Kuusalu kihelkonna ajalookonverents Põhja-Eesti identiteedist

Reedel, 6. veebruaril korraldasid Kolgaküla Selts, Veljo Tormise Kultuuriselts ja Kolga muuseum Kolgaküla rahvamajas kuuendat korda Kuusalu kihelkonna ajalookonverentsi. Tänavune teema oli Põhja-Eesti identiteet. Konverents oli rahvarohke, osalejaid oli kokku 120.

Arutelu juhtis traditsiooniliselt ajaloolane Ott Sandrak Kolgast. Korraldustoimkonda kuulusid veel mõlema seltsi tegevjuhid Kaisa Linno ja Ulvi Rand, Kolga muuseumi juhataja Ulvi Meier ja koordinaator-klienditeenindaja Meelis Rondo, kohalikud kodu-uurijad Sven-Olav Paavel ja Melika Kindel, Kiiu raamatu koostanud Urmas Kirtsi ja Kuusalu raamatukogu juhataja Õnne Paimre.

Meelis Rondo laulis konve­rent­sil üllatusesinejana laulud „Nõmmeveski joa ääres“ ja „Ah arm“, muusika autor on Olav Ehala, sõnad on Eric Stenbocki luuletused, tõlkinud Riina Jes­min. Klaveril saatis Külli-Katri Esken. Esinejate sõnavõttudest tehtud salvestuste lingid on avaldatud Kolga muuseumi ja Kuusalu valla kodulehel.

Et põhjaeestlaste elulaad säiliks
Kultuuriloolane ja folklorist Marju Kõivupuu rääkis video­kõne vahendusel põhja­eest­lase identiteedist lõuna­eest­la­se pilgu läbi.

Temale kui lõunaeestlasele tähendas Põhja-Eesti eelkõige Lahemaad. Lahemaaks hakkas Tartu professor Johan Gabriel Granö 1922. aastal nimetama looklahelist maad Põhja-Eesti rannikul Kuusalu ja Kunda vahel. Kui 1971. aastal moodustati Lahemaa rahvuspark, oli suur osa sellest Nõukogude Liidu suletud piiritsoonis. Kuna rahvuspargi ala jagati suhteliselt kindlapiiriliselt elulaadi, looduse ja seal elavate inimtüüpide poolest maaks ja rannaks, andis see Marju Kõivupuu sõnul võimaluse nii-öelda delikaatselt juhtida tähelepanu sellele, et Eesti oli olnud alles inimpõlve jagu tagasi ka vaba mereriik.

Folk­lo­rist Her­bert Tam­pe­re on 1930nda­tel aas­ta­tel ise­loo­mus­ta­nud Kuu­sa­lu ki­hel­kon­na ran­na­rah­vast kui selt­si­vat ja sõb­ra­lik­ku, ta­lud asu­sid lä­hes­tik­ku. „Maal on rand­la­ne pi­kal­da­ne ja ve­niv, kuid me­rel muu­tub tei­seks ini­me­seks – on kär­me, jul­ge ja toi­mib kind­la käe­ga,“ kir­ju­tas Her­bert Tam­pe­re.

Mar­ju Kõi­vu­puu rõ­hu­tas, et Kuu­sa­lu ki­hel­kond on vä­ga re­gi­lau­lu-ri­kas. Ta­pur­last on pä­rit tun­tud rah­va­lau­li­kud Mai ja Ri­san­da Kravt­sov, Ka­sis­pealt He­le­ne Tilk, Ju­min­da pool­saa­relt ka An­na Paal­berg ja Mii­na Lam­bot. Lau­le võis ko­ha­li­kelt kir­ja pan­na veel 1960-1970nda­tel aas­ta­tel. Maa­kü­la­des pee­ti kü­la­kii­ke­sid pa­tu­ko­haks ja kii­gel­käi­mist pa­tuks. Ran­na­kü­la­des toe­tas mõis­nik kii­ke­de ehi­ta­mist, an­dis tei­ne­kord kii­ge ehi­ta­mi­seks ma­ter­ja­li, kii­gel ja kii­gep­lat­sil on rand­la­ne laul­nud suu­re­ma osa oma lau­lu­dest, mil­lel on sa­ge­li õõt­su­mi­se­le vas­tav rütm.

