõ­jus see, et ko­li­mi­se päev oli 13 ja ree­de või mis, aga sai­me seal ela­da vaid vei­di üle 10 aas­ta.

Sel­le päe­va hom­mik oli ta­va­li­ne, mis­ki ei kuu­lu­ta­nud kur­ja, ku­ni kel­la 10 pai­ku tu­li mei­le jook­su­ga naa­ber­ta­lu pe­re­tü­tar Tiiu. Kee­gi oli nei­le tea­ta­nud, et Keh­ras sei­sab pikk eše­lon kau­ba­va­gu­neid ja küü­di­ta­tak­se ini­me­si, oleks õi­gem ko­dust mõ­neks päe­vaks ära min­na. Meie noo­red – vend Val­ter oma nai­se ja ka­he väi­ke­se lap­se­ga – sõit­sid­ki ho­bu­se­ga äm­ma juur­de Üle­jõe kül­la. Isa, ema ja mi­na jäi­me aga ko­ju. Isa oli ast­ma­hai­ge, ju­ba mi­tu aas­tat ei võt­nud ta ta­lu­töö­dest osa. Ja olid ju loo­mad lau­das ning ega ko­du­gi saa­nud ük­si jät­ta. Ema ar­vas, et kes neid va­nu ja mind, lap­su­kest, ik­ka ära viib. Ta hak­kas rut­tu lei­ba sõt­ku­ma, lei­va­tai­nas hap­nes ast­jas, et saaks ker­ki­ma ja küp­se­ma. Lei­vad olid puh­ta rä­ti­ku all jah­tu­mas, kui kel­la ka­he pai­ku pä­rast lõu­nat nad tu­lid­ki.

Olid kaks sõ­du­rit, üks kõr­gem üle­mus, erai­si­kuid üks või kaks ja küü­di­mees ho­bu­se­ga, sest teed olid lu­me­su­la­mi­se tõt­tu la­gu­ne­mas ning au­to jäe­tud Pii­be maan­tee­le. Oli­me mui­du­gi hir­mus eh­mu­nud, kui loe­ti et­te ot­sus, et meid on ku­lak­li­kel põh­jus­tel mää­ra­tud eluks ajaks Si­be­ris­se asu­mi­se­le. Isa püü­dis vas­tu väi­ta, et mis ku­la­kud nüüd meie, po­le elu sees­ki tee­ni­jaid ega su­la­seid pi­da­nud ja kas on mõ­tet te­da, hai­get ini­mest, sin­na su­re­ma viia, las­ku jää­da ko­du­maa mul­da. Aga käsk on käsk ja ha­ka­ke bõst­ro-bõst­ro as­ju kok­ku pa­ne­ma.

Ae­ga lu­ba­ti kaks tun­di. Siis üt­les ema, et ei lä­he ku­sa­gi­le en­ne, kui on loo­mad ära sööt­nud, ning hak­kas lau­da­ka­su­kat sel­ga aja­ma. Ei jää­nud­ki oh­vit­se­ril muud üle, kui min­na lau­da juur­de kaa­sa, ku­ni ema loo­mi söö­tis ja joo­tis. Mi­da võis küll vae­se ema sü­da tun­da, tea­des, et see on vii­ma­ne kord, kui näeb oma leh­mi, ke­da ta on ise va­si­kast kas­va­ta­nud? Lam­mas­tel oli pal­ju tal­le­sid ja kaks suurt si­ga olid su­lus, ka­nad ja ha­ned, kel­le sul­ge­dest pi­di nüüd mi­nu­le hak­ka­ma pat­ju te­ge­mas, sest eel­mi­ne õde oli jaa­nua­ris abiel­lu­nud ja oma kaa­sa­va­ra kät­te saa­nud. Seal ta siis nut­tis ja kal­lis­tas oma loo­mi, se­ni pi­din mi­na mõ­ned as­jad pak­ki pa­ne­ma.

