Ulvi Meier
Sisserändest
Põhjasõja ja katku mõjul oli kogu kihelkonnas jäänud tühjaks ligi 300 talu, kus ei olnud inimesi talu oma põldusid harima ega olnud neis taludes ka töölisi mõisas põldudel. Selline seisukord oli raske maale ja rahvale. Kuskilt pidid tulema uued inimesed, kes asustasid jälle talud. Kohalik rahvas ei suutnud seda ülesannet täita täiel määral, sest just noored inimesed olid hukkunud sõjas ja taudides ja järele jäänud vanemad inimesed, kes ei suuda enam kuigi kiiresti suurendada inimeste arvu. Kusagilt pidi tulema juurde uusi inimesi, kes täidavad tühjad talud. Ja varsti pärast sõja lõppemist hakkavad inimesed liikuma vähesel määral. Sunnismaisus oli sõja kestel nõrgenenud ja selle järele valvajad ja asutused jäänud loiuks. Selle tulemusena tulevad külasse võõrad inimesed mujalt.
Rannaküladesse tuleb uusi inimesi enamuses Soomest, eriti Soome lõunaosast, mis tol ajal oli veel Rootsi valitsuse all. Üldse on sisserännanud soomlaste hulgas perekondadega inimesi, aga ka üksikuid lesknaisi lastega, vigaseid, hulguseid, ka paar tüdrukut, kel kaasas laps. Maaküladesse on läinud vanemad mehed karjastena.
Soomlaste arv Kolga, Kõnnu ja Kiiu vallas 1732. aastal näitab, et kõige enam on tulnud Viinistu külla (31 soomlast nende hulgas 16 last), Kaberlasse 18 inimest (Viiburist), näiteks veel Pärispeale 8, Valkla ja Kuusalu külla 7 ning Pudisoole ja Muuksi 6. Kokku tuli soomlasi Kuusalu kihelkonda ligi 150 inimest. (Vilbaste)
Väljarändest
1880. aastate algul hakati Kuusalu kihelkonna Kolga mõisas maamõõtmist teostama. Sellega kaasnes osa talupoegade ja randlaste maade liitmine mõisa külge. Halvenesid ka renditingimused. Nii kaebab Oleviku kirjasaatja Kuusalust, Olevik, 5. märts 1884, nr 10: „…et inimesed olla sääl väljarändamisele sunnitud. Renditingimused olla niisugused, et neid mitmed täita ei saa.“ Lähemate elutingimuste kohta ütleb sama kirjasaatja järgmist: „1883/84. aasta sügis kehv ikaldus oli, Kuusalus talvel vähe lund: oras külmas ära; kala ei saa; rannameeste elu üsna kehv!“ Olevik 2. oktoober 1884, nr 14.
Siit kerkiski randlaste ja osalt ka talupoegade ette probleem: kuidas elada edasi? Lahendust tõotas rutuline väljarändamine. Oli ju kuusalulasi ennegi siirdunud võõraile maile. Nimelt olid Maltsveti liikumisest osavõtnud Kuusalu kihelkonna randlased – eriti Leesi ja Tammistu külast – rännanud 1862. aastal Krimmi. Enamik Kolga ranna ümberasujaist jäid peatuma Sõrt-Karaktšora külla, kuid osad lahkusid ja ostsid endale mõisa Orlovi kubermangu. KM RO ERA II 114, lk 327. Üldse lahkusid 18 peret.
Nii koguneski 1883. aasta hilissügisel hulk randlasi ja talupoegi Kuusalu kihelkonna Kolga valla Hara küla Jüri Ponamari tallu, kus arutlusele tuli talurahva ja mõisa vahekord. ENSV RAKA, f.2283, mnim. 1, sü.29/9, 1.1. Kokkutuleku kohta on sama küla ajaloo üleskirjutaja Johannes Kravtsov järgmist märkinud: „Sääl rääkis Lintwest, et temale olla üks Piiriwahi Soldat kiitnud Onega järve äärset maad ja kutsunud sinna teda, Lindwesti, elama, aga Hintrik Silberant ütles, et härra Retsolt kirjutab „Eesti Postimehes“ ja kiidab, et Suhum Kales pidada kroonu inimestele ilma maksuta maad antama.“
See teadus huvitas koosolijaid. Nõupidamise tulemusena otsustati peagi jälle kokku tulla ja 1884. aasta küünlapäeval oligi Hara külla Keskneeme tallu kogunenud ligikaudu 100 mehest koosnev nõupidamine ENSV RAKA; f.2283,nim.1,sü.29/5,1.1. Arutati jällegi mõisa ja talu vahekorda ning peeti aru väljarändamispaikade sobivuse üle, kuid mingile otsusele veel ei jõutud ja otsustati veel kord kokku tulla. Kolmas kokkutulek toimus kaks nädalat pärast küünlapäeva samas talus. Siin hääletati üksmeelselt väljarändamise poolt ja peeti vajalikuks saata saadikud maad kuulama. Väljarändamispaikadeks valiti kaks kohta: Peterburi kubermang ja Musta mere rannik. Selline jaotus oli tingitud talupoegade majanduslikust olukorrast. Mis siis sundis inimesi jätma oma kodumaa ja suunduma võõrsile? Kasutan siin Liisa Tootseli sõnu: „Vaesus. Lõpmata vaesus, millel polnud otsa ega äärt. Alatine tühi kõht lastel ja omal enesel. Pere suur, lapsi palju, töötegijaid – pereisa merelt kalasaaki lootmas. Aga meri? Kord on võrgud kalu täis, aga mitu korda tühjad. Ehk jälle kisub torm võrgud puruks…“
Teekond ei olnud kerge, vaid isegi ränkraske – hobuveokitega ja ka jalgsi, koos perega ja kariloomadega. Mitte asjata ei maini Vilde, kuidas tee ääres töötanud venelased selle kurva rahva- ja kariloomade voori ees härdusest pea paljastasid.
Kodumaalt lahkuti Krimmi, Kaukaasiasse, Kubanimaale, Samarasse, Siberisse, aga ka mujale. Tulemuseks oli, et 1897. aasta ülevenemaalise rahvaloenduse andmeil elas Vene tsaaririigi impeeriumi territooriumil 1 002 738 eestlast, neist põhimass Liivimaa (518 584) ja Eestimaa (365 959) kubermangudes, Peterburi kubermangus elas 64 116 eestlast, neist Peterburi linnas 12 238.
Kahekümne aasta pärast, vahetult enne revolutsiooni, loeti eestlasi tsaaririigi pealinnas kokku juba 5000. Eestlaste suuremad kogukonnad olid ka Pihkva (25 485), Novgorodi (3112), Tauria (2210), Samara (2029), Tveri (1516) ja Stavropoli (1279) kubermangudes.
Seega elas XIX sajandi lõpus väljaspool Eesti etnilisi piire – Venemaal – 113 400 eestlast.
Kui vahet teha asunduse ja asupaiga vahel, siis asunduseks võib nimetada ainult suuremat eestlaste kogu, kus tõesti midagi asutatud on. Teised kohad, kus eestlasi väikesel arvul elab, on ainult asupaigad ja niisuguseid on kogu maailm täis.
Kuusalu kihelkonnast väljarännanute asundused:
1862 aasta Krimm, Sõrt-Karaktšorasse 18 peret
1884 aasta Peterburi kubermang, Simititsa 48 peret
1884 aasta Abhaasia, Salme ja Sulev 52 peret
1906 aasta Soome, Kabböle 9 peret
Venemaalt naasid 1920.–1922. aastani 37 578 optanti.