Folk­lo­rist rää­kis veel ran­na­rah­va maas­ti­ku­pä­ri­mu­sest, pü­ha­pai­ka­dest, ran­na­kee­lest, nõu­ko­gu­deaeg­se­test jaa­ni­tu­le­dest, Vel­jo Tor­mi­se ja Vii­vi Voo­ran­di loo­dud an­samb­li­ga La­he­maa Rah­wa­muu­si­kud ko­ha­li­ke lau­lu­de ja tant­su­de ko­gu­mi­sest, Vi­ru Sä­rust, to­ru­pil­li­päe­va­dest, Ha­ra saa­relt pä­rit vürt­si­ki­lu­dest, sa­la­pii­ri­tu­se ve­da­mi­sest. Ple­kist vii­na­ka­nist­reid kut­su­ti rah­va­suus er­nit­sa­teks – kars­kus­lii­ku­mi­se al­ga­ta­ja oli kee­le­tead­la­ne Vil­lem Er­nits.
„Põh­jaeest­las­te folk­loo­rist, et­nog­raa­fiast, iga­päe­va­kul­tuu­rist tea­me pal­ju. Pean vä­ga olu­li­seks, et see elu­laad ja loo­dus säi­liks, rand­la­sed saak­sid ela­da oma elu pa­ri­ma ära­nä­ge­mi­se jär­gi,“ lau­sus esi­ne­ja.

Kuu­sa­lu ki­hel­kon­na suur­mees GUS­TAV VIL­BAS­TE
Kol­ga muu­seu­mi ju­ha­ta­ja Ul­vi Meier tut­vus­tas Kuu­sa­lu ki­hel­kon­nas ku­na­gi­ses Ko­da­soo val­las Haa­va­kan­nu kü­las 1888. aas­tal sün­di­nud Gus­tav Vil­bas­tet (ku­ni 1935. aas­ta­ni Vil­berg), kes kas­vas üles Saun­ja kü­las Tõ­nu ta­lus. Gus­tav Vil­bas­te oli fi­lo­soo­fia­dok­tor bo­taa­ni­ka alal, sai Ees­ti esi­me­seks loo­du­sins­pek­to­riks, oli mit­mes koo­lis õpe­ta­ja, ko­gus rah­va­luu­let ja va­na­va­ra.

„Ta on Kol­ga muu­seu­mi esi­isa-ra­ja­ja. Te­ma eest­ve­da­mi­sel oli 1960nda­tel aas­ta­tel Kuu­sa­lus ko­du-uu­ri­ja­te ring, ku­hu kuu­lu­sid ka En­del Va­her­ma, Ar­no Lep­nurm, Aa­du Ki­vi­rüüt. Vil­bas­te rää­kis, kui täh­tis on te­ha oma muu­seum. Kuu­sa­lu ki­hel­kon­na muu­seum ava­ti 1. mail 1966 va­nas pas­to­raa­dis 366 ese­me­ga. Sel­le muu­se­mi põ­hie­se­med on meil Kol­ga muu­seu­mis,“ lau­sus ju­ha­ta­ja.

