Kuusalu valla aasta õpetaja KAIRE ALTOSAAR: „Laps õpib mängides.”

1904
KAIRE ALTOSAAR: „Keegi pole nii halb, nagu laidetakse ja mitte keegi pole nii hea, kui kiidetakse, kõik on lihtsalt inimesed.”

Kuusalu lasteaia Jussike õpetaja KAIRE ALTOSAAR kiidab, et nii head aega nagu praegu, pole lasteaias varem olnud.

„Lapse põhiolemus kujuneb kolmel esimesel eluaastal. Kui mõelda, et selleks ajaks tuuakse ta lasteaeda, täiesti võõrasse keskkonda, võõraste inimeste hoolde, pikaks ajaks. Võib ette kujutada, kui oluline ja põhjapanev on see kogemus,” rääkis Kuusalu valla aasta õpetaja tiitli ning hariduspreemia saanud Kaire Altosaar.
Kuusalu lasteaeda tuli ta tööle 1987. aastal. Ta on lõpetanud pedagoogika kooli, mis oli tema sõnul väga tugev praktikute kool. Pärast kooli läks ta aastaks tööle Tallinnasse, tol ajal 118. lastepäevakodusse, oma praktikalasteaeda. Abiellumine tõi kaasa elukoha vahetuse ja nii sattus ta Kuusallu.
„Maale tulek eriti harjumist ei vajanud, kuigi lasteaiad olid erinevad. Mustamäel oli praktikalasteaed, mis tähendas, et praktikandid käisid pidevalt rühmades, olid lahtised tunnid ning kõik pidi olema täpselt nii, nagu ette nähtud. Kuusalus oli kõik palju loomingulisem ja vabam, sain ise otsustada ja teha,” jutustas ta.
Kaire Altosaar meenutas, et kui ta Kuusallu tuli, oli lasterohkuse kuldaeg: „Lapsi oli nimekirjades 25 või rohkemgi, paljud lapsed tulid kolhoosibussiga ja läksid bussiga, paljude laste vanematega eriti ei kohtunudki.  Loodan, et sellist aega ei tule enam kunagi.”
Eesti Vabariigi taasiseseisvumine võimaldas emadel lastega 3 aastaks koju jääda: „Sel ajal oli lapsi vähem. Lähiminevikus oli taas aeg, kus rühmad olid üle täidetud. Üksinda on raske end jagada nii suure hulga väikeste laste vahel ja tõsimeeli  räägitakse individuaalsest lähenemisest ja kõikide eripäradega arvestamisest. Päriselt see hästi ei toiminud. Abidel oli jällegi palju olmekohustusi. Kergenduse tõi  Kiiu lasteaia valmimine.”
Lasteaiaõpetajaks ei plaaninud ta saada, sest pole ise lasteaias käinud: „Olin maalaps, elasin Ambla lähedal väikeses külas sellist  Bullerby laste elu, oli palju vabadust. Esimene elukutsega seotud  unistus oli kondiitriamet, kuid kuna oli sõbrannaga lahutamatu, hakkasid nad nuputama, kuhu võiks koos õppima minna: „Olime käinud suviti tööl Ambla väikeses lasteaias, meid võeti sinna lahkelt tööle ning puutusime kokku suure hulga lastega. Ilmselt ka see andis tõuke minna õppima lasteaednikuks.”
Kuusalu lasteaias töötatud 28 aastaga on tema sõnul muutunud pisiasjad, põhiolemuselt on kõik enam-vähem sama.  Varem oli õppimisprotsess rohkem mänguline, mingil ajal muutus kõik väga koolilikuks: „Õpetaja nimetuski oli alguses kuidagi võõrastav. Kui mõelda, et nii mõnigi laps on lasteaias 10, isegi 12 tundi ja  olla sellele lapsele ainult õpetaja, pole minu meelest kõige õigem. Lasteaias vajab laps ka lihtsalt toetavat täiskasvanut, kes temaga juttu ajab, lohutab ja innustab, tutvustab uusi lauamänge ja kindlasti ka naljatab. Kuid seda kõike teeb ja pakub ka hea õpetaja, kes ma olla püüan.”
Ta on õpetaja 5-6aastaste rühmas ning kiidab, et see on imetore vanus:  „Kui võrrelda varasemaid aegu ja lapsi, siis tänapäeva lapsed on võibolla veidi erinevad selle poolest, et nende silmaring on laiem ning võimalusi rohkem, reisitakse ning käiakse palju ringi, jututeemad on mõneti teised.”
Õpetaja tunnistas, et oma tööd pole ta sugugi mitte alati nautinud: „Mingil hetkel olin kindel, et lähen lasteaiast ära. Midagi polnud pahasti, kuid tekkis tunne, et kõik on juba olnud. Edasiminekut ei tundnud ega näinud. Jäin poole kohaga ning lootsin, et leian uue tee ja väljundi. See ei õnnestunud ja tulin lasteaeda tagasi ning läksin edasi õppima Tallinna Ülikooli. Sain tuttavaks lasteaiaõpetajatega üle Eesti. Leidsin uued väljakutsed ja akud olid laetud.”
Lapsevanematega on kokkulepe, et nutividinaid lasteaeda ei  too: „Püüame olla õues nii palju kui võimalik, lasteaed peab olema naturaalne ja pärismaailm. Aeg muutub, nutiseadmed on reaalsus ja nendest on väga palju kasu, kuid väikeste laste puhul ei tohiks nendega minna liiale. Lasteaias pole kunagi varem olnud sellist rikkust asjade osas. Ei mänguasjadest ega õppevahenditest pole puudust. Tänapäeval on nutikaid lauamänge, mis arendavad last igakülgselt. Õpetan mängu paarile lapsele, nemad omakorda teistele edasi.”
Kaire Altosaar lükkas ümber väite, et tänapäeva lapsed ei oska enam mängida: „Nad mängivad imehästi ja loovalt. Õpetaja üks tähtsamaid töid on vaadelda ja märgata. Eriti seda, kuidas lapsed mängivad. On öeldud, et lapse mäng on püha ja seda tungiva  vajaduseta katkestada ei tohiks.”
Tänapäeva elus ei meeldi talle kiirus ja tormamine: „Olen kõige rohkem mures laste pärast, kes on aeglasemad, tahavad minna sügavuti, arutleda, vaadelda, imetleda. Neile nagu polegi kohta, hinnas on kiire mõtlemine, tegutsemine. Laste ellu  oleks vaja rohkem rahu, tasakaalu, mõistlikku kulgemist, nautimist, kuna muljeid ja elamusi on niigi palju.”
„Ma pole selline, kellega käiks töö kogu aeg kaasas. Kodus, unustan töö. Puhata meeldib mulle raamatuid lugedes, looduses jalutades, joogatrennides. Reisimine laeb kõige rohkem,”sõnas ta.