Kuu­sa­lu ven­nas­te­ko­gu­du­se uus pal­ve­la – 85

SVEN-OLAV PAA­VEL

Jaa­ni­lau­päe­val 23. juu­nil tä­his­ta­ti kuu­lu­tus­tun­ni­ga Kuu­sa­lu ven­nas­te­ko­gu­du­se uue pal­ve­la 85. aas­ta­päe­va. Kuu­sa­lu pal­ve­ma­ja aas­ta­päe­va pi­da­mi­se tra­dit­sioon jaa­ni­lau­päe­vi­ti on sa­ma va­na kui Ees­ti Va­ba­riik.

Ven­nas­te­ko­gu­du­se lii­ku­mi­ne jõu­dis Ees­ti- ja Lii­vi­maa ku­ber­man­gu­des­se 18. saj al­gu­ses. Es­malt hern­huut­la­si soo­si­nud lu­te­ri pas­to­ri­te ja mõ­ne­de mõ­si­ni­ke seas le­vi­nud usu­lii­ku­mi­ne lei­dis vil­ja­ka pin­na­se ka maa­rah­va juu­res. Lu­te­ri õpe­ta­jad olid ju sak­sa rah­vu­sest, ven­nas­te­ko­gu­dus­te va­ne­maid ja eest­sei­su­si va­li­ti aga ko­ha­li­ku rah­va hul­gast. Tu­leb too­ni­ta­da, et Ees­tis (Bal­ti­maa­del üld­se) oli lii­ku­mi­se eri­pä­raks sel­le kuu­lu­mi­ne lu­te­ri ki­ri­kus­se. Ehk­ki ven­nas­te­ko­gu­du­sel oli oma liik­mes­kond, pi­did liik­med kuu­lu­ma ju­ba va­rem krist­lik­ku ko­gu­dus­se.

Nii on see ka tä­na­päe­val. Liik­mes­kond ja­gu­neb liht­liik­me­teks, töö­te­gi­ja­teks ja va­ne­ma­teks. Omaet­te vai­mu­li­ku amet neil puu­dub. Ees­ti Evan­geel­ne Ven­nas­te­ko­gu­dus (EEVK) on kaa­sa­jal ise­sei­sev krist­lik-pie­tist­lik oi­ku­mee­ni­li­ne osa­du­sü­hen­dus. See põ­hi­neb lu­ter­li­ku ki­ri­ku­ga sa­ma­del õpe­tus­li­kel alus­tel, kui­gi rõ­hu­ta­tak­se ük­si­kuid õpe­tus­lik­ke mo­men­te. Näi­teks eri­list rõh­ku on hern­huut­la­sed pan­nud isik­li­ku­le ko­ge­mu­se­le Kris­tu­se­ga ja va­ja­du­se­le usu­li­selt „uues­ti sün­di­da“.

Lii­ku­mi­se al­gu­sa­jal olid koos­käi­mi­se ko­had ko­dud, eral­di pal­ve­ma­ju ha­ka­ti ehi­ta­ma hil­jem. Esi­me­ne ven­nas­te­ko­gu­du­se pal­ve­ma­ja ehi­ta­ti Põh­ja-Ees­tis Jü­ris 1738. aas­tal. Ven­nas­te­ko­gu­du­se te­ge­vus oli Ve­ne keis­ri­rii­gis 1743. aas­tast kee­la­tud. 1763. aas­tal lu­bas Ka­ta­rii­na II oma ma­ni­fes­ti­ga ven­nas­te­ko­gu­dus­tel ek­sis­tee­ri­da võrd­se­tel alus­tel lu­te­ri ki­ri­ku­ga. 1817 kin­ni­tas Alek­san­der I ven­nas­te­ko­gu­du­se te­gut­se­mis­va­ba­dust.