Mi­da mi­na­gi os­ka­sin, jook­sin toast tup­pa, püs­si­mees ik­ka kan­nul. Aga meie küü­di­mees, õi­ge­mi­ni küü­di­nai­ne, kes oli in­ger­la­ne ja ise mi­tu asu­mi­se­le saat­mist üle ela­nud, pak­kis mei­le tek­ke, pat­ju, voo­di­pe­su ja soo­je üle­rii­deid. Ka min­geid töö­riis­tu, sa­mu­ti sae ning kir­ve. Ise­gi õmb­lus­ma­si­na pak­kis pat­ja­de va­he­le te­ki sis­se. Sel­lest sai­gi seal kau­gel meie toit­ja. Sahv­rist ämb­ri sis­se soo­la­pek­ki, kui­gi­pal­ju kui­vai­neid ning ah­ju­täis veel soo­je lei­bu. Oli­me­gi val­mis. Isa­le ai­da­ti ka­su­kas sel­ga ja ree pea­le komp­su­de juur­de is­tu­ma.

Mil­le­gi­pä­rast ei mä­le­ta ma üld­se, kui­das me au­to­ni jõud­si­me, kas läk­si­me ko­gu tee ja­la või sai­me ka reel is­tu­da. Au­to pea­le ro­ni­mist mä­le­tan ma küll. Ema ar­vas ko­gu aeg, et see on üks suur ek­si­tus, kül­lap viiak­se val­la­maj­ja ja las­tak­se siis ko­ju ta­ga­si. Või rää­kis ta se­da meie lo­hu­tu­seks.

Au­to­ga sõi­de­ti Ani­ja meie­rei juur­de, sai­me aru, et tul­di vend Ri­val­di jä­re­le. Kui Ri­val­di nai­ne te­ma as­ju pak­kis, kü­sis oh­vit­ser, kes see on. Ri­vald vas­tas, et mi­nu nai­ne. Nad olid kolm kuud ta­ga­si abiel­lu­nud, kuid nai­ne oli veel en­di­se pe­re­kon­na­ni­me­ga ja te­da pol­nud väl­ja­saat­mi­se­le mõel­du­te ni­me­kir­jas. Öel­di, et mees ja nai­ne on üks pe­re, tu­leb kaa­sa. Nüüd oli­me ju­ba viie­ke­si. Kui meid Keh­ras­se vii­di ja to­pi­ti ju­ba nii­gi täis kau­ba­va­gu­nis­se, sai­me aru, et min­git ek­si­tust ol­la ei saa ning siit me enam ei pää­se.

Va­gun oli umb­ne, õh­ku hin­ga­mi­seks pol­nud. Na­rid olid ini­me­si täis, meie pi­di­me en­did sis­se sead­ma na­ri al­la. Va­gu­nis oli väi­ke­seid lap­si, nad kar­ju­sid, ini­me­sed oh­ka­sid ja ha­la­sid, oli ko­hu­tav. Ma ei mä­le­ta, kas ema nut­tis, aga tal­le oli suu­reks ker­gen­du­seks, et meie­ga olid nüüd Ri­val­di ja Ur­su­la näol noo­red tööea­li­sed ini­me­sed, kel­le­ta meie elu Si­be­ris oleks ol­nud mõel­da­ma­tu. Siis me veel ei tead­nud, et ma­ta­me isa küm­me päe­va pä­rast ko­ha­le jõud­mist.

Sel­les umb­ses pi­me­das va­gu­nis oli­me ku­ni pü­ha­päe­va hom­mi­ku­ni, mil veel üks veo­au­to uk­se al­la sõi­tis ja kü­si­ti, kas Too­me­tid on siin. Au­tol oli vend Valt­ri pe­re. Kuul­des, et meid on ära vii­dud, tu­lid nad ise end üles and­ma. Õn­neks lu­ba­ti neil veel ko­dus käia ja as­ju kaa­sa pak­ki­da. Kü­la­rah­vas ja val­vu­rid, kes olid jäe­tud ta­lu val­va­ma, olid ju­ba ko­be­da­mad as­jad ära ve­da­nud. Siis sel­gus, et va­gun on nii täis, et üh­te­gi ini­mest enam juur­de ei ma­hu. Meid ka­man­da­ti au­to kas­ti ja sõi­du­ta­ti pä­ris tüh­ja va­gu­nis­se, kus me siis ühe ot­sa koos pi­ka na­ri­ga ära hõi­va­si­me. Meie pe­re oli siis ju­ba ühek­sa­liik­me­li­ne. Hil­jem too­di sin­na veel mi­tu pe­re­kon­da, võe­ti vä­he­maks lii­ga täis­to­pi­tud va­gu­ni­test.

