Käesoleval suvel mängitakse Birkenruh mõisas taas tema lavastatud näidendit.
„Keskkooliaeg oli nagu üks suur etendus – kompasime vaimseid piire ja kogu aeg oli väga lõbus,“ meenutab Kehras üles kasvanud ja koolis käinud lavastaja Ingomar Vihmar.
INGOMAR VIHMAR: „Birkenruh lavastus on hea kogemus, mis jääb kauaks meelde.“
Teist suve järjest mängitakse Kaunissaares asuvas Birkenruh mõisas tema lavastatud näidendit „Birkenruh episood. Kurb armulugu.“ Aastate jooksul on Ingomar Vihmari käe all valminud kokku üle 40 lavastuse. Teatripisik on tal enda sõnul aga veres olnud nii kaua, kui mäletab.
Ingomar Vihmar sündis 1970. aastal Tallinnas, aasta pärast kolis pere Raasikule ning veel aasta hiljem Kehrasse.
Teatriga hakkas ta tegelema algkoolis, lüües kaasa nukuteatritrupi Kehra Nukk tegevuses: „Olen end alati tahtnud siduda teatriga. Kindlasti oli oma osa ka Kehra Nukul, mille õppestuudiosse kutsuti õpilasi esimeses klassis. Meie klassist käis päris palju lapsi. 3-4. klassis võeti mõned juba põhitruppi, mina kaasaarvatud. See oli hea elukool ja aitas täiskasvanumaks saada, sest tegutseda tuli koos endast palju vanematega.“
Kehras elatud aastatest on tal aga kõige eredamalt meeles 1980ndate lõpp ehk keskkooliaeg, kui kahest paralleelklassist tehti üks suur 30 õpilasega klass. Tekkis seltskond, kus valitses hea läbisaamine ja üksteisemõistmine. Lavastaja sõnul oli tihe suhtlemine ja koostegevus igapäevase elu põhiosa.
„Koolis sai palju nalja. Erilist õppimist ei toimunud, sest ajastu oli selline, kus valitses tohutu tüdimus. NSV Liidu lõpp oli käes, süsteem oli mandunud ja kool süsteemi osana samuti. Seda olulisem oli just ümberringi toimuv – sõpruskond, kellega sai iseennast ja teisi proovile panna ning kompida eelkõige just vaimseid piire,“ räägib Ingomar Vihmar.
Kuigi praegu puutub ta tollaste klassikaaslastega kokku harva, arvab lavastaja, et sellest perioodist on säilinud omapärane elutunnetus ja huumorimeel, mis on kohati ekstreemne ja paljudele arusaamatu. See tuleb välja tema lavastustes, pannes proovile nii publiku kui ka lavastaja taluvuse.
1992. aastal lõpetas ta Tallinna konservatooriumi lavakunstikateedri. Pärast seda on töötanud näitleja ja lavastajana Ugala teatris, olnud mõnda aega vabakutseline lavastaja ja Viljandi kultuuriakadeemia õppejõud. Praegune töökoht on Eesti Draamateater.
Kunagise kodulinna ja selle eluga Ingomar Vihmaril enam tihedat sidet ei ole: „Ju siis oli minule antud Kehras üles kasvada, kus teater omast käest võtta. Siin on palju muutunud. Tuttavaid enam tänaval ei kohta. Suurem osa kunagistest sõpradest on ära läinud. Linn ise näeb peaaegu samasugune välja kui vanasti. Uusi ehitisi esmapilgul silma ei hakka. “
Birkenruh mõisas oli ta enne eelmist aastat, kui hakkas uut lavastust tegema, käinud kord lapsepõlves. Kui kõne all oli küsimus, kas mängida tükki mõisamüüridel või mõnes teises kohas, mis ei oleks teele nii lähedal, oli lavastaja seisukohal, et tuleb mängida Birkenruhs, sest näidend baseerub tõsielusündmustel, mis mõisas aset leidsid.
Lisaks „Birkenruh episoodile“ on Ingomar Vihmaril sel suvel lavastada ka Albu vallas mängitav „Prohvet Maltsvet“, mille etendused on samuti kohas, kus näidendi sündmused päriselt toimusid.
„Suvetükkidega on kuidagi nii läinud, sest kohalikud soovivad neid paiku elustada. Olen aru saanud, et see annab tegemisele hoopis teise energia. Sedasi on ehtsam, vähem võimalust publikut petta, isegi kui suurem osa sündmustest on välja mõeldud. Seda ei saa kirjeldada, vaid peab tunnetama.“