Lii­ku­mi­se al­gus Ka­ha­la kü­las
Vaa­ta­ma­ta 18. sa­jan­di tei­se poo­le ta­kis­tus­te­le oli ven­nas­te­ko­gu­du­se lii­ku­mi­ne rah­va seas eda­si hõõ­gu­nud. Mil­lal usu­lii­ku­mi­se ideed Kuu­sa­lu ki­hel­kon­da jõud­sid, po­le täp­selt tõen­da­tud. Ees­ti- ja Lii­vi­maa ven­nas­te­ko­gu­tus­te aja­lu­gu põh­ja­li­kult uu­ri­nud Vol­de­mar Il­ja mo­nog­raa­fia väi­tel oli ven­nas­te­ko­gu­dus Kuu­sa­lus koos käi­nud ju­ba 1767. aas­tal.

Kuu­sa­lu ven­nas­te­ko­gu­du­se pal­ve­la­te aja­loo­li­ses üle­vaa­tes (1939) pee­tak­se Kuu­sa­lu ven­nas­te­ko­gu­du­se al­gu­sa­jaks aas­tat 1800. Seal­sa­mas rää­gi­tak­se lu­gu, kui­das see juh­tus. 1800. aas­tal ühel mai­kuu pü­ha­päe­val is­tu­nud Ka­ha­la kü­la me­hed kõrt­sis ja mait­se­sid kõrt­si­lõ­bu­sid. Üh­täk­ki oli kõrt­si uks läh­ti läi­nud ja sis­se as­tu­nud võõ­ras mees oli hüüd­nud: „Hoi! Hoi! Hoi, me­hed! Je­hoo­wa päew on ja teie is­tu­te kõrt­sis!“.

Sel­le pea­le oli võõ­ras mees ka­du­nud, kuid Ka­ha­la Roo­bu ta­lu pe­re­me­he Käs­per Roo­pe­na­ni sü­da­me oli täit­nud see va­he­juh­tum ra­hu­tu­se­ga ning ta ot­sus­tas min­na jalg­si Rak­ve­res­se, ku­na kuul­da­vas­ti seal oli ini­me­si, kes käi­sid koos Ju­ma­lat pa­lu­mas. Käi­gust in­nus­tust saa­nud, ha­ka­ti Ka­ha­las Roo­bu ta­lus koos­vii­bi­mi­si kor­ral­da­ma. Õi­ge pea oli tek­ki­nud ruu­mi­puu­dus, mis­pea­le min­di Kol­ga krah­vi juur­de pal­ve­ga uue koos­käi­mi­se ehi­tus­pai­ga ja -ma­ter­ja­li saa­mi­seks.

Pal­ve­ma­ja asu­ko­haks va­li­ti Kuu­sa­lu kü­la Pin­ni ta­lu, ku­na see oli ki­ri­kust vaid ühe vers­ta kau­gu­sel käi­da­va tee ää­res, ku­hu ki­ri­ku ju­ma­la­tee­nis­tu­selt oli rah­val hea tul­la. Pin­ni pal­ve­ma­ja ek­sis­tee­ri­mi­se koh­ta leiab ju­ba ka või­ma­li­ku aja­loo­li­se kin­ni­tu­se. Ni­melt veel 1865. aas­tal oli „Kol­ga Ma­ja­de raa­ma­tu“ (Bauer­häu­ser­buch des Gu­tes Kolk) and­me­tel Kuu­sa­lu kü­la Pin­ni Ju­ha­ni maa­del ka­he kamb­ri­ga re­he­ma­ja­le li­saks veel üks eral­di­sei­sev va­ne­mat tüü­pi re­he­tu­ba (reie­tub­ba). Või­ma­lik, et vii­mast siis ka­su­ta­ti­gi koos­käi­mi­seks. Sel­list hoo­ne­te kom­bi­nat­sioo­ni (re­he­ma­ja ning veel eral­di ka­tu­se all re­he­tu­ba) esi­neb 1865. aas­tal Kuu­sa­lu kü­las vaid Nõm­me kõrt­sil, teis­tel ta­lu­del oli too­na reeg­li­na uue­mat tüü­pi re­hea­lu­se ja kamb­ri­te­ga koos­ma­ja.