Pü­ha­päe­va päe­val kell kolm­vee­rand kaks va­gun nõk­sa­tas järs­ku ja eše­lon hak­kas lii­ku­ma. Aken­de – kui neid üld­se sai aken­deks ni­me­ta­da – luu­gid olid kin­ni, va­gu­nis oli peaae­gu täies­ti pi­me. Meie, lap­sed, tur­ni­si­me kas­ti­de peal ja püüd­si­me väl­ja pii­lu­da. Nä­gin, kui­das rong sõi­tis üle jõe, siis vis­ka­sin en­nast na­ri­le pi­ka­li. Al­gas ras­ke ka­he­nä­da­la­ne sõit tund­ma­tus­se. Mä­le­tan, et isa ju­tus­tas siis oma noo­re­põl­ve une­nä­gu, kui­das päi­ke loo­jus idas. Ta se­le­tas se­da oma elu­päi­ke­se­ga, mis pi­di loo­ju­ma just seal, ku­hu rong täie kii­ru­se­ga vu­ras. Ja ta ei ek­si­nud.

Öö­sel üle­ta­si­me Ees­ti pii­ri. Ak­na­luu­gid teh­ti lah­ti ja sai­me nä­ha se­da pal­ju­kii­de­tud Ve­ne­maad, mui­du­gi nii­pal­ju, kui see mei­le raud­tee­ni kät­te pais­tis. Va­gu­nis oli kum­mas­ki ot­sas väi­ke rau­da­hi, mis mei­le soo­ja an­dis ja mi­da­gi sai sel­le peal ka kee­ta. Üks kord päe­vas sai­me ka soo­ja kroo­nu­toi­tu. Rong pea­tus ku­sa­gil jaa­mas, uk­sed tõm­ma­ti ra­gi­nal lah­ti ja paar ini­mest ämb­ri­te­ga või­sid min­na sup­pi, pea­mi­selt ha­pu­kap­sa­sup­pi, ja hir­si­put­ru too­ma, mui­du­gi ik­ka püs­si­me­he saa­tel. Ta­va­li­selt üks kord päe­vas ku­sa­gil la­ge­dal väl­jal pea­tus rong veel, et meid kõi­ki va­gu­nist väl­ja as­ja­le aja­da. See oli vä­ga alan­dav ja ko­le toi­ming. Meil oli va­gu­nis sel­leks ots­tar­beks ka äm­ber, mi­da var­jas va­na tekk.

Nii kes­tis meie sõit, ku­ni 9. ap­ril­lil, lau­päe­val, jõud­si­me hom­mi­kul Aba­ka­ni jaa­ma. Rong sõi­tis kõr­val­tee­le, meid käs­ti rii­des­se pan­na ja koos komp­su­de­ga väl­ja tul­la. Seal oli siis see nii­ni­me­ta­tud or­ja­turg, kus kol­hoo­si­de-sov­hoo­si­de esin­da­jad tu­lid en­da­le töö­jõu­du va­li­ma. See kes­tis peaae­gu õh­tu­ni väl­ja. Ar­va­ta­vas­ti pee­ti meie üle ka reh­nut­ti ja pan­di kir­ja, kes ku­hu lä­heb, et ko­man­dant os­kaks lä­he­ma­te päe­va­de jook­sul üles ot­si­da. Meid ra­ba­ti üs­na rut­tu ära, sest ven­nad olid ju noo­red, pea­le kol­me­küm­ne me­hed. Meie pe­re­ga pa­lus kaa­sa ka üks nai­ne ka­hek­sa­kuu­se lap­se­ga, sest te­mal pol­nud ke­da­gi toe­ta­jat, mees oli van­gis.

