Laupäeval, 16. juulil algas pärast Lilli seltsimajale nurgakivi panekut küla mälestustepäev.
Kirjanik ERIK TOHVRI rääkis mälestusi Lilli külast, kus ta lapsena suvitas. Foto autor Tiit Laur
Alustuseks tegi koduloouurija Ants Miidla ülevaate Lilli küla ajaloost. Lilli külas on inimesed elanud enne meie ajaarvamist, millest annavad tunnistust kolm suurt kultusekivi ja vana asulakoht Lilli karjamõisa lähedal. 1220. aastal jõudsid sinnakanti mungad, kes kirjutasid üles Pirso ja Kõluküla, mis asusid praeguse Lilli küla alal.
Esimese Eesti Vabariigi ajal oli külas 21 talu ja Lilli talumehed olid Ants Miidla sõnul küllaltki jõukad ning heal järjel, näiteks Söötevälja talu peremeestele Villem Hausteinile ja Aleksander Tõnissonile kuulusid majad ning ettevõtted Tallinnas. Viimasel oli veevärgi ja masinatööstuse seadmete ettevõte Tõnisson & Ko, millest sai hüüdnime Toru-Tõnisson.
Lillis asus ka Johannes Mittusele kuulunud lubjavabrik. Omanik soovis ehitada raudtee Kehrast vabrikuni, et saata lupja otse Euroopasse, kuid peagi alanud sõja tõttu jäi plaan teostamata.
Ants Laansalu ehk raamatukogude statistika põhjal loetuim Eesti kirjanik Erik Tohvri rääkis oma mälestustest Lilli külas Nõlva talus, mis kuulus tema vanaonule Aleksander Liigmannile ja vanatädile Helene Liigmannile.
Kirjanik suvitas seal lapsepõlves, praegu elab ta Harjumaal Keilas. Ta meenutas mälestustepäeval 1938. aastat, kui tööle hakkas Kehra tehas. Ka kirjeldas ta külaskäike Loo koorejaama ja sepikotta.
Koorejaamas tõsteti piimanõud ukseesisele platvormile ja meier kallas piima kaaluvanni ning sealt edasi kogumisvanni. Koorejaama tehnika tundus poisile huvitav, kuid meieriga ta sõbraks ei saanud. Erik Tohvri meenutas, et too polnud kuigi jutukas mees ja kui tema tegemisi pikemalt vaatama jäädi, siis tegi pahura näo. Sepp seevastu oli sõbralik mees ja kutsus nooruki sepapatta sisse ning jagas töö kõrvalt talle selgitusi.
Erik Tohvri jutustas ka sõjasündmustest ja Nõlval tehtud talutöödest. Lilli küla Nõlva talus veedetud aja põhjal on ta kirjutanud romaani „Lummetallatud rada“. See on tema sugulaste lugu ja vanaonud ning tädid on sinna sisse kirjutatud ehkki mõningate ilukirjandusele omaste moonutustega. Kirjaniku mälestused on ilmunud meenutusteraamatus „Peeglikillud“.
Insener Rein Levo rääkis Lilli elektrijaamast, mille ehitas 1921. aastal Ajutise Valitsuse teedeminister olnud insener Ferdinand Petersen. Mälestuspäeval oli kohal Ferdinand Peterseni pojapoeg Ilmar Petersen. Rein Levo mäletas aegu, mil elektrijaam veel töötas. Petersenide talu asus kahel pool Jägala jõge. Lilli pool oli elektrijaam ja saeveski, Anija pool talu. Ferdinand Petersen ehitas elektrijaamast liini Raasikule ja käivitas seal villavabriku. Elektrijaam lõpetas tegevuse nõukogude ajal.
Ülejõe küla elanik Arne Piirsalu rääkis Edu kolhoosist. 30. juulil 1950. aastal toimus Lilli külas Raadiku küünis koosolek, kus ühinesid Loo, Vikipalu ja Härmakosu kolhoosid. Arne Piirsalu oli kolhoosis traktorist. Kui kolhoos Edu ühines 1968. aastal Kehra sovhoosiga, siis tegid traktoristid „matused“ ja matsid Edu kolhoosi sildi kirikumäele maha.
Mälestustepäeva lõpusõnad ütles Ants Miidla. Ta andis edasi tervitused Havailt, Maui saarel elavalt Ants Eertilt, kes ei saanud seekord Eestisse tulla. Ants Eert on kunagise Lilli sepa Otto Eerti poeg. Sepipada tegutses edasi veel nõukogude ajal. Ants Eert oli ajakirjanik, ta evakueeriti Venemaale ning jõudis sealtkaudu Kesk-Aasiasse. Tema sulest on ilmunud raamat „Afganistani vang“. Ants Miidlale saadetud kirjas meenutas Ants Eert, kuidas ta lapsepõlves käis Lilli metsavahi ja Ferdinand Peterseni pojaga õunavargil.