Ka Pin­ni ta­lu pal­ve­ma­ja oli õi­ge­pea kit­saks jää­nud. Taas Kol­ga ja Kiiu mõi­sa­te oma­ni­ku ju­tul käies oli too and­nud ven­da­de­le uue hoo­ne jaoks va­ja­li­ku krun­di ja ehi­tus­ma­ter­ja­li. Uus krunt oli um­bes kol­me va­ka­maa suu­ru­ne lah­ja lii­va­ne maa­tükk – see­sa­ma­ne, kus asub ka prae­gu­ne pal­ve­ma­ja.

Pal­ve­ma­ja­le pan­di nur­ga­ki­vi 1817. aas­tal. Kui­gi pool ko­ha­le­vee­tud ehi­tus­ma­ter­ja­list oli va­he­peal uue Kol­ga va­lit­se­ja hoo­li­ma­tu­se tõt­tu Lii­va Kõrt­si jaoks ära võe­tud, sai pal­ve­ma­ja siis­ki ka­tu­se al­la ju­ba sa­mal aas­tal ja Kuu­sa­lu ki­ri­kuõ­pe­ta­ja Hirsch­hau­sen pü­hit­ses sis­se 1818. aas­tal. Va­na pal­ve­ma­ja hoo­ne asus pa­ral­leel­selt Sood­la tee­ga. Alg­ne hoo­ne oli väi­ke, sel­le­le teh­ti hil­jem mõ­le­ma­le os­ta juur­dee­hi­tus – üks osa ma­ter­ja­li vee­ti Pin­ni ta­lu maa­delt, tei­se poo­le li­sa­ruu­mi­de ehi­ta­mi­seks saa­ti toe­tus jäl­le Kol­ga mõi­sast. Va­na pal­ve­ma­ja oli pea­le juur­dee­hi­tust 22 m pikk, 9 m lai ja (sein­test) 2,6 m kõr­ge. Sel­li­se­na pü­sis see suur õlg­ka­tu­se­ga hoo­ne ku­ni 1935. aas­ta­ni.

1859. aas­tal mõõ­de­ti 0,69 ha suu­ru­ne pal­ve­ma­ja (sk Bet­haus) krunt üle ja pii­ra­ti ris­ti­ki­vi­de­ga. Maa­tük­ki tsaa­ria­jal ko­gu­kon­na­le (ilm­selt taot­lus­li­kult) ei kre­pos­tee­ri­tud. Nii jäi ven­nas­te­ko­gu­du­se usu­lii­ku­mi­ne koos­käi­mi­se ko­ha osas toi­mi­ma „mõis­ni­ku ar­must“ ja vai­mu­lik te­ge­vus oli suu­res­ti lu­te­ri ki­ri­ku kont­rol­li all. Lu­te­ri ki­ri­ku­le mõ­ju­sid üld­se iga­su­gu­sed omaal­ga­tus­li­kud usu­li­sed il­min­gud (hüp­pa­mi­ne, keel­te­ga rää­ki­mi­ne, tae­vas­käi­mi­ne jne) alar­mee­ri­valt, ku­na ki­ri­kust võõ­ran­du­nud voo­lud oli ker­ge saak riik­li­kult soo­si­tud õi­geu­su ki­ri­ku­le, kui ka bap­tis­ti­de, prii­las­te­le. Sel­lest rää­gi­tak­se ka Kuu­sa­lu ki­ri­kuk­roo­ni­kas kor­du­valt.

Ven­nas­te­lii­ku­mi­ne hää­bus Ees­tis 19. sa­jan­di tei­sel poo­lel ning ka­ha­nes 20. sa­jan­di jook­sul liik­mes­kon­na poo­lest üs­na mar­gi­naal­seks usu­lii­ku­mi­seks lu­te­ri ki­ri­ku hõl­ma all. 1904. aas­tal an­ti ven­nas­te­ko­gu­du­se pal­ve­ma­jad Ees­tis lu­te­ri pas­to­ri­te al­lu­vus­se. Ki­ri­kuk­roo­ni­ka and­me­tel re­mon­di­ti Kuu­sa­lus pea­le se­da ki­ri­ku kor­jan­dus­ra­ha abil va­na pal­ve­ma­ja ka­tust.

