KAISA KAJO, piirkonnapolitseinik
Olen igapäevatöös palju näinud, et lapsele on soetatud turvatool või -häll või rattakiiver, kuid õigele kasutamisele ja kinnitamisele ei pöörata tähelepanu. Et kiiver või turvatool täidaks eesmärki ja kaitseks last õnnetuse korral, on ülioluline selle õige kasutamine.
Aeg-ajalt võib näha, et turvahäll on paigutatud auto tagaistmele valesti, laps näoga sõidu suunas. Autojuhid on põhjendanud, nad ei saa turvahälli esiistmele panna, seal pole võimalik turvapatja välja lülitada. Tagaistmel selg sõidusuunas paigutatud turvahällis aga ei näe autojuht last ega laps juhti.
Kindlasti ei tohi turvahälli panna turvapadjaga varustatud esiistmele, turvapadi lööb avanedes turvahälli puruks. Kui esiistmel pole võimalik turvapatja välja lülitada, on ainus võimalus panna turvahäll tagaistmele, igal juhul selg sõidusuunas, ainult nii on võimalik hälli õigesti autosse kinnitada. Korralikult kinnitamata turvahäll võib avariis lahti pääseda ja autost välja paiskuda. Lapsel, eriti imikul, kes ei suuda ise oma pead hoida, on oluliselt turvalisem sõita autos selg sõidusuunas.
Sama oluline kui turvatooli või -hälli kinnitamine, on lapse kinnitamine toolis või hällis rihmadega. Kuna turvatooli ja turvahälli rihmad ei tõmbu avarii korral ise pingule, on oluline, et need oleksid eelnevalt piisavalt pingutatud. Kui lapsel on talveriided, tuleb võimalusel jope seljast ära võtta või kombinesooni lukk lahti teha, et saaks rihmad kinnitada võimalikult keha lähedalt. Vahel võib liikluses näha vaatepilti, kui turvatoolis istuv laps on õlarihmad üle õla lükanud ja kallutab kaugele ette. Avariis võib see lõppeda tõsiste vigastustega, kuna lapse ülakeha paiskub väga suure kiirusega ette ning turvarihmade plastikust kinnituskoht surub lapsele kõhule. Tuleb lapsele selgitada, miks on rihmade pingutamine vajalik ning miks ei tohi neid ise üle õla lükata.
Olen märganud, et lapse pea ulatub turvatoolis üle turvatooli peatoe ääre, kuna tool on jäänud väikeseks või pole peatuge tõstetud lapse kasvamise järgi. Juba kerge tagant otsasõit võib sel juhul tekitada lapsele raske kaelavigastuse. Peatugi peab olema õiges asendis.
Ka jalgrattakiivri kasutamisel on oluline, et kiiver oleks nii õige suurusega kui ka korralikult kinnitatud. Külmade ilmadega peab olema võimalik kiivrit nii palju suuremaks teha, et sobiks paksu talvemütsiga. Et kiiver kukkumise korral pead kaitseks, tuleb parajaks reguleerida ja olema peas otse, mitte kuklasse lükatud. Lõdvalt kinnitatud rihmadega ei püsi kiiver kukkumisel õiges asendis. Võimaluse korral võiks kiivri rihmad reguleerida nii, et kinnituspannal jääks külje peale, mitte lõua alla, lõua all on ebamugav ja rihmad jäetakse lõdvaks. Ka võib pannal lõua all põhjustada kukkumisel lisavigastusi.
Kui kiivri pealispinnal on vigastusi või pragusid, tuleb see välja vahetada. Kui kiivriga on tugevalt vastu maad või kõva pinda kukutud, väliseid kahjustusi näha pole, tuleks uus kiiver soetada, kuna tekivad mikropraod, järgmisel kukkumisel ei kaitse kiiver enam tõhusalt. Seetõttu pole õige osta kasutatud jalgrattakiivrit.
Ees on pikad ja pimedad õhtud, lapsevanem peab veenduma, et lapsel on helkur ja ta seda pimedal ajal kannab. Kui lapse riietel on piisavalt helkurtriipe, pole nööri otsas rippuv helkur kohustuslik. Kui lapsel on üks nööri otsas rippuv helkur, peab see rippuma paremal pool põlve kõrgusel nii, et igast küljest näha oleks. Koolikoti külge võib helkuri panna siis, kui riiete küljes on juba helkur, koti küljes ei paista helkur ettepoole ja alati ei pruugi kott seljas olla. Lastel ei ole soovitav panna helkurit haaknõelaga riiete külge, helkur võib nii kergesti kaduda.