Maadlustreener MARTIN PLASER: „Aruküla on trennide alustamiseks ideaalne koht.”

3487
Arukülas treenivad MARTIN PLASERI käe all paarkümmend last, mitu neist on hakanud käima tema juures trennis linnas, et harjutada tugevamate vastastega.

Maadlusklubi Korrus3 alustas Aruküla koolis trenne septembris.

„Arukülas on väga tugev kogukondlik sporditeadlikkus, lihtne on trennidega alustada,” rääkis maadlusklubi Korrus3 asutaja ja treener Martin Plaser. Aruküla grupis on tal paarkümmend  last, treenitakse kaks korda nädalas Aruküla põhikooli aulas, üks tund nädalas on õues.
Kohalike huvi maadlustrennide vastu kasvas isadepäeval, kui Martin Plaser tegi perepäeval näidismaadlustrenni ning lastele mänge. Lapsevanemad seisid ümber mati ning elasid kaasa, mõnigi märkis pärast trenni, et võiks panna lapse treenima küll, sest on hea võimalus käia kodu lähedal. Praegusest grupist 6 last on käinud Martin Plaseri juures maadlustrennis ka varem, lisaks poistele osalevad trennis paar tüdrukut.
Enne Aruküla grupi alustamist käisid Raasiku valla lapsed maadlemas peamiselt Tallinnas või Kostiveres. Lähimad paigad, kus Martin Plaser trenne annab, on Kehras ja Alaveres. Seal on trennid toimunud paar aastat ning Korrus3 on välja kasvanud Kehra Maadlusklubist.
Arukülla sattus ta trenne tegema mitme asjaolu kokkulangemisel – reklaami tuli teha kaua, kuid kaasa aitasid ka tuttavad. Arukülas elas Martin Plaseri tädi, tema lapsed ja lapselapsed, kes käisid maadlustrennis.
Aruküla sobis Tallinnas elavale treenerile ka logistiliselt: „See jäi mulle Alaverre sõites tee peale. Esialgu ei saanud saaliaega, sest Arukülas oli toona ka džuudotrenn ning kahe sarnase ala tegemine väikeses kohas pole mõistlik.”
Käesolevast aastast on tal abi­treener ning Aruküla trenniajad said paika: „Mul on hea meel, et koolidirektor usaldas meile kooli aula. Meie trennides pole palli, millega võiks midagi lõhkuda, suudame kõik põrandal ära teha. Esimesed kuu aega treenisime ilma matita, et kõik harjutused saaksid ettevaatlikult ja rahulikult selgeks.”
Ta rääkis, et Aruküla grupis on kolm poissi, kes oleksid valmis minema lähima poole aasta jooksul võistlema, kui sama tublilt jätkavad: „Enamikul lastel pole varasemat maadluskogemust, kuid on teinud erinevaid trenne ning see tuleb kasuks. Sporditeadlikkust on märgata ka lapsevanematega suhtlemisel.”
Treener   kirjeldas,   et   maadlus­trenn on väga raske spordiala: „Mõned lapsed küll teavad, mis on trennidistsipliin, kuid polnud harjunud saama nii suurt füüsilist koormust ning läksid ära, lihtsalt ei jaksanud. Kes tahab hooaja jooksul klubiga liituda, saab seda vabalt teha, sest areng on individuaalne ning ei tasu karta, et teised on arengus palju rohkem ees.”
Trenni võtab ta vastu kõik ning võistlema kedagi ei sunni: „Võistlusele jõudmiseks peaks treenima kolm kuud kuni pool aastat, sõltub lapsest, tema võimetest, tahtest ja kogemustest. Räägin neile, et kui hakkama ei saa, pole midagi, ei tasu end halvasti tunda. Edasi on kõik valikute küsimus. Kui ei oska, peab harjutama. Vanematele ütlen, et mina võin teha lastega trennis kõike, aga kui nemad ei pea kodus vastu lapse vingumisele, et ei taha trenni minna, ei tulegi midagi välja.”
Ta lisas, et edule aitab kaasa, kui laps otsib kaotuse korral põhjuseid endas, mitte teistes: „Kes oskab näha enda vigu, on valmis neid ka parandama.”
Martin Plaser jutustas, et treenimine peab käima läbi mängu, selleks on ka aega, sest Eesti meistrivõistlustele pääseb alates 12. eluaastast: „Mõni ei jõuagi võistlustele ning sellest pole midagi, kõik ei talu pinget, kuid on ikkagi hea trennikaaslane ja sõber. Maadluses pole nagu jalgpallis, kus peab kindlasti meeskonnaga võistlema minema.”
Ühe trenni nädalas teeb ta õues kuni kevadeni, ollakse kooli staadionil, harjutusi tehakse kooli künkal: „Kurb, et lapsed ei oska enam õuemänge. Lapsevanemad on kurtnud, et riided saavad mustaks. Mina alati imestan, et kas siis kodus pole pesumasinat. Vanemad on ära unustanud, kui lõbus võib olla lastel õues mängida.”
Martin Plaser alustas maadlusega 14aastaselt: „Olin alguses teistest küll füüsiliselt üle, arusaamine, et on vaja tehnikat ja tunnetust, tuli veidi hiljem.”
Ta on neli last, kes samuti kõik maadlevad – kaks pisemat poega on olnud maadluse keskel sünnist saati, vanemad lapsed hakkasid huvi tundma hiljem.
Maadlusklubi Korrus3 on kolme aasta vanune ning Eesti üks suurimaid, Eesti meistrivõistlustel saadud medalikohti ei oska Martin Plaser kohe peast öelda, käesoleval aastal on medaleid saadud kümmekond. Kes on võitnud Eesti meistrivõistlustel medali, saab klubi kulul aasta aega tasuta treenida, ta eest tasutakse varustus, treeninglaagrite ja võistluste kulud.
Spordiala käimalükkamiseks peaks tema arvates vaeva nägema vähemalt viis aastat: „Nimetan neid turusolkijateks, kes tulevad korra mõnda maakohta, proovivad ning siis loobuvad. Alles viie aastaga hakkavad harjumused välja kujunema. Kulud-tulud ei saagi kohe tasakaalu ning lastel läheb ajagraafikute klapitamisega aega. Teine asi on muidugi siis, kui pole treenereid kusagilt võtta.”
Ta märkis, et Anija vallas Alaveres hakkab maadlus vaikselt hääbuma, lapsi on vähe: „Minult on juba üle poole aasta küsitud, miks jätkan. Vastus on, et jätkan nii kaua, kuni need vähesedki lapsed treenida tahavad.”

Eelmine artikkelHC Kehra alistas karikavõistluste veerandfinaalis Viljandi
Järgmine artikkelKäooja elamupiirkond on Kuusalu Soojusele võlgu üle 3000 euro