Vei­der se­ga­dus pal­ve­ma­ja krun­di üm­ber
Ees­ti Va­ba­rii­gi al­gu­ses tek­kis Kuu­sa­lu pal­ve­ma­ja krun­di­ga seo­ses uus õi­gus­lik olu­kord. Ühelt poolt oli ven­nas­te­ko­gu­du­se or­ga­ni­sat­sioon end re­gist­ree­ri­nud 1919. aas­tal „ise­seis­va en­nast­va­lit­se­va Evan­gee­liu­mi Ven­nas­te ko­gu­du­se­na“, mil­les­se kuu­lus ka Kuu­sa­lu evan­gee­liu­mi ven­nas­te­ko­gu­du­se pal­ve­ma­ja kui nii­ni­me­ta­tud ük­sik ko­gu­dus. Tei­selt poolt jäi Kuu­sa­lu pal­ve­ma­ja krunt Ees­ti Va­ba­rii­gi võõ­ran­da­tud ki­ri­ku­mõi­sa maa­de hul­ka (ehi­tusk­runt A-41). Rii­gis­ta­tud maa­dest mõõ­de­tud ehi­tus- ja ärik­run­ti­de rent­ni­ke­ga sõl­mis riik põl­lu­töö­mi­nis­tee­riu­mi kau­du ren­di­le­pin­gud.

Kuu­sa­lu ven­nas­te­ko­gu­dus ei soo­vi­nud aga nen­de hin­nan­gul 2000 mar­ka väärt krun­ti mit­te ren­ti­da, vaid kin­nis­ta­da en­da ni­me­le ning vo­li­tas 1925. aas­ta täis­ko­gul eest­sei­su­se lii­get Jaan Lips­to­ki kre­pos­tee­ri­mi­se as­ju aja­ma. Taot­lus kin­ni­tas ka even­gee­liu­mi ven­nas­te­ko­gu­du­se üle­maa­li­ne eest­sei­sus.

Noo­re va­ba­rii­gi vi­ha­sed amet­ni­kud aga pa­lu­sid tõen­da­da, mis alu­sel ko­gu­dus se­da maad üld­se en­da omaks peab. Taot­lu­ses ni­me­ta­tud se­le­tust, et en­di­ne Kol­ga mõi­sa oma­nik on pal­ve­ma­ja krun­di kin­ki­nud ki­ri­ku­mõi­sa maast, pi­das põl­lu­töö­mi­nis­tee­rium eba­pii­sa­vaks vaa­ta­ma­ta Kiiu val­la­va­lit­su­se, Kuu­sa­lu ki­ri­kuõ­pe­ta­ja ja Pe­ter Sten­boc­ki kin­ni­tus­kir­ja­de­le. Mi­nis­tee­rium pa­lus esi­ta­da tõen­did „mis õi­gu­sed olid Kol­ga mõis­ni­kul Kuu­sa­lu ki­ri­ku­mõi­sa maast maid kin­ki­da“. Mi­nis­tee­rium kee­ras oma nõud­mis­tes ka vin­ti üks­ja­gu üle, soo­vi­des nä­ha le­pin­guid, oman­diõi­sust tõen­da­vaid do­ku­men­te ning ise­gi kin­ki­mi­saeg­se ko­gu­du­se põ­hi­kir­ja. Kõi­ki põl­lu­töö­mi­nis­tee­riu­mi nõud­mi­si aru­saa­da­valt ei ol­nud või­ma­lik täi­ta, sest kin­ki­mi­sest oli möö­das ju­ba 100 aas­tat. Vaid tun­nis­ta­ja­te tõen­du­sel mi­nis­tee­rium krun­ti kin­nis­ta­da ei lu­ba­nud, soo­vi­des as­ja lü­ka­ta tsi­viil­koh­tu kom­pe­tent­si. Ven­nas­te­le käis see ju­rii­di­ka lai­ne­tus üle pea ja vo­li­ta­sid oma as­ju aja­ma Tal­lin­na van­nu­ta­tud ad­vo­kaa­di Her­mann Nott­bec­ki.