Sõi­ta tu­li um­bes 80-90 ki­lo­meet­rit, et jõu­da kol­hoo­si. Sõit­si­me lah­ti­se veoau­to kas­tis peaae­gu öö lä­bi, ik­ka mäest üles ja mäest al­la. Ra­pu­tas hirm­sas­ti ja kart­si­me, et au­to lä­heb üm­ber. Tun­dus, et teel ei tu­le­gi lõp­pu. Va­he­peal ma­ga­sin, pea ema ka­su­ka hõl­ma all. Kel­la nel­ja ajal vas­tu hom­mi­kut jõud­si­me Mi­nus­sins­ki ra­joo­ni Tig­rits­ki kül­la. Vii­di ühe üs­na suu­re ma­ja et­te, kuid sel­gus, et ma­ja oli külm, pol­nud muid küt­te­kol­deid pea­le suu­re ve­ne ah­ju. Kü­la­nõu­ko­gu esi­mees, kes elas kõr­val­ma­jas, käs­kis au­to­ju­hil sõi­ta kel­le­gi Lee­na juur­de, et saak­si­me seal esi­me­se öö ära ma­ga­da. Lee­na ela­mi­ne oli väi­ke, ai­nult tu­ba ja köök, aga lait­ma­tult pu­has. Toa põ­rand oli he­le­val­geks küü­ri­tud ja trii­bu­li­sed põ­ran­da­rii­ded peal. Ma­ga­si­me sel­le öö te­ma juu­res põ­ran­dal.

Pü­ha­päe­va hom­mi­kul tu­li arst, sest nel­ja-aas­ta­ne ven­na­tü­tar oli tee peal ras­kelt hai­geks jää­nud – kop­su­põ­le­tik­ku. Ta vii­di ko­he koos ema­ga haig­las­se. Siis tun­dis arst hu­vi, mis va­nai­sal vi­ga on. Üt­le­si­me, et tal on ast­ma, vä­ga ras­ke on hin­ga­ta. Arst käs­kis ka te­mal haig­las­se tul­la. Seal umb­ses pa­la­tis hak­kas isal veel hal­vem, ku­ni lõi ka kop­su­põ­le­ti­ku ning 19. ap­ril­lil ta su­ri. Ven­nad te­gid isa­le ilu­sa val­ge höö­vel­da­tud lau­da­dest kirs­tu, lau­du an­dis kol­hoos, ja mat­si­me ta siis esi­me­se eest­la­se­na Si­be­ri mul­da.

Meie sai­me en­da­le ela­mi­seks en­di­se ku­la­ku ma­ja, kol­me­toa­li­se. Ven­nad te­gid ko­he igas­se tup­pa plii­di. Pe­si­me ak­naid ja pu­has­ta­si­me ma­ja ning ko­li­si­me paa­ri päe­va pä­rast sis­se. Pä­rast isa ma­tu­seid jäin ka mi­na kõr­ges­se pa­la­vik­ku, hil­jem sel­gus, et sar­la­ki­tes­se. Jäin kõh­naks ja kah­va­tuks, söö­gii­su pol­nud üld­se. Ema va­he­tas mõ­ned pad­jad ja li­nad, et mi­nu jaoks pii­ma ja mu­ne saa­da. Pik­ka­möö­da ter­ve­ne­sin ja ko­su­sin. Ees oo­tas ka­hek­sa aas­tat elu võõ­ral kau­gel maal.

IL­MA KAL­JUS­TE jõu­dis ta­ga­si Ees­tis­se 2. juu­nil 1957. aas­tal koos abi­kaa­sa Avo­ga, kel­le pe­re oli sa­mu­ti Ees­tist kül­ma­le maa­le küü­di­ta­tud. Nad oli abiel­lu­nud Zna­men­ka kü­la­nõu­ko­gus paar kuud en­ne ko­du­maa­le naas­mist. Ela­ma asu­ti Keh­ras­se. Esial­gu töö­tas Il­ma Kal­jus­te Keh­ra raud­tee­jaa­mas pöör­me­sead­ja­na, see­jä­rel raa­ma­tu­kaup­lu­ses. Pä­rast las­te sün­di oli õmb­le­ja Raa­si­ku, siis Keh­ra atel­jees. Hil­jem töö­tas ku­ni pen­sio­ni­le jää­mi­se­ni taas raa­ma­tu­kaup­lu­ses müü­ja­na. Ala­tes 2005. aas­tast elab prae­gu 86aas­ta­ne Il­ma Kal­jus­te oma lap­se­põl­ve­ko­dus Vi­ki­pa­lu kü­las Aru­pe­res, ku­hu koos abi­kaa­sa­ga ehi­ta­ti va­na ta­lu­ma­ja vun­da­men­di­le uus ma­ja.