Vil­bas­te ko­gu­mis­ret­ke­de rei­si­päe­vi­kud ja muud kir­ju­ti­sed on Ul­vi Meie­ri hinnangul Kol­ga muu­seu­mi pii­bel: „Kui kut­su­tak­se mõ­nel tee­mal esi­ne­ma, vaa­tan, mi­da Vil­bas­te on kir­ju­ta­nud. Ta on aval­da­nud kok­ku 1400 kir­ju­tist, te­ma ko­gus oli 162 000 se­de­lit tai­me­de-seen­te mur­de­sõ­na­de­ga. Koos abi­kaa­sa El­le­ni­ga an­ne­tas loo­dus­muu­seu­mi­le 12 000 le­he­kül­jega her­baa­riu­mi. “

Ul­vi Meier lõ­pe­tas oma esi­ne­mi­se Kol­ga muu­seu­mi fon­di­hoid­ja Anu Tä­he­maa sõ­na­de­ga: „Kui Kuu­sa­lu val­las kel­le­le­gi au­sam­mas pan­na, siis kind­las­ti Vil­bas­te­le.“

Re­gi­lau­lu laul­mi­ne

Pä­ri­mus­muu­sik ja muu­si­ka­tead­la­ne Ants Jo­han­son rää­kis, kui­das ta tä­di­mees, he­li­loo­ja Vel­jo Tor­mis uu­ris ja pro­pa­gee­ris re­gi­lau­le, te­gi neist koo­ri­sea­deid. Re­gi­laul on lää­ne­me­re-soo­me ühi­ne lau­lut­ra­dit­sioon, mis ku­ju­nes väl­ja 2000-3000 aas­tat ta­ga­si. Kuu­sa­lu ki­hel­kon­nast, eri­ti ran­na­rah­valt on ko­gu­tud kõi­ge roh­kem re­gi­lau­le.

„Laul­di ran­na­kee­les. Tor­mi­se sea­ded on me kir­ja­kee­les, ka neid lau­le peak­si­te laul­ma ran­na­kee­les,“ ar­vas ta.

„Pop­laul kes­tab um­bes kolm mi­nu­tit. Re­gi­laul on koos­laul­mi­ne koos ees­laul­ja­ga ja vä­ga või­mas, sellist pik­ka lau­lu võib laul­da kaua, ise­gi ku­ni pool tun­di.“

Ants Jo­han­son lau­lis ees­laul­ja­na koos saa­li­täie rah­va­ga pi­ka re­gi­lau­lu „Suur tamm“, mis on 1911. aas­tal üles kir­ju­ta­tud Mai Kravt­so­vilt Ta­pur­las.

Ko­ha­pä­ri­mu­se võist­lus aas­ta­tel 1938-1939
Mai Kravt­so­vi viien­dat põl­ve jä­rel­tu­li­ja, ko­du-uu­ri­ja Me­li­ka Kin­del te­gi et­te­kan­de Põh­ja-Ees­ti ko­ha­pä­ri­mu­sest. Ta kir­jel­das aas­ta­tel 1938-1938 toi­mu­nud üle-ees­ti­list ko­ha­pä­ri­mu­se ko­gu­mi­se võist­lust koo­li­des. Kut­se saa­de­ti 1330 koo­li­le, osa­le­sid 267. Alg­koo­li­dest suu­rim ko­gu oli Vii­nis­tult – õpi­la­sed ko­gu­sid lä­hiümb­ru­sest de­tail­se mik­roa­ja­loo.

Kee­le­tead­la­ne Jü­ri Viik­berg kõ­ne­le­s Põh­ja-Ees­ti mur­re­test, nii Kuusalu kihelkonna ran­na­mur­dest kui ka kesk­mur­dest, mil­le piir­kon­da jääb ka Kol­ga­kü­la. Ta mär­kis, et Põh­ja-Ees­ti kee­le kõi­ge eri­li­se­mad osad on säi­li­nud ees­ti kir­ja­kee­le­na.

Gee­ni­tea­dur Mo­ni­ka Kar­mi­ni tee­ma oli „Põh­ja-Ees­ti ül­dis­te gee­niuu­rin­gu­te kon­teks­tis“. La­he­maa pä­ri­mus­ko­ja pe­re­nai­ne Liis Burk tut­vus­tas Põh­ja-Ees­ti pul­ma­kom­beid ja käsitöömeis­ter Git­ta Truus Põh­ja-Ees­ti rah­va­rii­deid.