Lu­ge­ja­le sel­gi­tu­seks peab veel üt­le­ma, et 1817. aas­tal kuu­lus ven­nas­te­ko­gu­du­se krunt küll Kiiu mõi­sa al­la, kuid va­he­peal­se­te ki­ri­ku­mõi­sa ja ma­jo­raa­di maa­de­va­he­tus­te käi­gus ar­va­ti Kuu­sa­lu ki­ri­ku­mõi­sa hul­ka. Kuu­sa­lu ki­ri­ku­mõi­sa plaa­nid aas­ta­test 1804 ja 1844 an­na­vad tun­nis­tust, et pal­ve­la krunt ei kuu­lu­nud kin­ki­mi­se ajal tõe­poo­lest ki­ri­ku­mõi­sa­le, vaid jäi Kiiu mõi­sa al­la ja seal asu­sid kü­la maad (Dorfs Län­de­reien), mil­lest siis Kol­ga krahv „loo­vu­tas“ met­saäär­se lii­va­se maa­la­pi pal­ve­ven­da­de­le.

Pas­to­raa­di maa­de­va­he­tu­se käi­gus on aga nii pal­ve­ma­ja krunt kui ka eel­mai­ni­tud kü­la maad ku­ni tä­na­päe­va­se Kuu­sa­lu tee­ni läi­nud ki­ri­ku­mõi­sa­le. Se­da tun­nis­tab ilm­sel­gelt ju­ba ma­jo­raa­di maa­mõõt­mis­te ajal (1885) koos­ta­tud ki­ri­ku­mõi­sa ma­jan­dus-kaart. Kõi­ki neid kaar­te võib tä­na­päe­val igaüks paa­ri hii­rek­li­ki­ga Rah­vu­sar­hii­vis ise lei­da. As­ja te­gi kee­ru­li­seks veel see­gi, et ven­nas­te­ko­gu­dus ei ol­nud oma krun­dist rää­ki­des ka jär­je­pi­dev: rää­gi­ti maast, mis on „ki­ri­ku mõi­sa maast ära la­hu­ta­tud“, an­tud „ki­ri­ku­maa kõr­va­le“ kui ka „Kol­ga mõi­sa maast was­tu ki­ri­ku maad“. Kui ven­nas­te­ko­gu­dus oleks saa­nud rii­gi­maa­dea­me­ti­le esi­ta­da va­ra­se­mad plaa­nid, oleks kü­si­mus nen­de krun­di oman­du­sest ilm­selt la­he­ne­nud va­lu­tu­malt.

Te­ge­li­kult ei ol­nud Kuu­sa­lu pal­ve­la prob­leem uni­kaal­ne: ana­loog­seid mõis­ni­ke kin­gi­tud ja va­ba­rii­gi ajal kin­nis­ta­ma­ta maa­tük­ke oli ven­nas­te­ko­gu­dus­tel Har­ju- ja Jär­va­maal mit­meid (Tu­ha­la, Vai­da, Kuu­sa­lu, Har­ju-Jaa­ni, Jär­va-Ma­di­se). Lõ­puks pää­dis Kuu­sa­lu pal­ve­la krun­di saa­ga sel­le­ga, et ven­nas­te­ko­gu­dus os­tis, küll süm­bool­se sum­ma eest, oma maa rii­gilt väl­ja na­gu tei­sed­ki ki­ri­ku­mõi­sa maa­dest eral­da­tud ehi­tusk­run­ti­de rent­ni­kud. 1937. aas­tal mää­ras rii­gi­maa­dea­met maa­ko­ha müü­gi­hin­naks 60 kroo­ni, mis koos kin­nis­tu­se- ja ad­mi­nist­rat­sioo­ni­ku­lu­de­ga kok­ku (90 kroo­ni) kan­ti ost-müü­gi le­pin­gus­se, mil­le ta­su­mi­se täh­taeg oli ala­tes 1937. aas­ta maist 25 aas­tat. Ehi­tusk­runt nr 41 müü­di Evan­gee­liu­mi Ven­nas­te­ko­gu­du­se­le 1937. aas­tal. Sel­leks ajaks oli ju­ba 1817. aas­tal ehi­ta­tud hoo­ne lam­mu­ta­tud.

