
SVEN-OLAV PAAVEL
Jaanilaupäeval 23. juunil tähistati kuulutustunniga Kuusalu vennastekoguduse uue palvela 85. aastapäeva. Kuusalu palvemaja aastapäeva pidamise traditsioon jaanilaupäeviti on sama vana kui Eesti Vabariik.
Vennastekoguduse liikumine jõudis Eesti- ja Liivimaa kubermangudesse 18. saj alguses. Esmalt hernhuutlasi soosinud luteri pastorite ja mõnede mõsinike seas levinud usuliikumine leidis viljaka pinnase ka maarahva juures. Luteri õpetajad olid ju saksa rahvusest, vennastekoguduste vanemaid ja eestseisusi valiti aga kohaliku rahva hulgast. Tuleb toonitada, et Eestis (Baltimaadel üldse) oli liikumise eripäraks selle kuulumine luteri kirikusse. Ehkki vennastekogudusel oli oma liikmeskond, pidid liikmed kuuluma juba varem kristlikku kogudusse.
Nii on see ka tänapäeval. Liikmeskond jaguneb lihtliikmeteks, töötegijateks ja vanemateks. Omaette vaimuliku amet neil puudub. Eesti Evangeelne Vennastekogudus (EEVK) on kaasajal iseseisev kristlik-pietistlik oikumeeniline osadusühendus. See põhineb luterliku kirikuga samadel õpetuslikel alustel, kuigi rõhutatakse üksikuid õpetuslikke momente. Näiteks erilist rõhku on hernhuutlased pannud isiklikule kogemusele Kristusega ja vajadusele usuliselt „uuesti sündida“.
Liikumise algusajal olid kooskäimise kohad kodud, eraldi palvemaju hakati ehitama hiljem. Esimene vennastekoguduse palvemaja ehitati Põhja-Eestis Jüris 1738. aastal. Vennastekoguduse tegevus oli Vene keisririigis 1743. aastast keelatud. 1763. aastal lubas Katariina II oma manifestiga vennastekogudustel eksisteerida võrdsetel alustel luteri kirikuga. 1817 kinnitas Aleksander I vennastekoguduse tegutsemisvabadust.
Liikumise algus Kahala külas
Vaatamata 18. sajandi teise poole takistustele oli vennastekoguduse liikumine rahva seas edasi hõõgunud. Millal usuliikumise ideed Kuusalu kihelkonda jõudsid, pole täpselt tõendatud. Eesti- ja Liivimaa vennastekogutuste ajalugu põhjalikult uurinud Voldemar Ilja monograafia väitel oli vennastekogudus Kuusalus koos käinud juba 1767. aastal.
Kuusalu vennastekoguduse palvelate ajaloolises ülevaates (1939) peetakse Kuusalu vennastekoguduse algusajaks aastat 1800. Sealsamas räägitakse lugu, kuidas see juhtus. 1800. aastal ühel maikuu pühapäeval istunud Kahala küla mehed kõrtsis ja maitsesid kõrtsilõbusid. Ühtäkki oli kõrtsi uks lähti läinud ja sisse astunud võõras mees oli hüüdnud: „Hoi! Hoi! Hoi, mehed! Jehoowa päew on ja teie istute kõrtsis!“.
Selle peale oli võõras mees kadunud, kuid Kahala Roobu talu peremehe Käsper Roopenani südame oli täitnud see vahejuhtum rahutusega ning ta otsustas minna jalgsi Rakveresse, kuna kuuldavasti seal oli inimesi, kes käisid koos Jumalat palumas. Käigust innustust saanud, hakati Kahalas Roobu talus koosviibimisi korraldama. Õige pea oli tekkinud ruumipuudus, mispeale mindi Kolga krahvi juurde palvega uue kooskäimise ehituspaiga ja -materjali saamiseks.
Palvemaja asukohaks valiti Kuusalu küla Pinni talu, kuna see oli kirikust vaid ühe versta kaugusel käidava tee ääres, kuhu kiriku jumalateenistuselt oli rahval hea tulla. Pinni palvemaja eksisteerimise kohta leiab juba ka võimaliku ajaloolise kinnituse. Nimelt veel 1865. aastal oli „Kolga Majade raamatu“ (Bauerhäuserbuch des Gutes Kolk) andmetel Kuusalu küla Pinni Juhani maadel kahe kambriga rehemajale lisaks veel üks eraldiseisev vanemat tüüpi rehetuba (reietubba). Võimalik, et viimast siis kasutatigi kooskäimiseks. Sellist hoonete kombinatsiooni (rehemaja ning veel eraldi katuse all rehetuba) esineb 1865. aastal Kuusalu külas vaid Nõmme kõrtsil, teistel taludel oli toona reeglina uuemat tüüpi rehealuse ja kambritega koosmaja.
