Režissöör RASMUS MERIVOO kaasab filmidesse kohalikke elanikke.
Möödunud laupäeval võisid Kuusalu kandis liikunud inimesed taas näha toimetamas filmigruppi, mida juhtis kohalik filmimees Rasmus Merivoo. Võtted algasid laupäeval ja kestavad kolmapäeva õhtuni, töötati pitsakohvikus, Andineeme rannas, Kupu külas, Pudisoo silla ja Kiiu torni juures ning mitmel pool mujal.
Sama seltskond filmis tänavu aprillis Kuusalu viadukti all lavastatud kuriteopaika. Suve alguses pandi koolilapsed Kuusalu rahvamaja taga metsa all sisse piirama ja ära sööma rahvastiku plahvatuse eest metsa põgenenud jäätiseid.
Tegu on Euroopa Sotsiaalfondi rahastatava programmi „Keskkonnahariduse arendamine“ raames valmivate materjalidega keskkonnaõppe jaoks, neid hakatakse kasutama Eesti koolides ja looduskoolides.
Ühe võtteperioodiga võetakse üles kümnekonna videoklipi materjal. Kokku tehakse 50 õppeotstarbelist filmiklippi, millega selgitatakse keskkonna-alaseid mõisteid. Neid hakatakse näitama keskkonnahariduse tundides.
Rasmus Merivoo: „Minu eesmärk on läheneda keskkonnateemadele teise nurga alt, et tõsine teema jääks nalja kaudu paremini meelde. Keskkonna teemaga seotud mõisted ja sõnad on meie jaoks defineerinud kõigepealt keskkonnateadlane Ivo Krustok. Mõnest teemast on naljakat klippi keeruline välja mõelda. „Läänemere ajalugu“ näiteks küpses mitu kuud, enne kui pirn pea kohal põlema hakkas. Filmimisel pidid Kuusalu kooli 2. klassi lapsed esitama keerulisi dialooge, aga õnneks tegi mu ema lastega eelnevalt head tööd ja võttel mängisid kõik hästi.“
Põhinäitlejad on Kuusalu valla elanikud Paul Laasik, Marek Tammets ja Kristiina Rebane ning Merle Palmiste, Roland Treima ja Jim Ashilevi.
Oma kodukoha patrioodina on Rasmus Merivoo üritanud vajalikud võttepaigad leida Kuusalu piirkonnast: „Filmigrupi linnainimesed imestavad, et kõik on käe-jala juures ja kui midagi vaja, saab mõnelt tuttavalt abi. Näiteks oli vaja tossumasinat, helistasin Janno Valdmannile, oligi masin olemas. Öösel oli vaja saada lõkke ümber kümmet tantsijat, augusti alguses olid just „Lauritsa lubaduse“ proovid, Kolga rahvatantsijad tulid ja tantsisid. Ning Peeter Kivimäe tööriistamuuseumis on kõikvõimalikud asjad, mida mujal maailmas pole. Otsisime jalaraudu, kusagilt ei leidnud. Kui Peetrilt küsisin, tahtis tema teada, mis sajandist need olema peaksid, kas on vaja naiste-, laste- meeste- või hobuse jalaraudu. Valik oli suur.“
Filmitud on ka Kuusalu inimeste kodudes ning Rasmus Merivoo tunnistab, et osa stsenaariume on kirjutanud, mõeldes konkreetsetele isikutele, keda filmimisse kaasata. Hiljuti tulid tema juurde Kuusalu neiud, kes teatasid, et nemadki tahavad videoklipis mängida. Kui hea idee tuleb, vast saavadki filmi, arvab režissöör.
Keskkonnaamet korraldas 2013. aastal ideekonkursi, mille võitis „Kukehelbed“: produtsendid Pelle Vellevoog ja Ylle Rajasaar, kirjastaja Marko Usler, teadustoimetaja Ivo Krustok ning stsenarist, režissöör ja monteerija Rasmus Merivoo.
Produtsent Ylle Rajasaar: „Mõte, teha vanema astme kooliõpilastele teistmoodi keskkonnaharidust, on sündinud vajadusest käia ajaga kaasas. Noorte tähelepanu tõmbamiseks ei piisa igavast muigutamisest ega liikuvast pildist, nende usalduse võitmiseks on mõistlik rääkida asjadest nii, nagu need on – mõnikord ka üle võlli nalja visates. Klipid jagunevad 9 valdkonna vahel kindla mudeli alusel: kõigepealt ootamatu lugu ja suus sellele selgitus. See ärgitab õpilasi esitama küsimusi ja arendama keskustelu. Õpetaja saab klippidega toetava abimaterjalina kaasa töölehe.“
Ta lisab, et kõigil huvilistel on õppematerjalidele internetis edaspidi vaba juurdepääs: „Mõte on kutsuda noori üles ise keskkonnateemadel oma videolugusid tegema ja teistega jagama. Loomulikult on tegijatel suur lootus, et Rasmus Merivoo oskus lugusid jutustada ja neid tehniliselt kõrgel tasemel teostada ärgitavad neid klippe internetis levitama. Kui nii, siis oleme eesmärgi täitnud ja keskkonnaharidus ei ole enam pelgalt sõnakõlks, vaid kõneaine.“