Uue pal­ve­la ehi­ta­mi­ne
Uue pal­ve­ma­ja ehi­ta­mi­ne ot­sus­ta­ti 1934. aas­tal. Kor­jan­du­se­ga alus­ta­ti järg­mi­se aas­ta märt­sis ja va­na ma­ja lam­mu­ta­mist 8. ap­ril­lil. Uue pal­ve­la plaa­ni as­jus pöör­du­ti oma ki­hel­kon­na me­he Au­gust Vol­ber­gi poo­le. Ehi­tus­tööd kau­bel­di väl­ja ale­vi­ku ehi­tus­meist­ri­te Gus­tav Tom­so­ni ja Adam Aber­gi käest. Uue pal­ve­la ehi­tu­seks va­ja­mi­ne­vad pal­gid os­te­ti rii­gi­met­sast, ki­vid vee­ti ko­ha­le Ka­ha­la pae­mur­rust.

Uue ma­ja nur­ga­ki­vi pan­di pai­ka 1935. aas­ta mais. Hoo­ne on ehi­ta­tud ma­da­la­le pae­ki­vi­vun­da­men­di­le püst­palk­konst­rukt­sioo­nis. Pal­ve­ma­ja õn­nis­ta­ti sis­se sa­ma aas­ta no­vemb­ris. Ini­me­si oli kok­ku tul­nud 10 ki­hel­kon­nast. Ko­hal oli ka ven­nas­te­ko­gu­du­se üle­maa­li­ne hoo­le­kand­ja Jü­ri Leid­torff, EELK piis­kop Hu­go Bern­hard Ra­ha­mä­gi ja Kuu­sa­lu õpe­ta­ja Kent­mann. Pal­ve­ma­ja ha­ka­ti koo­so­le­ku­teks ka­su­ta­ma esial­gu aju­ti­se loa põh­jal, sest nii si­se- kui vä­li­tööd olid veel poo­le­li. Hoo­ne sai vä­lis­vood­ri 1938. aas­tal.

2010. aas­tal koos­tas Eg­le Tam­m XX sa­jan­di Ees­ti väär­tus­li­ku ar­hi­tek­tuu­ri kaar­dis­ta­mi­se pro­jek­ti raa­mes eks­pert­hin­nan­gu ka Kuu­sa­lu pal­ve­ma­ja koh­ta ning soo­vi­tas see ar­hi­tek­tuu­ri­mä­les­ti­se­na kait­se al­la võt­ta. Kuu­sa­lu pal­ve­ma­ja kait­se al­la võt­mi­ne al­ga­ta­ti 2015. aas­tal. Need ves­kid jah­va­ta­vad aeg­la­selt, pal­ve­ma­ja tä­na­seks veel ar­hi­tek­tuu­ri­mä­les­ti­se­na ar­vel ei ole. Kuu­sa­lu pal­ve­ma­ja on ven­nas­te­ko­gu­dus­te pal­ve­la­te seas ebat­ra­dit­sioo­ni­li­ne oma mood­sa vä­li­si­le tõt­tu. Hoo­ne on säi­li­ta­nud oma alg­se ma­hu, väl­ja­nä­ge­mi­se ja si­se­mu­se.

Pä­rast 1940. aas­ta rii­gi­pöö­ret ven­nas­te­ko­gu­du­se or­ga­ni­sat­sioon lik­vi­dee­ri­ti, ko­gu al­les­jää­nud te­ge­vus jät­kus lu­te­ri ki­ri­ku koos­sei­sus. Kuu­sa­lu pal­ve­la võe­ti EELK käest ära 1961. aas­tal. Esial­gu plaa­ni­ti sin­na ko­li­da las­teaed, aga hoo­ne ei so­bi­nud sel­leks. See­jä­rel ra­ja­ti pal­ve­maj­ja spor­di­saal, hil­jem koo­pe­ra­tii­vi mööb­li­pood. Kõr­va­la­su­vas abi­hoo­nes oli koo­pe­ra­tii­vi mar­ja­de kok­kuos­tu punkt. 1992. aas­tal taas­ta­ti Ees­ti Evan­geel­ne Ven­nas­te­ko­gu­dus ju­rii­di­li­se isi­ku­na. 1994. aas­tal pal­ve­ma­ja taas­pü­hit­se­ti. Aas­ta­tel 1994–1995 asus ven­nas­te­ko­gu­du­se abi­hoo­nes ehi­tus­poe EMART kaup­lus.