Ka Pinni talu palvemaja oli õigepea kitsaks jäänud. Taas Kolga ja Kiiu mõisate omaniku jutul käies oli too andnud vendadele uue hoone jaoks vajaliku krundi ja ehitusmaterjali. Uus krunt oli umbes kolme vakamaa suurune lahja liivane maatükk – seesamane, kus asub ka praegune palvemaja.
Palvemajale pandi nurgakivi 1817. aastal. Kuigi pool kohaleveetud ehitusmaterjalist oli vahepeal uue Kolga valitseja hoolimatuse tõttu Liiva Kõrtsi jaoks ära võetud, sai palvemaja siiski katuse alla juba samal aastal ja Kuusalu kirikuõpetaja Hirschhausen pühitses sisse 1818. aastal. Vana palvemaja hoone asus paralleelselt Soodla teega. Algne hoone oli väike, sellele tehti hiljem mõlemale osta juurdeehitus – üks osa materjali veeti Pinni talu maadelt, teise poole lisaruumide ehitamiseks saati toetus jälle Kolga mõisast. Vana palvemaja oli peale juurdeehitust 22 m pikk, 9 m lai ja (seintest) 2,6 m kõrge. Sellisena püsis see suur õlgkatusega hoone kuni 1935. aastani.
1859. aastal mõõdeti 0,69 ha suurune palvemaja (sk Bethaus) krunt üle ja piirati ristikividega. Maatükki tsaariajal kogukonnale (ilmselt taotluslikult) ei kreposteeritud. Nii jäi vennastekoguduse usuliikumine kooskäimise koha osas toimima „mõisniku armust“ ja vaimulik tegevus oli suuresti luteri kiriku kontrolli all. Luteri kirikule mõjusid üldse igasugused omaalgatuslikud usulised ilmingud (hüppamine, keeltega rääkimine, taevaskäimine jne) alarmeerivalt, kuna kirikust võõrandunud voolud oli kerge saak riiklikult soositud õigeusu kirikule, kui ka baptistide, priilastele. Sellest räägitakse ka Kuusalu kirikukroonikas korduvalt.
Vennasteliikumine hääbus Eestis 19. sajandi teisel poolel ning kahanes 20. sajandi jooksul liikmeskonna poolest üsna marginaalseks usuliikumiseks luteri kiriku hõlma all. 1904. aastal anti vennastekoguduse palvemajad Eestis luteri pastorite alluvusse. Kirikukroonika andmetel remonditi Kuusalus peale seda kiriku korjandusraha abil vana palvemaja katust.

Veider segadus palvemaja krundi ümber
Eesti Vabariigi alguses tekkis Kuusalu palvemaja krundiga seoses uus õiguslik olukord. Ühelt poolt oli vennastekoguduse organisatsioon end registreerinud 1919. aastal „iseseisva ennastvalitseva Evangeeliumi Vennaste kogudusena“, millesse kuulus ka Kuusalu evangeeliumi vennastekoguduse palvemaja kui niinimetatud üksik kogudus. Teiselt poolt jäi Kuusalu palvemaja krunt Eesti Vabariigi võõrandatud kirikumõisa maade hulka (ehituskrunt A-41). Riigistatud maadest mõõdetud ehitus- ja ärikruntide rentnikega sõlmis riik põllutööministeeriumi kaudu rendilepingud.
Kuusalu vennastekogudus ei soovinud aga nende hinnangul 2000 marka väärt krunti mitte rentida, vaid kinnistada enda nimele ning volitas 1925. aasta täiskogul eestseisuse liiget Jaan Lipstoki kreposteerimise asju ajama. Taotlus kinnitas ka evengeeliumi vennastekoguduse ülemaaline eestseisus.
