majandusanalüütik
Elron avalikustas hiljuti enda tellitud maineuuringu, mille kohaselt on reisijad hakanud neisse paremini suhtuma. Küllap ongi, kuid tahtmatult tekivad paralleelid teise suuruudisega, mis tõmbas joone alla Estonian Airi tegevusele. Ka Estonian Airi suhtusid reisijad üldjoontes hästi, kuid ilmnes, et ettevõtte tegevuse jätkusuutlikkus oli miraaž. Estonian Airi hukutas pelgalt väliselt eduka ettevõtte mulje, mis tugines riigiabile.
Ehk mäletate koolimatemaatikast, kuidas arvutamisel vahepeal „üks meelde” tuli jätta, muidu oli tulemus sama. Täpselt samamoodi annab meile aastast aastasse vale vastust reisirongiliiklus, sest selle kulukomponenentidest on olulised osad „meelde” jäänud panemata. Probleem on selles, et avalikkus ei tea reisirongiveo kulukomponentide liitmistehte juures nende komponentide tegelikku väärtust ning elab eksituses, hinnates veoteenust ainult väliste parameetrite järgi.
Minult küsiti hiljuti, mis juhtub, kui rongireisija peaks hakkama maksma ka infratasu ehk tasuma rööbaste kasutamise eest? Veider küsimus. Nagu raudteereisija koos teiste maksumaksjatega täna seda juba ei teeks. Tõsiasi on aga see, et pileti hinnas see praegu ei kajastu ning sõidu hinnasignaal on vale. Ja see on ainult üks vale hinnasignaali põhjus. Küsimus on selles, kuidas üldse kogu reisirongiliikluse kulu-tulu pilt selgeks saada.
Uus konkurentsiolukord avanenud ühistransporditurul on nii pingeline, et sunnib lähiajal Elroni piletihindu tunduvalt alandama või veel tühjemate vagunitega mööda raudteed kolistama. Möödunud ja ülemöödunud aasta võrdluses kasvas Elroni reisijate arv küll 37 protsenti, aga läbisõit 51 protseni ehk rongide keskmine täituvus langes. Rongid sõidavad pooltühjalt ning konkurentsi surve on hindade alandamisele.
Selline perspektiiv ainult võimendab olukorda, kus raudtee kasvavad kasutustasud ja reisirongide opereerimiskulud maksavad esmajoones kinni need, kes ise rongiga ei sõida. Kas see on õiglane, ainus võimalus ning meile riigina jätkusuutlikult jõukohane? Estonian Air on silme ees, aga ka Elron on saanud riigilt viimastel aastatel 100 miljonit euro ulatuses rahasüste. Samas suurusjärgus, mis hävitas meie rahvusliku lennufirma.
Eestil ei tule praegu lahendada kriisisituatsiooni lennunduses, vaid ka rongindusega tuleb midagi ette võtta, et sellel oleks oma koht vaba ja moonutusteta konkurentsi tingimustes. Tuimalt meie ühise raha rongiliiklusesse sumamine tapab lõppkokkuvõttes rongi kui transpordiliigi konkurentsivõime.
Alustama peaks selgest kulude-tulude jaotusest. Kõrgete kulude õigustamiseks poetakse infrasturktuuri kasutustasude varju.
Tuleb jätta raudteevedaja tegelike kulutuste peitmine dotatsioonide varju, mis hägustab üldpilti. Iga ümberjagamine on kulukas. Võimalus on teha ühiskondlik kokkulepe, lõpetame hämamise, anname raudtee infrastruktuuri ülalpidamiseks otse ühisest rahast? Kuid siis ilmneb täie selgusega, et raudteed on kasutustõhusust arvestades hirmkallis opereerida.
Ühe moonutatud hinnakujundusmetoodikaga kahjustame vähemalt nelja valdkonda korraga: kaubavedusid, reisijatevedusid raudteel, reisijatevedu maanteel. See pole veel kõik, neljandaks, kui raudtee haldaja ei saa vajalikke kulutusi katta, on kahjustatud konkurentsivõime. Lõputu dotatsiooni maksmine mõjutab kogu ühiskonna konkurentsivõimet. Peame teadma, palju miski maksab, muidu ei saa võrrelda ei raudteevõrgu haldamise konkurentsivõimet, selle juhtimistõhusust, vedajate konkurentsivõimet ega mõttekust.
Pildi peaks kohe klaariks tegema. Mitte tulevikus ega järgmine aastal, vaid juba nüüd. Muidu ei saa me elujõulist reisirongiliiklust ja kogu ühistransport liigub dotatsioonivooliku otsa.