Kõik müü­giks ja saag sis­se
Vii­mas­tel aas­ta­tel on EEVK asu­nud aga­ralt Kuu­sa­lu aja­loo­list pal­ve­ma­ja krun­ti rea­li­see­ri­ma. Sood­la tee 12 ka­tast­riük­sus on ja­ga­tud Kuu­sa­lu val­la­va­lit­su­se 20.09.2017. aas­ta kor­ral­du­se­ga kol­meks. Pal­ve­ma­ja alu­sest maa­tü­kist eral­da­tud Kang­ru tä­na­va pool­ne krunt oli sot­siaal­maa­na mõ­ni aeg ta­ga­si 22 900 eu­ro­ga ja Män­ni/Sood­la tee pool­ne krunt 34 900 eu­ro­ga müü­gis. Kuu­sa­lu val­la­va­lit­sus al­ga­tas käe­so­le­va aas­ta juu­nis Kang­ru tn 5 kin­nis­tu de­tailp­la­nee­rin­gu ja kin­ni­tas läh­teü­le­san­de. Kin­nis­tu­le on taot­le­tud ehi­tu­sõi­gu­se sead­mist ela­mu ning abi­hoo­ne­te ra­ja­mi­seks.

Sel­le loo peab aga lõ­pe­ta­ma kah­juks aga vä­ga kur­valt. Ven­nas­te­ko­gu­du­se krun­di tü­kel­da­mi­se käi­gus on ma­ha võe­tud kõik ne­li pal­ve­ma­ja ta­gust aja­loo­list põ­lis­kas­ke, mi­da võis pi­da­da õi­gu­se­ga Kuu­sa­lu ale­vi­ku üheks eest­lu­se süm­bo­liks. Ka­sed is­tu­ta­sid maa­me­hed ju­ba va­na pal­ve­ma­ja ajal.

En­del Va­her­ma kir­ju­tas 50 aas­tat eest Kuu­sa­lu väär­tus­li­ke loo­dus­väär­tus­te ni­mis­tus nii­vii­si: „Ne­li põ­list kas­ke, nii­ni­me­ta­tud pal­ve­ma­ja ka­sed, prae­gu­se koo­pe­ra­tii­vi mööb­li­kaup­lu­se lao ta­ga põl­lu­peen­ral. Ka­sed on is­tu­ta­tud um­bes 160 aas­tat ta­ga­si rit­ta ja on kas­va­nud kõik ühe kõr­gu­seks (um­bes 25 m). Kas­ke­de mõõt­med on põh­ja­poolt ala­tes: 1,85 m, 1,67 m, 1,97 m ja 1,87 m“.

Siin võiks Kuu­sa­lu val­la­va­lit­sus tuh­ka pä­he ra­pu­ta­da. Kui­das on või­ma­lik väl­ja an­da raie­lu­ba sel­li­se­le kul­tuu­ri­väär­tu­se­le? Kas järg­mi­se­na võe­tak­se ma­ha Sood­la tee äär­sed män­nid? 100 aas­tat ta­ga­si sae­ti ma­ha ale­vi­ku ehi­tusk­run­ti­de oma­ni­ke aju­tul aga­ru­sel Root­si ku­nin­ga män­nid. Al­les jäid vaid viis, mis asu­sid ki­ri­ku­mõi­sa ho­bu­se­kop­lis ja need võe­ti 1959. aas­tal kait­se al­la. Pal­ve­ma­ja põ­lis­ka­sed säi­li­sid Kuu­sa­lu ini­mes­te sil­ma­rõõ­muks lä­bi kõi­ki­de se­gas­te ae­ga­de. Riik ei saa eluil­mas kõi­ke kait­se al­la võt­ta, ko­ha­li­kel en­dal peab ka oi­du peas ja eel­kõi­ge sü­dant sees ole­ma.