Noore vabariigi vihased ametnikud aga palusid tõendada, mis alusel kogudus seda maad üldse enda omaks peab. Taotluses nimetatud seletust, et endine Kolga mõisa omanik on palvemaja krundi kinkinud kirikumõisa maast, pidas põllutööministeerium ebapiisavaks vaatamata Kiiu vallavalitsuse, Kuusalu kirikuõpetaja ja Peter Stenbocki kinnituskirjadele. Ministeerium palus esitada tõendid „mis õigused olid Kolga mõisnikul Kuusalu kirikumõisa maast maid kinkida“. Ministeerium keeras oma nõudmistes ka vinti üksjagu üle, soovides näha lepinguid, omandiõisust tõendavaid dokumente ning isegi kinkimisaegse koguduse põhikirja. Kõiki põllutööministeeriumi nõudmisi arusaadavalt ei olnud võimalik täita, sest kinkimisest oli möödas juba 100 aastat. Vaid tunnistajate tõendusel ministeerium krunti kinnistada ei lubanud, soovides asja lükata tsiviilkohtu kompetentsi. Vennastele käis see juriidika lainetus üle pea ja volitasid oma asju ajama Tallinna vannutatud advokaadi Hermann Nottbecki.
Lugejale selgituseks peab veel ütlema, et 1817. aastal kuulus vennastekoguduse krunt küll Kiiu mõisa alla, kuid vahepealsete kirikumõisa ja majoraadi maadevahetuste käigus arvati Kuusalu kirikumõisa hulka. Kuusalu kirikumõisa plaanid aastatest 1804 ja 1844 annavad tunnistust, et palvela krunt ei kuulunud kinkimise ajal tõepoolest kirikumõisale, vaid jäi Kiiu mõisa alla ja seal asusid küla maad (Dorfs Ländereien), millest siis Kolga krahv „loovutas“ metsaäärse liivase maalapi palvevendadele.
Pastoraadi maadevahetuse käigus on aga nii palvemaja krunt kui ka eelmainitud küla maad kuni tänapäevase Kuusalu teeni läinud kirikumõisale. Seda tunnistab ilmselgelt juba majoraadi maamõõtmiste ajal (1885) koostatud kirikumõisa majandus-kaart. Kõiki neid kaarte võib tänapäeval igaüks paari hiireklikiga Rahvusarhiivis ise leida. Asja tegi keeruliseks veel seegi, et vennastekogudus ei olnud oma krundist rääkides ka järjepidev: räägiti maast, mis on „kiriku mõisa maast ära lahutatud“, antud „kirikumaa kõrvale“ kui ka „Kolga mõisa maast wastu kiriku maad“. Kui vennastekogudus oleks saanud riigimaadeametile esitada varasemad plaanid, oleks küsimus nende krundi omandusest ilmselt lahenenud valutumalt.
Tegelikult ei olnud Kuusalu palvela probleem unikaalne: analoogseid mõisnike kingitud ja vabariigi ajal kinnistamata maatükke oli vennastekogudustel Harju- ja Järvamaal mitmeid (Tuhala, Vaida, Kuusalu, Harju-Jaani, Järva-Madise). Lõpuks päädis Kuusalu palvela krundi saaga sellega, et vennastekogudus ostis, küll sümboolse summa eest, oma maa riigilt välja nagu teisedki kirikumõisa maadest eraldatud ehituskruntide rentnikud. 1937. aastal määras riigimaadeamet maakoha müügihinnaks 60 krooni, mis koos kinnistuse- ja administratsioonikuludega kokku (90 krooni) kanti ost-müügi lepingusse, mille tasumise tähtaeg oli alates 1937. aasta maist 25 aastat. Ehituskrunt nr 41 müüdi Evangeeliumi Vennastekogudusele 1937. aastal. Selleks ajaks oli juba 1817. aastal ehitatud hoone lammutatud.
Uue palvela ehitamine
Uue palvemaja ehitamine otsustati 1934. aastal. Korjandusega alustati järgmise aasta märtsis ja vana maja lammutamist 8. aprillil. Uue palvela plaani asjus pöörduti oma kihelkonna mehe August Volbergi poole. Ehitustööd kaubeldi välja aleviku ehitusmeistrite Gustav Tomsoni ja Adam Abergi käest. Uue palvela ehituseks vajaminevad palgid osteti riigimetsast, kivid veeti kohale Kahala paemurrust.
Uue maja nurgakivi pandi paika 1935. aasta mais. Hoone on ehitatud madalale paekivivundamendile püstpalkkonstruktsioonis. Palvemaja õnnistati sisse sama aasta novembris. Inimesi oli kokku tulnud 10 kihelkonnast. Kohal oli ka vennastekoguduse ülemaaline hoolekandja Jüri Leidtorff, EELK piiskop Hugo Bernhard Rahamägi ja Kuusalu õpetaja Kentmann. Palvemaja hakati koosolekuteks kasutama esialgu ajutise loa põhjal, sest nii sise- kui välitööd olid veel pooleli. Hoone sai välisvoodri 1938. aastal.
2010. aastal koostas Egle Tamm XX sajandi Eesti väärtusliku arhitektuuri kaardistamise projekti raames eksperthinnangu ka Kuusalu palvemaja kohta ning soovitas see arhitektuurimälestisena kaitse alla võtta. Kuusalu palvemaja kaitse alla võtmine algatati 2015. aastal. Need veskid jahvatavad aeglaselt, palvemaja tänaseks veel arhitektuurimälestisena arvel ei ole. Kuusalu palvemaja on vennastekoguduste palvelate seas ebatraditsiooniline oma moodsa välisile tõttu. Hoone on säilitanud oma algse mahu, väljanägemise ja sisemuse.
Pärast 1940. aasta riigipööret vennastekoguduse organisatsioon likvideeriti, kogu allesjäänud tegevus jätkus luteri kiriku koosseisus. Kuusalu palvela võeti EELK käest ära 1961. aastal. Esialgu plaaniti sinna kolida lasteaed, aga hoone ei sobinud selleks. Seejärel rajati palvemajja spordisaal, hiljem kooperatiivi mööblipood. Kõrvalasuvas abihoones oli kooperatiivi marjade kokkuostu punkt. 1992. aastal taastati Eesti Evangeelne Vennastekogudus juriidilise isikuna. 1994. aastal palvemaja taaspühitseti. Aastatel 1994–1995 asus vennastekoguduse abihoones ehituspoe EMART kauplus.
Kõik müügiks ja saag sisse
Viimastel aastatel on EEVK asunud agaralt Kuusalu ajaloolist palvemaja krunti realiseerima. Soodla tee 12 katastriüksus on jagatud Kuusalu vallavalitsuse 20.09.2017. aasta korraldusega kolmeks. Palvemaja alusest maatükist eraldatud Kangru tänava poolne krunt oli sotsiaalmaana mõni aeg tagasi 22 900 euroga ja Männi/Soodla tee poolne krunt 34 900 euroga müügis. Kuusalu vallavalitsus algatas käesoleva aasta juunis Kangru tn 5 kinnistu detailplaneeringu ja kinnitas lähteülesande. Kinnistule on taotletud ehitusõiguse seadmist elamu ning abihoonete rajamiseks.
Selle loo peab aga lõpetama kahjuks aga väga kurvalt. Vennastekoguduse krundi tükeldamise käigus on maha võetud kõik neli palvemaja tagust ajaloolist põliskaske, mida võis pidada õigusega Kuusalu aleviku üheks eestluse sümboliks. Kased istutasid maamehed juba vana palvemaja ajal.
Endel Vaherma kirjutas 50 aastat eest Kuusalu väärtuslike loodusväärtuste nimistus niiviisi: „Neli põlist kaske, niinimetatud palvemaja kased, praeguse kooperatiivi mööblikaupluse lao taga põllupeenral. Kased on istutatud umbes 160 aastat tagasi ritta ja on kasvanud kõik ühe kõrguseks (umbes 25 m). Kaskede mõõtmed on põhjapoolt alates: 1,85 m, 1,67 m, 1,97 m ja 1,87 m“.
Siin võiks Kuusalu vallavalitsus tuhka pähe raputada. Kuidas on võimalik välja anda raieluba sellisele kultuuriväärtusele? Kas järgmisena võetakse maha Soodla tee äärsed männid? 100 aastat tagasi saeti maha aleviku ehituskruntide omanike ajutul agarusel Rootsi kuninga männid. Alles jäid vaid viis, mis asusid kirikumõisa hobusekoplis ja need võeti 1959. aastal kaitse alla. Palvemaja põliskased säilisid Kuusalu inimeste silmarõõmuks läbi kõikide segaste aegade. Riik ei saa eluilmas kõike kaitse alla võtta, kohalikel endal peab ka oidu peas ja eelkõige südant sees olema.